Sõjaväelennuvälja ehitamist Tapa küla ja Niidu asunduse põldudele alustati vene vägede poolt pärast baaside lepingu sõlmimist 1939. aasta sügisel. Talud, mis jäid lennuvälja alla, asendati mujal (osa Balti sakslaste taludega, kes lahkusid Saksamaale) või osteti riigi poolt.

Intensiivsemalt jätkati ehitamist 1950-ndate aastate alguses. 1953. aastal oli juba võimalik reaktiivlennukitel rada kasutada. Aastate jooksul suurenes lennuvälja territoorium 9 ruutkilomeetrini, ehitati betoonist lennukiangaarid, betoonradade pikkus viidi 2,5 km.-ni, võimaldades vastu võtta suuri lennukeid. Viimati asus sõjaväelennuväljal lennupolk 40-ne lahingulennukiga MIG-23. Sõjaväelennukite tohutu müra ületas igasugused lubatavad müranormid. Lennati ka linna kohal, lennud kestsid sageli hilisööni.

1949. aastal asus Tapa mõisas vene tankipolk, mille äraviimise järel asusid siia ehitusväeosad, kes hakkasid valmistama ette õppeväeosa toomist Tapale. Insenervägede õppeväeosa loodi Vinnitsas Leningradi oblastis 1956. aastal ja toodi Tapale 1963. aastal. Maksimaalselt mahutas õppeväeosa 3000 sõdurit, keda õpetati insenervägede seersandiks. Õppeväeosa lõpetas oma tegevuse ja allesjäänud varad anti üle Eesti Kaitseministeeriumile 1992. aasta augustis.


Väravate juures asunud monument väeosa territooriumil 1991

 

Vaade väeosa territooriumile 1991

 

Tapa õppeväeosa asetäitja poliitalal ja staabiülem 1991

 

Ainuke tänapäevani säilinud Karbõševi monument õppeväeosa territooriumil 1991

 

Ameerika rahukorpuse töötaja Cerry Worth Tapal 1992

 

N. Liidu roomik 1992

 

Grupp Tapa karnisoni sõjaväelasi 1992

 

Tapa insenertehnilise väeosa pääslale heisati EV lipp 1991

 

NSVL sõjaväelased Tapal, taga kindral Karbõševi monument

 

Tagalaülem polkovnik Sut 26.08.1992

 

Tagalaülem Sut ja Eesti Kaitseväe esindaja Teo Krüüner

 

Tapa insenertehnilise väeosa ülevõtmise komisjon staabihoone ees 26.08.1992

 

Vene lennuväe alampolkovnik Tomilov ja Eesti õhukaitse ülem Loemaa 1993

 

Esimene ustavusvande andmine Tapal september 1993

 

Kõige esimene ustavusvande andja Tapal reamees Allika september 1993

 

Ustavusvande andmine Tapal september 1993

 

 

Sõjaväe territoorium 2009 aastal

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kiri Stockholmist 09.04.2003
Väino mälestused Tapa külast ja lennuvälja ehitamisest.


Suvel 1940 kaotas minu isa nagu paljud teisedki talumehed Tapa külas oma talu põllud. Meile jäi üks väike maalapp majade ümber, aga me võisime talus edasi elada. Me kaotasime ka oma metsa, mis oli sel ajal hea sissetulekuallikas. Sellel ajal juhtus olema nii, et meie talu käes oli külavanema kord ja seega tulid kõik otsused ja käsud vallamajast esiti meile, meie aga pidime need edasi andma külarahvale.
See juhtus 17. juulil 1940. aastal, kui üks grupp vene ametimehi, osaliselt erariides, mõned ka sõjaväemundris, tulid meie tallu sisse ja tahtsid kõneleda külavanemaga - minu isaga. Oli õnn, et isa oskas hästi vene keelt. Need mehed polnud sugugi sõbralikud, jutt käis kärkivas toonis. Ema oli hirmul ja pahandas isaga, et miks meie siit külast välja ei kolinud, nagu meie naabrid seda tegid. Küsimus oli hoopis: kuhu me oleksime siis pidanud kolima? Ametimehed ütlesid isale, et ta peab ühe nädala jooksul kamandama kokku vähemalt kümme meest ja andma need nende käsutusse. Ülesandeks oli meie põldude kaardistamine, sest plaanis oli hakata sinna lennuvälja ehitama. Ise nad okupeerisid Paemurru talu, mis jäi nende kontoriks.
Isa oli mures ja nõutu, kust mehed võtta, sest külas oli ju kõigil meestel oma talutöö. Siis tuli mul mõte, et meie koolipoisid töötasid koolimaja juures kaunistamistöödel, mis olid just lõppenud. Läksin Tapale ja võtsin kontakti nende poistega, olidki vajalikud kümme poissi valmis siin tööle hakkama. Kui isa seda maamõõtjatele teatas, olid nemad isa vastu palju lahkemad. Järgmisel nädalal algas maamõõtmise töö, kõik poisid tulid kohale ja võtsin ka ise sellest osa. Paar nädalat käis mõõdistamine üsna aktiivselt, hiljem enam niipalju abilisi vaja ei läinud ja tegevuski aegamisi lõppes.
Järgmisel aastal, 1941 varakevadel algasid lennubaasi ehitamise tööd. Ühel aprillikuu päeval nägime, kuidas Ambla kandist tulid pikas kolonnis marssivad erariides mehed, mõnikord isegi puhkpilliorkestri saatel, minnes Rebasemäele. Meestele anti labidad ja kirkad, ning nad hakkasid mullakihti Rebasemäelt kõrvaldama. Hiljem tulid ka väikesed veoautod ja siis hakati kruusa mäe pealt ära transportima. Algul piirdus töö ainult päevase ajaga, hiljem käis töö ka öösel.
Ühel hommikul tulid meie tuppa kamp mehi, nii vormis kui ka erariides, ja ütlesid emale, et nemad tahavad võtta endale kontoriks meie suure toa. Ema venekeele oskus oli puudulik ja ta ei mõistnud kõike, mis üks juhtiv ohvitser talle rääkis. Ema istus kööki ja hakkas nutma, sest võõrad mehed hakkasid juba ennast meie toas sisse seadma ja seletasid kõva häälega vene keeles. Hiljem, kui isa koju tuli ja kuulis, mis vahepeal juhtunud oli, läks ta suurde tuppa, jäi ukse juurde seisma ja teretas kõva häälega vene keeles. Keegi toas ei pannud teda üldse tähele, seletamine kõva häälega kestis edasi. Isa seisis veidi aega ja kuulas nende juttu, ootas, et ehk keegi reageerib tema sealolekule, aga seda ei juhtunud. Siis hüüdis isa vene keeles: "Kurat võtaks, kas te kõik olete siin juudid?" Jutuajamine vaikis silmapilkselt ja üks pagunitega mees läks isa juurde ning küsis:" Kas teie olete selle maja peremees? Miks te arvate, et me juudid oleme?" Isa seletas, kuidas ta oli olnud sõjaväeteenistuses Lublinis 1905. aastal, kus nad olid teinud näljastreigi. Streigi organiseerijad olid olnud juudid, ka isa oli selle streigi kaasa teinud ja õppinud seda vene keele murrakut tundma, mis juudid seal rääkisid ja siinsete meeste jutt kõlas samamoodi. Ohvitser ütles isale, et nemad on siin hoopiski ühe baasi ehitamise juhtivgrupp, ja et nad on siin kõik tõesti juudi päritoluga. Pärast seda vahejuhtumit muutusid nad isa vastu väga sõbralikuks ja tulid isegi minu juurde tahatuppa, kus ma tegin koolitööd, patsutasid mulle õlale, paitasid pead ja ütlesid: "Õpi aga hästi vene keelt!"
Lennubaasi ehitamine käis Tapa küla väljal suure kiiruga nii öösel kui ka päeval. Ühel õhtul, pimedas, läksin ma naabripoisiga, Nigula Evaldiga, jalutama ja vaatama, kuidas töö mäel edeneb. Mäele oli tehtud tuli ja mehed seisid tule ümber. Märkasime, et meeste hulgas oli tekkinud tüli. Üks meestest ähvardas labidaga kedagi juhtivat meest, kes kandis vormi. Ka teine mees tõstis labida vormiga mehe suunas, justkui tahaks sellega teda lüüa. Vormiga mees aga haaras taskust revolvri ja tulistas kaks pauku labidaga mehe pihta, mees kukkus maha. Vormiga mees kamandas teistel meestel laip mäe taha metsa viia. Mulle tundus justkui oleks laskja olnud üks meie suure toa meestest, jooksime ruttu koju tagasi.
See oli juunikuu lõpupoole, kui ühel pühapäevahommikul vara ärgates märkasime, et töömüra, mis kostis siin muidu ööd ja päevad, oli äkki vaikinud. Tõusime kogu perega ülesse ja vaatasime aknast välja mäe poole. Muidu nägi mäeselg välja kui sipelgapesa täis töötavaid inimesi, nüüd oli see aga tühi. Metsast tuli välja üks mees, ta vaatas ringi sama imestava näoga kui meiegi akna taga. Mees läks veetünni juurde, jõi sealt vett ja hakkas aeglaselt liikuma piki mäge edasi. Oli ta vist metsas maganud, ärganud ja tulles eest leidnud tühja platsi. Isa läks hiljem välja mäele olukorda vaatama. Tagasi tulles ütles ta, et kogu mägi on täis labidaid, kirkasid ja kange, paistis, nagu oleksid töömehed pidanud silmapilkselt jätma oma tööriistad maha ja ära minema. Kuna 22. juunil 1941 oli alanud sõda, pidid mehed sõduririided selga tõmbama ja sõtta minema. Sellega lõppeski lennubaasi ehitamine 1941. aastal.


Endine raketibaas juuli 1997

 

Tapa raketibaasi territoorium 1997

 

Mahajäetud raketibaasi territoorium 1997

 

Endises raketibaasis, kus hoiti kahte tuumapeadega raketti, juuli 1997

 

Endine sõjaväelennuvälja lennukiangaar 2000

 


Endine sõjaväelennuvälja lennukiangaar 2000

 

Lennukiangaar lennuvälja ääres 2000

 

Tapa sõjaväelennuväli 2000

 

Lennukiangaari ratastel uks 2000

 

Õlireostus
Sõjaväelennuväljalt alguse saanud lennukipetrooli- ja õlireostus ulatub oma kogupindalalt 16 ruutkilomeetrini.
1989. aastal määrati keskkonnauurijate poolt kogu reostuse ulatus. 1990. aastal mõõdeti Rauakõrve ojaäärseid õlipiirkondi, kus kevadvete poolt põhjast pinnale uhutud lennukipetrool põles. Geoloogilistel uuringutel 1992. aastal selgus, et puuraukudes oli lennukikütusekihi paksus kohati üle 5 meetri.

Valgejõe kaldast, endise elektrijaama lähedal immitsesid vette naftanired, sest geoloogiline kalle on jõe suunas. Seoses kaevude õlireostusega hakati elanikele, kellel puudus tsentraalvesi, tarbevett vedama autotsisternidega, mis kestab tänapäevani.

1960. aastatel puuriti lennuväljale 62 vertikaalpuurauku, millede kaudu juhiti ära sadeveed (lennuväljakuivendus). Lendudest ülejäänud kütus kallati maha. See valgus puuraukude kaudu pinnasesse ja põhjavette. Ka õhk oli saastatud reaktiivlennukite heitgaasidest.

1990. aasta märtsis toimus linnaelanike protestidemonstratsioon, mille peale käisid Tapal kolm ministrit ja kaks vene kindralit tutvumas lennuvälja poolt põhjustatud reostusega. Selgus, et lennuväli on kasutamiseks kõlbmatu.



Tapal kolm ministrit ja kaks kindralit. Märts 1990

Okupatsioonivägi lahkus, kuid reostuse likvideerimine jäi Eesti Vabariigi kanda.

 

Protestidemonstratsioon 08.03.1990

 

Tapa kultuurimaja ees

 

Tapal Paide maanteel

 

Tapa sõjaväelennuväljal pumbatakse pinnasest petrooliumi

 

Militaarreostuse seminaril osalejad Tapal. Kaevust tuleb paksu tökatit

 

Tapa kaevudes ei ole vett, vett tuuakse tsisternides

 

 

Millised nägid välja Tapa lennuväljal lennanud õppe-ja lahingulennukid ning helikopterid, saab vaadata alljärgnevatelt fotodelt:

 

МИГ- 23 МЛД  oli ühekohaline lahingulennuk. Sellised lennukid võtsid osa ka Iraani-Iraagi sõjast.

 

МИГ -23 МЛД , lahingumoonana kasutati Гш-23mm pardakahuri mürske, mille nimetus oli kildfugass, mis tekitasid tapva efekti kildude plahvatusel.

 

Transpordihelikopteri МИ-24Д kokpit. МИ-24 Д olid konstrueeritud 1972. aastal Tapal olid kasutuses 1989 – 1993.

 

Transpordihelikopter МИ-8 MT kaheturbiiniline, 2-3 kohaline. Konstrueeritud 1967. aastal Kaasanis ja Moskvas spetsiaalselt sõjaväe transpordi- ja rünnakuhelikopteriks. Tapal olid need helikopterid kasutuses 1970 – 1993.

 

МИГ -23 МЛД (teine variant oli МИГ -23 МЛ), ühekohaline lahingulennuk õhulennul. Sellised lennukid olidki Tapa müratekitajad ja põhilised põhjavee reostajad.

 

МИГ-15 УТИ (учебна тренировочный истребитель) oli õppeotstarbeline lahingulennuk. Üks sellistest lennukitest paigaldati ka Tapa sõjaväeosa territooriumile betoonalusele 1970. aastate keskpaiku. Lennuk pole tänapäeval säilinud, alles on vaid betoonalus.