Varasemast kultuurielust Tapal


19. saj. lõpust on teada, et nn. "Busse söögimaja" ruume kasutati ka kultuuriürituste läbiviimiseks (asus Veski tänaval, mis põles maha 1902). 1893. aastal korraldasid seal Järvajõe tegelased Laulu- ja mänguõhtu. Mitmel korral esinesid seal ka Karkuse näitering ja laulukoor.
20. saj. algul tegutses Tapal seltskondlik ühing "Harmonie", mis üüris ruume Pikal tänaval (hilisem Sõbra pood). 1904. aastal ehitati näitelava ja näitlejate tuba. 1930. aastatel tegutses Tapal arvukalt orkestreid ja laulukoore, mida juhatasid K. Grünwald, J. Kroon, V. Lugenberg, A. Pallon, F. Tammar jt. Tegutsesid Tapa ENKS-i ja Soomusrongide Rügemendi allohvitseride kogu segakoorid. Kohalikud näitetrupid lavastasid Jakob Liivi "Ordumeistri", O. Lutsu "Tagahoovis", Jones´i opereti "Geisha" jm.
Põhiliselt kõik selle perioodi kultuurisündmused toimusid Nigoli pst. 3 kultuurimajas (Tapa rajooni kultuurimaja), mis oli endine Noorsookasvatuse Seltsi koolimaja. Kunstilisteks juhtideks olid Felix Urve ja Leida Sootaru. F. Urve lavastas E. Zalite Colodari "Sireliaed" (1954), A. Crononi "Jupiter naerab" (1956), H. Raudsepa "Vedelvorst" (1957), Vaiguri "Kraavihallid" (1958) jt. Osatäitjateks olid kohalikud isetegevuslased Helmut Uudelepp, Harri Viiralt, Lidia Kuika, Valdek Roosioks, Else Jõgi, Linda Alesmaa jt. Korraldati väljasõite ja vabaõhuetendusi. Kultuurimaja tööd juhatas aastaid energiliselt Efrosiine Murre.


Fotosid Tapa ENKS XX saj. algusest:



ENKS koor Tapa turuplatsil 1938, ees J. Ruuse, taga Noormetsa maja



Tapa ENKS juhatus 1928



Tapa ENKS kooli õpetajad ja õpilased 1930. aastatel



Tapa Noorsoo Kasvatuse Selts Tapa osakond 1920. aastatel



Tapa Noorsoo Kavatuse Seltsi juhatus 1930



TENKS juhatus 1937



TENKS puhkpilliorkester


Tapa Raudteelaste A/Ü Klubi, aastast 1979 Tapa Raudteelaste Kultuurimaja


Klubihoone valmis 1959. aastal. 4 korda nädalas näidati kino, alustasid tööd isetegevuskollektiivid. 1976. aastal oli klubi juures 18 isetegevusringi: segakoor (juh. I. Mägi ja E. Vahersalu), naiskoor, sümfooniaorkester (1958-1978, dirigent I. Mägi), 3 instrumentaalansamblit, vene ja eesti näiteringid. Lavastasid R. Tuherm, J. Krents, H. Viiralt etendused A. Liivese "Uusaasta-öö", R. Kaugveri "Seitse pikka päeva". Veera Otstaveli juhendatud kodundusring korraldas näitusi, Erna Vaidla juhendas õmblusringi, Vilvi Suikanen kunstiringi. Tegutsesid pensionäride külakapell, naisansambel „Kadriko“, naisrahvatantsurühm, fotoring (H. Tammes, Avo Kull, Avo Seidelberg, Valter Hiet, Uldo Vaht jt.). Tehnikahuvilistele tegutses raadioring. Klubi keldris kudusid käsitöö naised kangastelgedel kangaid ja vaipasid.
Malle Reimanni juhendamisel tegutsesid lasteringid. Lauldi, mängiti, tantsiti, korraldati laste lauluvõistlusi, spordivõistlusi jalgratastel ja võidujooksmises. Korraldati mardiõhtuid hane söömisega, meeleolukaid nääriõhtuid näärisokuga.
Pereõhtuid juhtis Selma Neider, hiljem Ülo Kiipsaar. Seal pandi alus populaarsele pereklubile "Leevike", mis oli 200-liikmeline, isemajandav. Pereõhtuid viidi läbi kultuurimaja ruumides sügisest kevadeni, üks kord kuus. Klubi presidendiks valiti H. Allandi, seejärel kuni tegevuse lõpetamiseni 1995. aastani J. Viktor. Põhirõhk pandi aktiivsele meelelahutusele. Tantsumuusikat kutsuti tegema vabariigi parimad ansamblid (Rock Hotel, Karavan, Suveniir, Artell, H. Zeigeri Big-Bänd jne.) Tantsu vaheaegadel esinesid külalised: näitlejad, humoristid, lauljad, tantsijad, moekunstnikud, poliitikud, ajakirjanikud jt. Oli ka pereõhtuid ühe kindla läbiva teemaga.
1974-1985 tegutses aktiivselt kammertrio, koosseisus L. Viiralt (Sootaru) - klaver, E. Vahersalu - I viiul, H. Sepandi - II viiul. 1981. aastal andis kammertrio oma 100. kontserdi.
Esimese direktorina asus tööle Linda Pilt, edasi järgnesid Ülo Pilt, Konstantin Nikanov, Felix Klemets, Arno Püss, Paul Kuldnokk, Viktor Opper, kõige kauem (1971 – 1981) Raivo Raid, edasi veel Samuel Golomb, Nikolai Albert ja viimasena lühikest aega Oleg Bõtschkov.
Naiskoor alustas tegevust 1950. aastal Leida Sootaru (Viiralt) juhtimisel. Alates 1961. aastast kuulus koor Tapa Raudteelaste Klubi alla. 1956-1961 oli koorielu seotud energilise koorijuhi Uno Poolaga, 1962. aastast Enn Kiilaspeaga. 1968-1975 juhatas koori Tapalt võrsunud noor koorijuht Helina Suurhans. 1970. aastal sai koor nimeks "Leelet". 1979. aastast kandis koor nime Tapa Raudteelaste Kultuurimaja naiskoor "Leelet". Alates 1975 kuni koori tegevuse lõpetamiseni hoidis taktikeppi Ahti Raias.
1980. aastal omistati koorile rahvakollektiivi nimetus. Anti iseseisvaid kontserte Eesti eri paikades ja kaugemalgi, laule helisalvestati, esineti TV-s. 40 tegevusaasta jooksul lauldi 315 laulu, kooris osales 40-45 lauljat, kooril oli oma lipp ja moto. Koor lõpetas tegevuse 1993. aastal.
1991. aastal moodustati meeskoori "Tarm" ja naiskoori "Leelet" baasil segakoor "Leetar". Kuni 1993. aastani laulsid eraldi ka mees- ja naiskoor.
1990. aastate alguses jäi kultuurimaja elu soiku. 1. detsembril 1993 anti amortiseerunud hoone Tapa Kultuurikoja alluvusse. Kuna linnal puudusid rahalised võimalused hoone renoveerimiseks, siis müüdi see enampakkumisel ärimees Oleg Grossile, kes peale ümberehitusi avas seal 1998. aasta detsembris kaubanduskeskuse.



Tapa Meestelaulu Selts - meeskoor "Tarm"


Tapal tegeleti meestelauluga juba sajandivahetusel, kui Hans Pudeli ettevõtmisel organiseeriti 1905. aastal meeskvartett ja 1904. segakoor, mida nimetati tollal lihtsalt laulukoor.
Tapa Meestelaulu Selts sündis 1934. aastal tänu gümnaasiumi muusikaõpetajale Karl Grünwaldile, kes juhatas meeskoori kuni 1937. aastani. Edasi juhatasid koori A. Ranne ja J. Viinamägi. Koori viimasteks esinemisteks jäid kevadkontsert 21. aprillil 1940 ja osalemine Kadrina II Laulupäeval 1940. aastal.
Tapa Meestelaulu Seltsi meeskoori järglasteks sai Tapa Rajooni Kultuurimaja meeskoor (1949-1959), koorijuhtideks J. Kroon, E. Vahersalu, I. Mägi ja L. Viiralt.
1964. aastal pandi alus Tapa Autobaasi meeskoorile "Tarm", mille moodustasid autobaasi- ja raudteemehed. Koori juhtisid Enn Kiilaspea, Evald Kullerkupp, Evald Õismaa, Ilmar Mägi ja alates 1980 kuni koori tegevuse lõpetamiseni 1994. aastal Ahti Raias. Esimeseks koorivanemaks valiti Daniel Soopõld, alates 1966. aastast Lembit Vomm.
Koor osales üldlaulupidudel, laulupäevadel, ülevaatustel jne. Repertuaar oli mitmekülgne (1989/90. hooajal 44 laulu). Kooril oli oma sümboolika, lipp, esinemisvorm, moto "Võimsalt kõlagu meeste laul, kodumaale ilul, aul" (viis: Jaan Pakk). Autobaas kattis koori kulud - vorm, transport jm.
Meeskoor "Tarm" oli Eesti Kooriühingu ja Eesti Meestelaulu Seltsi asutaja liige.
Koor lõpetas oma tegevuse 1994. aastal, olles tegutsenud ühtekokku 30 aastat. Koori arhiiv anti üle Tapa muuseumile.


Kohvik-klubi "Noorus"


Klubi esimene kohtumisõhtu toimus 26.04.1963, viimane 25.04.1984. Klubiõhtud viidi läbi Tapa restorani „Videvik“ ruumes üks kord kuus oktoobrist maini. Klubi liikmepiletis on kirjas: ""Noorus" on priitahtlik kooskäimise ja -istumise koht, millel kindel eesmärk e. tähendus: kokkusaamine huvitavate inimestega ja nende tarkuse kaudu oma silmavaate laiendamine."
Külalisteks kutsuti tuntud kunsti- ja kultuuritegelasi, sportlasi, meedikuid jt. Klubi 21 tegevusaasta jooksul sai neid üle 150. Õhtutel osales u. 100 inimest. Klubi tegevust juhtis nõukogu eesotsas klubi perenaise Tapa linna raamatukogu juhataja Anne Unnuk`iga. Algusaastatel kuulusid nõukogusse veel raudteejaamatöötaja Laine Kadak, pedagoogid Peeter ja Heli Greenbaum ning arst Mati Ress. Tutvustati ka uusi raamatuid, korraldati viktoriine. Tantsuks mängis restorani orkester, kuid kasutati ka külalisorkestreid. Kõigist üritustest on talletatud kultuuriloolise väärtusega fotoalbumid ja 129 külalise kartoteek, kus nad ise küsimustele vastasid. Kogu see materjal on üle antud Tapa Muuseumile.
Helgi Pajo, üks klubi veteranidest meenutab esimest õhtut: "Algul kartsime, et kuidas rahvas ennast üleval peab. Alkohol ju restoranis sees. Aga näete, hoopis hästi kukkus välja. Rahvas kuulas õpetaja Hilja Tamme vestlust käitumiskultuurist ja muutus nii üliviisakaks, et imesta kohe!"


Tapa Filatelistide klubi


2. jaanuaril 1968 tulid kokku 17 Tapa aktiivsemat margikogujat, et organiseeruda. Valiti juhatus ja esimees - Vambola Uuslail. Koosolekud toimusid kaks korda kuus. Loodi ka noorte filatelistide ring Tapa I Keskkooli juurde, mida juhatas Aino Salmisto. 1985. aastal oli liikmete arvuks 114 täiskasvanut ja 85 noorliiget.
Oma margikogudega on esinetud mitmetel näitustel, on korraldatud filatelistide kokkutulekuid ja lastud välja mitmeid eriümbrikke.
Tapa filatelistide osakonna baasil moodustati Tapa Filatelistide Klubi, mille põhikiri registreeriti 25.04.1991. Koos käidi Tapa linnaraamatukogu ruumides üks kord kuus. Varem ka Tapa linna Täitevkomitee II korrusel, tuletõrjekomando ruumides ja raudteelaste kultuurimajas.
Ühingu liikmetele jagati liikmepiletid, kuhu märgiti ka laekunud liikmemaks, mida kasutati filateeliaürituste läbiviimisel. Filateeliahuvilisi käis kohal ka Kadrinast, Tamsalust, Rakkest, Vohnjast jm. Kõrvalharrastusena koguti kirjaümbrikke, postkaarte, eksliibriseid jm.
Klubi esimeesteks on olnud Ain Saluste, Einar Kivisalu, Toomas Murer. Kauaaegselt pidas sekretäri ametit juhatuse liige Anne Unnuk.
Tapa Filatelistide Klubi lõpetas oma tegevuse 1999. aasta detsembris. Viimastel aastatel vähenes tunduvalt klubi liikmete arv ja aktiivsus. Noorte hulgas puudus filateeliaalane huvi. Uuest aastast ei leidunud liikmete seast asendajat haigestunud Vambola Uuslailile, kauaaegsele seltsi esimehele, kes tegeles aastakümneid ka abonementmarkide jagamisega. Kolme aastakümne jooksul käis tema käest läbi kümneid tuhandeid abonementmarke, mis tulid üksikult lahti rebida, paigutada ühingu liikme ümbrikutesse, pidada rahalist arvestust.
ÜFÜ Tapa osakonna juhatuse 1978. aasta fotol seisavad vasakult Martin Krass, Jaan Kranich, Lev Bergenson, istuvad vasakult laekur Viktor Andra, esimees Vambola Uuslail ja revisjoni komisjoni esimees Kalju Seepõld.



Tapa Kammerkoor


1970. aastate keskel tegutses Tapa Lastemuusikakooli juures kammerkoor, kus laulsid muusikakooli ja Tapa I Keskkooli õpetajad ning mõned vilistlased. Laule õpetasid Helina Suurhans-Turm ja Peeter Kald. Esineti Tapal ning selle ümbruses. Koos teiste Rakvere rajooni taidlejatega esineti ka "Estonia" kontserdisaalis ning ETV saates "Koome ilulõnga".
1976. aastal alustas Tapa Tarbijate Kooperatiivi juures tegutsemist meesansambel. Ansambli kokkukutsujaks ja lauljaks oli kooperatiivi esimehena tööle asunud Teet Ottin. Ansamblis laulis kaheksa meest. Laule õpetas Peeter Kald. Meesansambel tegutses umbes viis aastat.
1982. aasta kevadel täitus Tapa Lastemuusikakooli 25. tööaasta. Aastapäevakontserdi ettevalmistamise käigus oli sündinud mõte koori kokkukutsumisest. 1982. aasta veebruaris alustati proovidega ja 17. aprillil astus koor muusikakooli aastapäeva kontserdil üles kolme lauluga: E. Melartini "Lumelaul", G. Gershwini "Toit selga lao!" ja H. Otsa "Lõpetuse labajalg". Kooris oli 15 lauljat: muusikakooli õpetajad, vilistlased ja lapsevanemad. Laulud õpetasid Helina Turm ja Peeter Kald. Sama aasta mais korraldas Tapa Tarbijate Kooperatiiv oma isetegevuslaste kontserdi, kuhu kutsuti ka kammerkoor.
1982 .aastast jäi koor 10. aastaks Tapa Tarbijate Kooperatiivi kammerkooriks.
1986. aastal koori tegevus elavnes. Tekkis rohkem esinemisvõimalusi ja vajadus uute laulude õppimiseks. Eesmärgiks sai igakevadise kontserdi korraldamine, esinemised jõulupidudel, vabariigi aastapäeva aktusel jm. Koor osales 1990. aastal üldlaulupeol, 1991. aastal "Laulusildadel", 1994. aastal juubelilaulupeol ja 1996. aastal. ESTO-laulupeol.
Pärast 1992. aastat tegutseb Tapa Kammerkoor iseseisvalt, saades majanduslikku toetust linnalt. Koori liikmete arv on püsinud 20 laulja piires. Koori on juhatanud kogu selle aja Peeter Kald. Tapa Kammerkoor lõpetas tegevuse 2014. aasta detsembris.



Tapa Kammerkoor 24.10.1996



Tapa Kammerkoor 1999


Puhkpilliorkestrid Tapal


Pillimänguga tegelemise kohta Tapal on teateid XIX sajandi lõpust, mil kohapeal oli tegutsenud väike pasunakoor. Järjest kasvav raudteeasula ning laienev kohapealne hariduselu lõid eeldusi ja vajadusi ka sellelaadseks musitseerimiseks.
On teada, et teenekas Tapa koolimees Juhan Kroon jagas teadmisi keelpillimängu alal Tapa Linna Algkoolis. Keelpilli- ja puhkpillimängu korraldas Tapa Gümnaasiumis muusikaõpetaja Karl Grünwald. Et puhkpillimäng noore Eesti Vabariigi ajal Tapal üsna populaarne oli, kinnitab fakt, et Tapa linna õiguste 1. aastapäeva märkimiseks (1927) korraldatud laulupeol osales 4 kohalikku pasunakoori. Need olid Tapa raudteelaste, E.N.K.S. Tapa osakonna, Vabadussõja invaliidide (tegutsesid Imastus) ning soomusrongirügemendi pasunakoorid. Neist püsivamalt tegutses Tapa kultuurielus Tapa raudteelaste orkester, mida 1930. aastatel juhatas ümbruskonna teenekas orkestrijuht Johannes Raado.
Arusaadavalt hõrendasid 1940. aasta sündmused ja järgnenud II maailmasõda ka pillimängijate ridu. Sõjajärgne suurem edu oli 1950. aastal., kui Tapa Keskkooli puhkpilliorkester E. Vahersalu juhtimisel koolinoorte isetegevusülevaatuse võitjaks osutus.
Kindlasti on kohalikku kultuurielu suunanud ja taganud 1957. aasta tööd alustanud laste muusikakool. Selle esimese direktori Ilmar Mägi juhendamisel tegutses üle Eestimaa tuntud sümfoniettorkester. Samal ajal asus Tapa I Keskkooli muusikaõpetajana tööle Arsi Aarma, kelle käe all laulsid koorid ja mängisid orkestrid. Vahepealsetel aastatel varjusurmas olnud linna puhkpilliorkester taasalustas 1959. aastal Tapa Tuletõrjeühingu juures, juhatajaks Eduard Rumm. Peatselt asus seda juhtima Alfred Vaidla. Tegutses ka väiksemaid kollektiive: tantsuorkestrid raudteelaste klubi juures (juhendajad U. Loop ja S. Malm), estraadiorkester tuletõrje juures (juhataja E. Nõmm), kümnendi lõpupoole alustasid tegutsemist esimesed biitkoosseisud.
Järgneval kümnendil asusid orkestritega tegelema uued juhendajad. Keskkooli sümfoniettorkestrit asus juhtima Peeter Kald, tuletõrjeühingu orkestrit Evald Õisma, hiljem Jüri Tüli.
15. märtsil 1980 tähistati Tapa Raudteelaste Kultuurimajas pidulikult Tapa Tuletõrjeühingu puhkpilliorkestri 20. aastapäeva. Orkestri koosseisus oli siis 34 mängijat. Tõusude ja mõõnadega tegutsedes ähvardas 1982. aastal orkestrit süveneva rahapuuduse tõttu laialiminek. Tänu Tapa Autobaasi juhtkonnale, kes pakkus võimalust puhkpilliorkestri toetamiseks ja tegigi seda 16 aastat järjest, tegutses orkester edasi. 1983. aastal sai teatud noorenduskuuri läbinud Tapa Tuletõrje puhkpilliorkestrist Tapa Autobaasi orkester, juhatajaks Jüri Tüli. 1997-1998 alanud autobaasi lagunemisprotsess tõi aga orkestri töösse palju probleeme, mis lahendati. Orkestrist sai Tapa linna orkester eesotsas oma dirigendi Jüri Tüliga.


Vaimulikud laulupäevad Tapal


I vaimulik laulupäev Tapal toimus 5. juulil 1931. aastal. Selle motoks oli: „Laulge Jehoovale uus laul!“. Laulupäevast võttis osa 10 laulukoori 290 lauljaga, nende seas Tapa segakoor 60 lauljaga, koorijuhiks Juhan Kroon ja Tapa Jakobi koguduse Noorte Ühingu segakoor 35 lauljaga, koorijuhiks August Pallon. Laulupäeva kava järgi olid kohal külaliskoorid Tallinnast, Rakverest, Udrikust, Nõmmkülast, Saksist, Jänedalt, Lehtsest ja Amblast. Laulupäeval esinesid Udriku Muusikaseltsi, Tapa Raudteelaste, Imastu Invaliidide, Aegviidu ja Näo-Karkuse pasunakoorid, mis mängisid ka kell 11 surnuaial toimunud vabaõhujumalateenistusel. Laulupäevast osavõtjate rongkäik peoplatsile linna spordiväljakule algas palvemaja juurest Kiriku tänavalt (Aia tänavalt). Vaimuliku kontserdi üldjuhtideks olid helilooja ja koorijuht Enn Võrk Tallinnast (segakoorid) ja helikunstnik Karl Grünwald Tapalt (pasunakoorid). Sama päeva õhtul korraldas Tapa näitering tuletõrjeseltsi ruumides segaeeskavaga peoõhtu, mille sissetulek läks uue ehitatava kiriku heaks.
II vaimulik laulupäev Tapal toimus 1. juulil 1934. Päeva alustati kiriku kellade helistamisega Tapa Jakobi kiriku tornist, mis oli valminud 1932. aastal. Hommikul kell 7.00 mängis kiriku tornist pasunakoor äratusmängu. Laulupäeval oli esinemas 12 laulukoori 420 lauljaga. Osalesid põhiliselt samad koorid ja samad pasunakoorid, mis eelmiselgi korral. Esmakordselt astus üles soomusrongide rügemendi pasunakoor A. Freimanni juhatamisel. Peale pasunakooride esinesid segakoorid vaimulike lauludega. Kooride üldjuhtideks nagu ka I laulupäeval olid Enn Võrk ja K. Grünwald. Mõlemad vaimulikud laulupäevad, mis olid Tapa linna tolle aja suursündmusteks, korraldas Tapa Jakobi kogudus.
III vaimulik laulupäev Tapal peeti alles 1. juunil 1991. Seega oli möödunud 60 aastat esimesest laulupäevast. Pärast hommikust avapalvust kirikus ja laulupäevaliste rongkäiku Tapa I Keskkooli juurest kiriku parki, alustasid segakoorid lauluga. Rahvast oli ilusa ilma tõttu kogunenud rohkesti kiriku parki. Esinesid laulukoorid Tapalt, Kadrinast, Lehtsest ja Amblast. Koore juhatasid Hella Tedder, Marika Kahar, Piret Aidolo, Ahti Raias ja Peeter Kald.
Tapa pasunakoor mängis Jüri Tüli taktikepi all. Peokõne pidas Tallinna Kaarli koguduse õpetaja Mihkel Kukk, lõpupalve aga Järva praost Illar Hallaste. Õhtul kell kaheksa toimus kirikus Eesti Rahvusmeeskoori kontsert.



Enn Võrk Tapa I Vaimulikul laulupäeval 1931



Tapa I vaimulik laulupäev 05.07.1931



Tapa I vaimulik laulupäev 05.07.1931


Tapa laulupäevi läbi aegade


Teadaolevalt esimene suurem laulukooride võistulaulmine Tapa asulas viidi läbi Tapa Tuletõrje Seltsi poolt seltsi aias 19. juunil 1911. Esines 7 laulukoori 130 lauljaga. Üldjuhiks oli Samuel Lindpere Tartust. Parimaks kooriks tunnistati Tapa laulukoor, mida juhatas tolleaegne Tapa kultuurielu innustaja , fotograaf Hans Pudel.
Tähistamaks Tapa linnaks saamise I aastapäeva 1927. aastal, otsustati läbi viia laulupäev, mis toimus 10. juulil 1927. aastal. Seal osales 14 koori 485 lauljaga. Tapalt esinesid Tapa Noorsookasvatuse Seltsi segakoor 58 lauljaga, koorijuhiks oli V. Lugenberg - Mändvere ja Tapa segakoor 70 lauljaga, koorijuhid Juhan Kroon ja August Pallon.
Laulupäevast võttis osa ka 7 pasunakoori 130 mängijaga, sealhulgas T.N.K.S.-i (juhatas F. Tammar), kaitseväe (juhatas Pragi) ja Raudteelaste (juhatas J. Neilbaum) puhkpilliorkestrid.
Laulupäeva avakõnega esines A. Tamm. Seejärel esinesid ühendkoorid, kes ka ühtlasi lõpetasid kontserdi, samuti ühendatud pasunakoorid. Ühendkoore juhatas helilooja ja koorijuht Tuudur Vettik Tallinnast, pasunakoore Friedrich Tammar Tapalt.
Aastatel 1951-1961 toimusid Tapa rajooni laulupäevad linna staadionil või Neeruti mägedes asunud laululavaga kontsertväljakul. Tapa rajooni 3 esimest laulupäeva toimusid Tapa linna staadionil: 22. juulil 1951, 27. juunil 1954 ja 26. juunil 1955.
Edaspidi viidi iga-aastased rahvapeod läbi Neerutis. Inimesed veeti bussidega tasuta Tapalt Neerutisse ja tagasi. Üritused, mis viidi läbi 8. juunil 1958, 21. juunil 1959, 19. juunil 1960 ning 24. – 25. juunil 1961, toimusid Tapa laulupäevade ja rahvakunstiõhtute nime all.
Tapal on toimunud ka 4 muusikapäeva: 3.-4. juuni 1972 (osa võttis 398 taidlejat), 1.- 2. juuni 1973 (252 taidlejat), 12.-13. juuni 1976 (628 taidlejat) ja 6. juuni 1981 (901 taidlejat).
Muusikapäevadest osavõtjad sammusid pidulikus rongkäigus läbi linna staadionile, kus süüdati laulupeotuli ja toimus kontsert. Esinesid nais-, mees- ja ühendkoorid, puhkpilliorkestrid ning rahvatantsijad. Muusikapäevade põhiorganiseerijaks oli tolleaegne Tapa Raudteelaste Kultuurimaja eesotsas Raivo Raidiga. Viimase muusikapäeva aujuhiks oli endine tapalane, professor Jüri Variste. Muusikapäevade üldjuhtidena hoidsid kooride taktikeppi Ilmar Mägi ja Ahti Raias.



Tapa I laulupäeva peaproov Juulis 1927



Tapa I laulupäeva pidulik paraad Pikal tänaval 10.07.1927



Tapa I laulupäev 10.07.1927


Tapa Kultuurikoda


Kuidas ehitati valmis kinomaja, millest sai Kultuurikoda?


1980. aastate II poolel kavandati ENSV Riikliku Kinokomitee tellimusel Tapale uue kino ehitamist. Projekt valmis Eesti Maaehituse projektina 1989. aastal. Ehitustöid alustas Rakvere MEK (Mehhaniseeritud Ehituskolonn) 1989. aasta septembris.
ENSV Riikliku Kinokomitee esimees Raimund Penu kirjutas 06.02.1988 ajalehes „Punane Täht“ mitmetest Tapa kino ehitamisega seotud probleemidest: „Rakvere rajooni taotluse kohaselt oli Tapa kino ehitus võetud XI viisaastaku objektide nimistusse. Rajooni ehitusvõimsuse puudumise tõttu jäi kavatsus realiseerimata. Uuesti arvati nimetatud kino ka XII viisaastaku objektide hulka. Projektdokumentatsioon anti tellijale üle 1987.aasta märtsis. Aluseks on võetud Põltsamaa 250 kohaga kino projekt, milles on tehtud mõningad arhitektuursed muudatused, et siduda projekti paremini Tapa linnaehitusliku omapäraga. Ehituse maksumuseks on planeeritud 300 000 rubla."
Kinokomitee, olles teada saanud, et Tapa kino ehitus ei ole võetud 1988. aasta ehitatavate objektide hulka, pöördus 23.09.1987 Eesti NSV Riikliku Plaanikomitee poole taotlusega kino tingimusteta plaani lülitada. ENSV Ministrite Nõukogu Presiidiumi protokollilise otsuse järgi nähti ette Tapa kino ehituse alguseks 1988. aasta. 17.12.1987 Rakvere rajooni RSN (Rahvasaadikute Nõukogu) protokollist saab aga lugeda rahvasaadik L.Kaljuvee lõppsõna: “Oleme täitevkomitee liikmetega läbi arutanud Tapa kino ja rajooni kultuurimaja ehituse küsimuse ning palun rahvasaadikuid hääletada, kas alustada Rakvere kultuurimaja ehitust 1988 ja Tapa kino ehitust 1989 või alustada Tapa linna kino ehitust 1988 ja jääda ilma rajooni kultuurimajast?“ Valdava häälteenamusega otsustati esimese variandi kasuks.
Eesti NSV Riiklik Kinokomitee on sunnitud tõdema, et Rakvere rajooni juhtkond ei ole vähemalt Tapa kino ehitamisega seotud küsimuses ennast esindanud nõuetekohaselt, üheltpoolt andes lubadusi, teiselt aga neid muutes, partnerit informeerimata.


10.02.1990 kirjutab ajalehes „Viru Sõna“ Helgi Pajo, et Tapale on 1989. aastal siiski lõpuks kino ehitama hakatud. Esialgu oli kinomaja ehitus pandud ülesandeks Rakvere MEK-ile (Mehhaniseeritud Ehituskolonnile). See aga omakorda objekti ehitada ei jõudnud. Uueks ehitajaks on sedakorda valitud REJ (Rakvere Remondi- ja Ehitusjaoskond). Jaoskonna juhataja Kalle Kiisel ütles, et peaettevõtja on küll Rakvere MEK, aga kino ehitab praegu REJ Tapa jaoskond. Viimase kahe nädalaga on ehituse käiku muutus tulnud, praegu küll töö käib, kuid materjali ja tehnikaga on muret. Töömeeste poole pealt muret pole. Kui MEK ikka materjalid õigel ajal ette annab, siis saab kahe kuuga katuse peale ning maja aasta lõpuks valmis. Miks algul venis? Alustasime küll vundamendist, kuid siis jäi töö seisma: ei olnud jaoskonna juhatajat ega õigeid töömehi. Esialgu pidimegi ainult vundamendi tegema, ülejäänu – MEK. Lõpuks oli seis selline, et ka majakarp jäi meie kokku panna. Tõin vahepeal ühe pealiku Raplast, see läks ära. Siis leidsime mehe siit, jälle polnud kasu midagi. Nüüd juhatab Tapa jaoskonda ning on praegu ka ehitusel töödejuhataja eest Andres Joost ning töö on käima läinud.
Andres Joost: “Meie teeme lepingu kohaselt kino ehitusel 159 000 rubla eest töid, see on majakarp ja viimistlus. Töömehi on viimase kahe nädalaga juurde tulnud. Praegu töötab kaks brigaadi: üks Rakverest, teine Tapa meestest. Kõige raskem on materjalidega – laepaneelide ja silikaadiga. Materjalide hankimisele mu aeg kulubki, objektil saan vähe olla. See takistab, vaja on ka ühte töödejuhatajat. Imestan, et REJ üldse niisuguse ehituse endale võtta julges. See vajab ikka ehitusorganisatsiooni. Aga kui võetud, eks siis tuleb ju maja ka valmis teha. Tapa häda ongi selles, et tal pole oma ehitusorganisatsiooni. See tuleks luua, muidu pole linnal tulevikku. Sama mõtet pooldab ka linnavalitsus.“
07.07.1990. ajalehes „Viru Sõna“ jätkab Helgi Pajo Tapa kino ehitamise teemadel. Ajakirjanik sai infot ehitustööde kohta peaehitajalt – Rakvere MEK-i – juhatajalt Mati Tekkelilt: “Kinohoonel on enamik müüre jõudnud sellisele kõrgusele, et ülemised paneelid peale ja siis saab hakata katust tegema. Üldehitustööd teeb REV (Rakvere Ehitus Valitsus). Nende ülesanne on hoone karp kokku panna ja viimistlus. MEK-i ülesanne on kinomaja juures ainult välistrassid ja heakord. Aasta algul ei tahtnud töö eriti käima minna. Pärast seda, kui töödejuhatajaks sai Andres Joost, hakkas ehitus silmnähtavalt edenema ja inimestel tekkis huvi. Töötuju on rikkunud ainult mitmesugused takistused. Tempo langes seetõttu, et neil ei olnud vahepeal suurt kraanat. Meie omad olid samuti ehitusel kinni. Raskusi tekkis ka silikaatkividega. Kive tellisime aasta algul ja andsime enamuse neile ka üle. Et aga kino ehitus kohe lahti ei läinud, siis kasutati need mujal ära. Fondid lõppesid ja me ei saanud neile juunikuus lisa anda. Nüüd algas uus kvartal ja sellest murest saab üle. Oleme aidanud, kuid meie võimalused pole ka sellised, et saame materjale nii palju kui vaja.“
29.12.1990. „Viru Sõna“: „Hoone karp on koos. Keskkütte trassid on majani veetud. Alanud on sisetööd“, ütles Tapa kino ehituse kohta REV-i juhataja Kalle Kiisel. „Silikaatkivide ülesladumine on olnud Rakvere REV-i töö ning viimistluski tuleb neil teha. Peaettevõtja on Rakvere MEK ning tema teeb elektri-, keskkütte ja ventilatsioonitööd. MEK-i elektrikud ja sanitaartehnikud nüüd tööle hakkama peavadki. REV-i tööjärg on saalis, ripplae juures. Sissepääsu juures on ka ladumistööd veel teha. Kevadeks tahetakse sisetööd lõpetada, siis jäävad veel välisviimistlus ja heakord. Reaalne on, et maja valmib uue aasta 1. juuliks. Muidugi, mitmesuguseid tõrkeid võib veel ette tulla.“
Vahepeal jõudis Eesti taasiseseisvuda, juhtkonnad vahetusid ning lõpptulemusena lõpetas ehitustööd AS Kolor GR. Et majal tulevikus ainult kinona perspektiivi ei olnud, siis täiendati projekti pidevalt ehituse käigus.
Tapa Kultuurikoda avas oma uksed külastajatele 9. oktoobril 1993. aastal. Oma avakõnes ütles linna ehitusnõunik Jaan Viktor:“Aeg näitab, kas need kulutused, mis selle maja ehitamiseks tehti, läksid asja eest või oleks võinud praegusel raskel ajal raha mujale paigutada. Kultuurikoda on linnale väga vajalik.“ Lindi läbilõikamise au sai Tapa linna teenekas isetegevuslane, volikogu liige, Lembit Vomm. Avamistseremoonialt puudus Rita Kaljus, kes oli kuni avamiseni Kultuurikoja direktriss, kuid lahkus ootamatult oma kohalt. Edasine tegevus suundus juba kultuurikotta sisse, kus toimus maja sisseõnnistamine, mille viis läbi Tapa Jakobi koguduse õpetaja Algur Kaerma. Esinesid Tapa linna isetegevuslased. Linnapea Raivo Raid ütles oma kõnes, et linn on saanud omale paiga, kus on võimalik teha seda kultuuri, mida on oodatud aastaid.
Käesoleval ajal kuulub Tapa Kultuurikoda munitsipaalasutusena Tapa vallavalitsuse alluvusse. Peale kino näitamise ja kultuuriürituste läbiviimise on see ka sobiv koht mitmesuguste koosolekute ja konverentside pidamiseks.
Kultuurikoja organiseerida on ka traditsioonilised „Tapa linnapäevad“. Alates 1993. aastast juhtis kultuurikoda Arvo Silla, aastast 1997 oli kunstiline juht Ilmar Kald.
2010. aastast alates on kultuurikoja juhataja Heili Pihlak.


Tapa Kultuurikoja ehitamine:


Kultuurikoja 10. aastapäeva pidulik vastuvõtt 11.10.2003:


Kultuurikoja käsitööringi näitus 2009. aastal:


Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tapa osakonna rahvakool


Tapal leidis elavat vastukaja Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tapa osakonna loomise idee, mis taotles eestikeelse algkooli asutamist.
20. novembril 1906. aastal kutsuti kokku seltsi asutamiskoosolek, mis toimus klubi „Harmonie“ saalis. Koosolekut juhatas kohalesõitnud asundustegelane August Nigol, kes andis ülevaate seltsi ülesannetest ja tutvustas põhikirja. Valiti seltsi juhatus, esimeheks sai Villem Gabriel. Kooli avamise luba saadi Riia Õpperingkonnast.
30. novembril 1906. aastal alustas kool tööd ühe klassikomplektiga V. Gabrielile kuuluvas Pikk tnv. 3 hoovimajas. Teravalt oli päevakorras oma koolimaja ehitamine.
19. veebruaril 1907. aastal valiti seltsi peakoosolekul komitee, kes hakkas organiseerima uue koolimaja ehitamist. Peamised rahasaamise allikad olid annetused ja tulud piduõhtutelt. Ehitusplatsi eraldas (rentis 99. aastaks) Moe mõisnik J. Kurberg. Koolimaja ehitati aastal 1909 ehitusmeister Karl Rinki poolt. Maja sai kõigiti ajakohane. 3. jaanuaril 1910 toimus koolimaja pidulik sisseõnnistamine. Kõnega esines ka A. Nigol.
Kool töötas Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tapa osakonna rahvakoolina kuni 1. augustini 1921. aastal, mil see läks üle riiklikuks algkooliks ja sai nime Tapa Alevi II Algkool. Koolimaja hoone hävis 20. augustil 1924. aastal tulekahjus. Allesjäänud alusmüüridele ehitati aastatel 1925 – 1927 kahekorruseline palkmaja, mis on tänaseni säilinud (renoveeritud Tapa Muusikakool). Enne 1940. aastat toimusid hoones haridusseltsi üritused jm, teisel korrusel asus Tapa Linnavalitsus.
Ehitusest jäid seltsile kanda suured võlad, mis saadi tasa alles aastaks 1937. Osa allkorruse ruume, kuhu sisustati avalik lugemistuba ja raamatukogu, avati 30. jaanuaril 1926. Ruumid olid ette nähtud igasugusteks koosviibimisteks. I korrusel asus tugipostidega saal näitelavaga, kus viidi läbi peoõhtuid, kontserte, laulu- ja orkestriharjutusi, näitemänge jm. Riietusruum oli keldrikorrusel.
Seltsil oli oma segakoor ja puhkpilliorkester, mille dirigent oli Friedrich Tammar. Segakoori kontsertidel esines solistina kohalik laulumees Artur Rinne, koori juhtis 1937 Juhan Kroon.
Kohalike isetegevusnäitlejatega lavastati mitmed lavateosed: T. Pakkala „Parvepoisid“ (1929), O. Lutsu „Tagahoovis“ (1935) ja isegi operett „Geisha“. Seoses ruumikitsikusega linna algkoolis, õppisid I klassi õpilased kuni 1932. aastani seltsimaja ruumides.
1930. aastatel kasutas oma ruume, päeval ka saali, lasteaed. Tapa Noorsoo Kasvatuse Seltsi lastekaitse osakonna lasteaed läks 1936. aastal linna alluvusse ja nimetati ümber Tapa Linna Lasteaiaks. Juhataja-kasvatajana töötas Aleksandra Koort ja kasvatajana Lehte Tamm. Traditsiooniliselt toimusid saalis iga-aastased lastepeod ja käsitöönäitused. Laste esinemisi jälgis alati saalitäis rahvast.


Algkooli fotod läbi aegade:


Seltskondlik ühendus „Harmonie“


XX sajandi algul viidi Tapal kultuuriüritusi läbi põhiliselt pritsimaja ruumides ja tuletõrjeaias. Hilisemate seltsimajade (Tuletõrje ja Noorsoo Kasvatuse Seltsi) eelkäijaks võib lugeda seltskondlikku ühendust „Harmonie“, mis üüris omale ruumid Pikal tänaval, 1890. aastatel Moe mõisniku poolt ostetud hoones. Sinna paigutati einelaud piljardiga. 1904. aastal tehti majale juurdeehitus, kuhu mahtus peosaal näitelavaga ja näitlejate tuba. 30. mail 1908. aastal peeti „Harmonie“ ruumides Tapa esimene Kirjakeelekonverents, seda sündmust jäädvustab mälestustahvel praeguse muusikakooli seinal. Hiljem omandas maja Gustav Mätlik ja asutas sinna Tapa populaarse kaupluse „Sõbra pood“ (alates 1973. aastast Sõpruse kauplus). 1930. aastatel asus samas hooneosas restoran „Nord“.



Harmonie, hilisem restoran Nord 1907



Ühenduse Harmonie kuulutus 1913