Tapa asula esimesest koolist


Väikeses ühekorruselises puumajas Lai tnv. 5 asusid erinevatel aegadel trahter, pood ja eluruumid. Kuid vähesed inimesed teavad, et seal paiknes aastatel 1885-1911 Tapa esimene kool - Katherine Masingu erakool. Esimese kooli asutamist Tapale taotles 1885. aasta alguses kingseppmeister Masingu abikaasa Katherine (sünd. Wickhoff), kellel oli koduõpetaja kutse. Varem oli ta töötanud koduõpetajana Mahus ning mõisateenijate laste koolis Kunda mõisas.
K. Masing oli invalid, sündimisest saadik ühe käega. Eestimaa kubermangu koolide direktori otsusega 1. märtsist 1885 anti luba Tapale Masingule kuuluvasse majja Laial tänaval asutada üheklassiline III järgu elementaarkool poistele ja tüdrukutele. Õppeaeg oli kaks aastat. Kooli astujatelt (kuni 12. aastastelt) ei nõutud eelharidust. Eesmärgiks oli lapsi kõrgema astme kooliks ette valmistada. Mingeid piiranguid usu ja seisuse osas ei kehtestatud, nõuti ainult saksa keele suhtlemisoskust. Õppemaks oli aastas 16 rubla. Algul õpetati katekismust-piiblilugu, saksa keelt, ilukirja, käsitööd, liikumist.
1889. aastal muudeti venestamispoliitika käigus õppeplaani: saksa keele asemel õpetati vene keelt 11 tundi nädalas, juurde tulid aritmeetika ja laulmine. 1906. aastal sai kool uuesti loa saksa keele õpetamiseks 4 nädalatunni ulatuses, mille eest võeti lisatasu 4 rubla aastas.
Õpilaste arvu kohta kooli algusaastatel andmed puuduvad. Kuid 1901. aastast on teada, et koolis õppis 23 last. Õpetas Katherine Masing ise, kasutati ka abiõpetajaid. Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tapa osakonna kooli avamisega 1907. aastal, siirdusid paljud K. Masingu erakooli õpilased õppima uude eestikeelsesse kooli. Paide rahvakoolide inspektor teatas oma kirjaga 25. juulil 1919 kubermangu valitsusele, et K. Masing likvideeris oma kooli tervislikel põhjustel.



K. Masingu erakool


Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tapa osakonna rahvakool


Tapal leidis elavat vastukaja Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tapa osakonna loomise idee, mis taotles eestikeelse algkooli asutamist.
20. novembril 1906. aastal kutsuti kokku seltsi asutamiskoosolek, mis toimus klubi „Harmonie“ saalis. Koosolekut juhatas kohalesõitnud asundustegelane August Nigol, kes andis ülevaate seltsi ülesannetest ja tutvustas põhikirja. Valiti seltsi juhatus, esimeheks sai Villem Gabriel. Kooli avamise luba saadi Riia Õpperingkonnast.
30. novembril 1906. aastal alustas kool tööd ühe klassikomplektiga V. Gabrielile kuuluvas Pikk tnv. 3 hoovimajas. Teravalt oli päevakorras oma koolimaja ehitamine.
19. veebruaril 1907. aastal valiti seltsi peakoosolekul komitee, kes hakkas organiseerima uue koolimaja ehitamist. Peamised rahasaamise allikad olid annetused ja tulud piduõhtutelt. Ehitusplatsi eraldas (rentis 99. aastaks) Moe mõisnik J. Kurberg. Koolimaja ehitati aastal 1909 ehitusmeister Karl Rinki poolt. Maja sai kõigiti ajakohane. 3. jaanuaril 1910 toimus koolimaja pidulik sisseõnnistamine. Kõnega esines ka A. Nigol.
Kool töötas Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tapa osakonna rahvakoolina kuni 1.augustini 1921. aastal, mil see läks üle riiklikuks algkooliks ja sai nime Tapa Alevi II Algkool. Koolimaja hoone hävis 20. augustil 1924. aastal tulekahjus. Allesjäänud alusmüüridele ehitati aastatel 1925-1927 kahekorruseline palkidest uus koolimaja, mis on tänaseni säilinud (renoveeritud Tapa Muusika- ja Kunstikool). Enne 1940. aastat toimusid hoones haridusseltsi üritused jm, teisel korrusel asus Tapa Linnavalitsus.
Ehitusest jäid seltsile kanda suured võlad, mis saadi tasa alles aastaks 1937. Osa allkorruse ruume, kuhu sisustati avalik lugemistuba ja raamatukogu, avati 30. jaanuaril 1926. Ruumid olid ette nähtud igasugusteks koosviibimisteks. I korrusel asus tugipostidega saal näitelavaga, kus viidi läbi peoõhtuid, kontserte, laulu- ja orkestriharjutusi, näitemänge jm. Riietusruum oli keldrikorrusel.
Seltsil oli oma segakoor ja puhkpilliorkester, mille dirigent oli Friedrich Tammar. Segakoori kontsertidel esines solistina kohalik laulumees Artur Rinne, koori juhtis 1937. aastal Juhan Kroon.
Kohalike isetegevusnäitlejatega lavastati mitmed lavateosed: T. Pakkala „Parvepoisid“ (1929), O. Lutsu „Tagahoovis“ (1935) ja isegi operett „Geisha“.
1930. aastatel kasutas oma ruume, päeval ka saali, lasteaed. Tapa Noorsoo Kasvatuse Seltsi lastekaitse osakonna lasteaed läks 1936. aastal linna alluvusse ja nimetati ümber Tapa Linna Lasteaiaks. Juhataja-kasvatajana töötas Aleksandra Koort ja kasvatajana Lehte Tamm. Traditsiooniliselt toimusid saalis iga-aastased lastepeod ja käsitöönäitused. Laste esinemisi jälgis alati saalitäis rahvast.


Tapa Gümnaasium


1900. aastaks oli Tapal kolm kooli: Vene algkool, Kõrgem algkool ja Raudteekool, kus õpetamine toimus vene keeles. Rahvas taotles aga eesti õppekeelega kooli avamist.
1905. aastal oli Tartus avatud “Tartu Noorsoo Kasvatuse Selts”. Selle seltsi ülesandeks oli Tartus asutada eesti õppekeelega keskkool, mis ka teostati. Seltsi põhikirjas oli ka punkt, mis lubas seltsil avada osakondi kõikjal Eesti kubermangudes. 28. septembril 1906 peeti osakonna avamiseks, August Nigoli algatusel, Tapal vastav koosolek, kus otsustati:
1. Asutada Tapale Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tapa osakond.
2. Põhikirja kohaselt avada eesti õppekeelega kool.
Juba 19. oktoobril 1906 kinnitati seltsi põhikiri ja 20.oktoobril 1906 alustas selts ametlikult tegevust nime all “Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tapa osakond”. Rahvas nimetas seda kooli Haridusseltsi kooliks. Tööd alustati ühe klassi ja kahe jaoga. Kooli esimene asukoht oli Pikk tnv. 3. Esimeseks õpetajaks-koolijuhatajaks oli Oskar Petzold, kes juba kevadel enne koolitöö lõppu lahkus töökohalt. Järgmiste õppeaastate kohta on andmed väga puudulikud, selle ajaperioodi kohta võib öelda:
1907/1908 õppeaastal töötas kool kahe klassiga. Koolijuhatajaks oli Gustav Seemann ja õpetajaks Alma Paalmann. Õpilasi oli 40. I klass töötas Villem Gabrielile kuuluvas hoovipealses majas Pikal tänaval, II klass Rohelisel tänaval Nr. 2 Mauritsa majas.
1908/1909 õppeaastal töötas kool jälle ühe klassiga, teine klass kaotati ruumide puuduse tõttu, sest kool töötas nüüd “palvemajas”. Õpetajaks ja ühtlasi koolijuhatajaks oli August Maide, õpilasi oli 49.
1909/1910 õppeaastal oli kooliruumide kitsikus väga suur ja õpilaste arvu kasv sundisid mõtlema seltsi kooli uue koolihoone ehitamisele. 1909. aastal asus selts uue koolimaja ehitusele, juhatajaks Karl Rink, kes lootis ehitustööd lõpetada uueks aastaks. Kooliruumide peatse lahenemise peale lootes avas selts koolis uuesti II klassi.
3. jaanuaril 1910 alustati koolitööd juba uues koolimajas Nigoli puiesteel.
Revolutsiooni ajajärgul 1917/1918. aastatel töötasid Tapal järgmised koolid:
1. Kõrgem algkool nelja klassiga ja kahe õppejõuga, koolijuhataja Richard Summer.
2. Kroonu algkool, Busse tänavas, nelja klassi ja kahe õppejõuga, koolijuhataja Blauberg.
3. Tartu Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tapa osakonna kool, Nigoli pst. 3, viie klassi ja nelja õppejõuga, koolijuhataja Juhan Kroon.
4. Tapa Raudteekool, raudteemajas, nelja klassi ja viie õppejõuga, kooli juhataja A. Kvortsov.
1917. aastal alustati võitlust paremate õppimisvõimaluste eest. 1. augustil 1917 nõudsid Tapa Kõrgema Algkooli õpilased õigust õppida emakeelt. Õpetajaks kutsuti noor Rakvere seminari lõpetanud Vilberg.
Oktoobri algul, kui tsaari väed taganesid, tuli käsk evakueerida kõik valitsuse poolt ülalpeetavad koolid Ufaa linna. Algas koolide varade evakueerimise ajajärk. Evakueeriti kõik koolid peale Haridusseltsi kooli. Viidi ära koolide väärtuslikum vara - õppetarbed. Lahkusid ka õpetajad. Maha jäid ainult pingid, mõni kapp ja õpilased.
Tapal ja Tapa ümbruses elavatel lastevanematel, kellede lapsed seni neis koolides õppisid, hakkas mure, kuhu paigutada oma lapsi õppima. Raudteekooli õpilastel oli võimalus jätkata õppimist Haridusseltsi koolis, Kõrgema algkooli õpilased jäid aga tegevuseta.
Kui sügisel alustas Haridusseltsi kool tööd umbes 80 õpilasega ja kolme õppejõuga, siis oktoobri alguseks ulatus see arv juba 120-le. Oktoobri teisel poolel õnnestus leida koolile veel üks õpetaja ja kool töötas juba 5 klassi ja 4 õppejõuga. Õpilaste arv kasvas päev-päevalt. Nüüd paluti Haridusseltsi õpetajaid, et need leiaksid võimaluse töötada Kõrgema algkooli õpilastega paar-kolm tundi päevas, seni, kuni leitakse koolile uued õpetajad. See soov ka täideti. Töötati peale lõunat 3-4 tundi endises Kõrgema algkooli ruumides Kulbi majas Pikal tänaval.
Õpetajad töötasid tasuta. Peale töö oma koolis, seltskondlik töö õhtuti ja klassiväline töö, muutus Haridusseltsi õpetajatele koormavaks. Tuli ka korraldada vähemalt kaks maksulist pidu kuus, et kooli ülal pidada. Nüüd moodustati Kõrgema algkooli lastevanemate komitee, kelle algatusel peeti 3. oktoobril 1917 õpilaste vanemate koosolek, millest võtsid osa ka kohalikud elanikud. 6. oktoobril toimus uus koosolek, kus valiti 7-liikmeline hariduskomisjon, kelle hooldada jäi kooli ülalpidamine. Õppetarbed ei olnud aga kõik säilinud, kuna Kõrgema algkooli endine juhataja Stepan Furs oli evakueerimise ajal klassi uksed lahti murdnud, kus asus ka kooli inventar ja kõik väärtuslikumad esemed ära viinud, öeldes: ”Ega ma neid siia sakslastele ahjukütteks jäta!”
Õppetööga Kõrgemas algkoolis alustati 9. oktoobril, kus kahes vahetuses asusid tööle Haridusseltsi algkooli õpetajad. Juhan Kroon kutsus kohale ka oma kaks koolivenda, Lippingu ja Hannibali. Koosolekul valiti nad Kõrgema algkooli õpetajateks.
Alles 15. jaanuaril 1918 saadi kohale Pihkva õpetajate instituudi lõpetaja Richard Summer, keda Tapa alevi hariduskomisjoni poolt esitati kinnitamiseks Kõrgema algkooli juhatajaks.
Kõik koolid, peale Raudteekooli töötasid eesti keeles.
6. aprillil 1918 anti Noorsoo Kasvatuse Seltsile üle ka Kõrgema algkooli ja algkooli üürilepingud. Noorsoo Kasvatuse Selts asus ülevõetud koole valdama.
1. märtsil 1919 saadi haridusministrilt luba Tapa Ühisgümnaasiumi avamiseks. Esimene hoolekogu koosolek toimus 3. märtsil, kus otsustati kool tööle rakendada. 8. märtsil 1919 valis hoolekogu Ühisgümnaasiumi õpetajateks R. Summeri ja S. Kassi, J. Madissoni ja O. Trinkmanni. Nädalaga olid kõik eeltööd tehtud. Tänu hoolekogu energilisele tööle võidi juba 13. märtsil pidada kooli avaaktust endises Raudteekoolimajas, kus hiljem ka õppetöö toimus.
Uue kooli direktoriks määrati Haridusseltsi koolist vabaks jäänud direktor R. Summer. Tööd alustati 5 klassiga ja 102 õpilasega.
Nii pühitseti aastaid 13. märtsil kooli aastapäeva. Kuna algul oli koolil ebaõnnestumisi mitmel alal, siis oldi arvamisel, et selles on süüdi õnnetu kuupäev “13” ja direkror E. Kansa ajal hakati kooli aastapäeva pühitsema 3. märtsil, mis on aastast 1935 alates püsinud tänini. Seega töötas 1919. aastal Tapal kaks keskkooli.
1919 aasta sügisest likvideeris Haridusselts oma kooli ja nii alustasid õppetööd Tapa alevis Järva Maakonna I algkool, Tapa alevi I algkool ja Tapa alevi II algkool. Uue Järva Maakonna I algkooli direktoriks sai R. Summer (1919-1923), õpetajatena töötasid J. Madisson, A. Haman ja O. Trinkmann. Järjest kasvas õpilaste arv koolis: 1918. aastal 102 õpilast, 1937. aastal juba 246 õpilast.
Järva Maakonna I algkoolis moodustati laulukoor ja muusikaorkester, draamaring ja spordiühing, õpilased arendasid isetegevust. Kirjandustoimkond andis välja ajakirju “Algajad”, hiljem “Helk” ja “Wiirg”.
Salme Kassi tähtsamaks püüdeks oli kehalise kasvatuse viimine õpilaste hulka. 1918. aasta kevadel sai Noorsoo Kasvatuse Selts kooli poolt korraldatud õpilaste esinemine võimlemises. Töötasid ka rahvatantsu-, kergejõustiku-, võrkpalli- ja matkarühmad. Koostati Spordi Seltsi põhikiri. 1934. aastal toimus suur spordipidu Tapal.
Kodanliku Eesti valitsuse aastail tuli koolil kaasa teha ka kõik kodanliku koolireformi katsetused ja muudatused. 1922. aastal muudeti Järva Maakonna Tapa Ühisgümnaasium Tapa alevi Gümnaasiumiks, 1923. aastal Tapa alevi Tehnikaühisgümnaasiumiks, 1926. aastal Tapa linna Tehnikagümnaasiumiks.
1. augustil 1923 lahkus juhataja R. Summer, ajutiseks juhatajaks valiti Salme Kass. 1. novembril 1929 sai lühiajaliseks koolijuhatajaks A. Tomberg, kuni saadi uus koolijuhataja - Ernst Schiffer (1924-1925). 1925. aastal tehti ettepanek õpetaja Paul Vaaraskile asuda kooli juhtima. Kool suurenes pidevalt. Lastevanemate soovil muudetakse jälle kooli nime 1. augustil 1927 Tapa linna Humanitaargümnaasiumiks ja otsustati asutada majapidamise täiendusklass tütarlastele.
20. augustil 1924. aastal hävis tules Tapa Noorsoo Kasvatuse Seltsi koolimaja, milles töötas Tapa alevi I algkool. Õpilastele oli vaja leida uued õppimistingimused.
10. augustil 1924 oli Tapa alevi algkoolimajale (Kooli tnv.) nurgakivi panek.
Ärapõlenud Tapa Noorsoo Kasvatuse Seltsi koolimaja asemele hakati 1925. aastal ehitama uut koolihoonet. Uue hoone avamine toimus 30. jaanuaril 1927. Maja ülemist korrust kasutas Tapa linnavalitsus, alumise korruse kolm ruumi olid keskkooli kasutada. Uue koolimaja nimeks sai Tapa Ühisgümnaasium.
1931. aasta tõi taaskord muudatusi kooli ellu. Linnavolikogu koosolekul toimusid uue Tapa Keskkooli direktori valimised, kandidaate oli kaks: senine direktor Paul Vaarask ja Johannes Luur. Direktoriks sai J. Luur (kuni 1934. aastani), P. Vaarask aga lahkus Tapalt.
1931. aasta sügisel alustas tööd keskkooli baasil õhtukeskkool.
Uue koolireformi alusel 1933. aastal kujunes koolisüsteem järgmiselt: nelja aastane algkool, viie aastane keskkool, kolme aastane gümnaasium humanitaar- ja reaalharudega. Uue koolireformi kohaselt jäid Tapale tegutsema reaalgümnaasium ja reaalkool. Humanitaargümnaasium likvideeriti 1938. aastal. Eriharuna töötas kooli juures 1926-1931 tütarlaste majapidamise täienduskool ja 1931-1933 eraõhtukeskkool.
Tapa Keskkoolil puudusid tööks vajalikud ja vastavad ruumid. Kool paigutati vanasse raudteekasarmusse, mis oli varem olnud vene kiriku ja raudteekooli kasutada. Seepärast oli linnale oma keskkoolihoone ehitamise küsimus sageli päevakorral, kuid vahendite puudumise tõttu lükati ehitustööd edasi aastast aastasse.
1926. aastal laskis selleaegne koolijuhataja P. Vaarask isegi uue koolimaja plaani valmistada.
1. juunil 1931. aastal lõppes rendileping raudteevalitsusega ning viimane nõudis ruumide vabastamist. Lapsevanemad pöördusid palvega Haridusministeeriumi poole. Eriti tõsiseks muutus keskkooli likvideerimise oht 1935. aastal.
20. detsembril 1935. aastal tunnistas linna volikogu keskkoolimaja ehitamise tarvilikuks ja asus krediidi muretsemisele. Lastevanemad otsustasid igaüks koolimaja ehitamist toetada 7,5 krooniga, õpetajaskond vastava protsendiga kuupalgast. Kooli vilistlaskogu (moodustatud 5. aprill 1926) avaldas aga 1936 aasta algul üldise üleskutse korjanduseks. Varsti oli neil kogutud üle 4000 krooni. Koolimaja ehitust toetasid veel Tapa Ühispank, Tapa Põllumeestepank, Tapa Tarvitajate Ühisus, Nõmmküla vallavalitsus jne. Puuduva summa andis linnavalitsus.
1936. aastal kinnitati arhitekt A. Kotli poolt valmistatud projekt ja 28. oktoobril väljaplaneeritud ehitusplatsi alusmüüri kraavide ja keldrite väljakaevamine.
Kaevandamistööd lõpetati 1936. aastal sügisel ja 1937. aasta suvel valmisid hoone alusmüürid. 26.septembril 1937 viidi hoone katuse alla. 1938. aasta lõpuks jõuti valmis sisemiste töödega ja 24. veebruaril 1939 toimus Tapa gümnaasiumi uue hoone avamise aktus. Koolijuhatajaks sai Eduard Kansa.
1943/1944 õa. tuli Tapa algkooli õpilastel õppida juhuslikes hoonetes: Kulbi koolimajas (Lillaka tn. 55) ja Medodisti kirikus. Keskkooli klassid töötasid umbes 4 km linnast eemal asuvas Imastu mõisas. Mõlemad koolimajad olid tol ajal saksa sõjaväehaiglatena kasutuses. Õppeaasta pikkus oli täiesti juhuslik, tavaliselt mitte üle 5-6 kuu aastas. Paljudes ainetes puudusid raamatud. Ei olnud ei füüsika ega keemia kabinette, kooliaeda ja spordiväljakut. Õppetunnid olid üldjoonelised ja formaalsed. Õpperaamatute puudumise tõttu tuli materjal konspekteerida, õpilastel tuli kasutada paberit ja pliiatsit, mis mõlemad olid väga raskesti kättesaadavad. Igat pliiatsijuppi hoiti suure hoolega viimase võimaluseni. Värvipliiatseid peeti aga suurimaks varanduseks, sest uute hankimiseks puudus võimalus. Ka paberi puudus oli terav. Õpetajate seletusi märgiti üles vanade vihikute kaantele, vanade postkaartide tagakülgedele, karpide kaantele, pakkimispaberi tükkidele. Kustutuskummi asendas vana kalossi või jalgrattakummi tükk. Sulgi hoiti ja lõigati vahel hanesulest lisa. Pintslid aga tehti tüdrukute juuksetuttidest. Mingisugust klassivälist tööd ei olnud. Õppeaasta kestel toimus küll 1-2 kooli pidu, kuid ettekanded neiks valmistati kiirelt ja ühekülgselt, peamiselt deklamatsioonid ja mõned soololaulud. Väljaspool oma kooliruume esinema pääsemine oli võimatu.
Tavalisteks jalavarjudeks olid puutaldadega kingad, mille pealsed olid värvilistest riideribadest kombineeritud. Nende kandmine oli aga väga ebamugav, sest naelad kerkisid alatasa puu seest välja ja torkisid jalad veriseks. Vahel aga lagunes kogu “king” koost. Harilikult kanti kive taskus, et oleks, millega jalavarju parandada. Üht ja sama lapitud kleiti tuli nii mõnelgi õpilasel kanda pidevalt nii koolitundides kui ka pidulikel juhtudel. Seega oli saksa okupatsiooni ajajärk üks raskemaid aegu.
1945. aastal alustas tööd sümfooniaorkester ja lastekoor õp. Endel Vahersalu juhendamisel. 1947. aastal alustas tööd õppe- ja katseaed õpetaja Selma Kaberi ja Hilda Tamme juhendamisel. Koolis tegutsesid sega- ja naiskoor Arsi Aarma juhendamisel, 19-liikmeline estraadiorkester, 22-liikmeline puhkpilliorkester, kaks naisansamblit. Lastekoor töötas õp. Eiberi juhtimisel, kaks mudilaskoori ja kolm ansamblit. Edukalt töötas kooli kunsti- ja fotoring õpetajate M. Siidri ja E. Vahersalu juhtimisel. Kooli näitering tegutses õpetajate E. Rumbergi, A. Tengi, E. Randoja ja S. Kase juhtimisel. Lisaks tegutses kooli juures ka keemia-, male-, kabe-, laske- jt. ringid.
Uus Tapa I Keskkoolihoone Pargi tnv.12 (end. 21. juuni pst. 10a) avati pidulikult 1. septembril 1964. Aastast 1994 kannab kool Tapa Gümnaasiumi nime.


Tapa Raudtee algkool


Raudtee töötajate lastele hariduse andmist püüti lahendada juba Balti Raudtee seltsi (1868-1893) ajal. Nii loodi 1889. aastal Tallinnasse Raudtee Tehnikakool. Pärast raudtee riigistamist (1. aprill 1893) hakkas uus raudteeülem A. Glasenapp taotlema raudtee töötajate lastele üheklassilise algkooli avamist Tapale.
Ajaleht “Sakala” kirjutab 11. jaanuar 1895: ”et Tapa jaama juurde ehitatud koolerabarakk, mis kooleraepideemia puhkematajäämise tõttu kasutamata seisis, ehitati ümber koolimajaks”. Õppetöö algas detsembris 1895. aastal.
Õppetegevuses allus kool Haridusministeeriumile, materiaalse kindlustamise eest hoolitses raudteevalitsus (esialgne eelarve 1236 rbl. jagunes järgmiselt: õpetajate töötasu 600 rbl., küte 120 rbl., valgustus 60 rbl., ruumide koristus 12 rbl., õppevahenditele 120 rbl.).
Kool sai raha ka annetustest, kontsertide sissetulekutest, õppemaksust kuni 10 rbl. aastas. Kooli juures asus ka internaat, esialgu 10 õpilasele, mis oli varustatud kõigi vajalikuga. Ajaleht “Vaade” 3. oktoober 1907 aga kurdab: ”et internaat on halb, sest lapsed peavad seal ise endale toitu valmistama ja sellega palju aega kaotama” .Õpilaste arv koolis kasvas aastast aastasse: 1897-10, 1901-103, 1903-101, 1905-144, 1916-164 õpilast. Esialgu võeti kooli vaid 9-10 aastaseid poisslapsi, kuid hiljem muudeti segakooliks (1915. aastal 80 poissi ja 64 tüdrukut, 1916. aastal 93 poissi ja 71 tüdrukut).
Kuna taolisi koole, kus käisid ainult raudteelaste lapsed, oli Eestis peale Tapa veel ainult Tallinnas ja Valgas, siis küllaltki suur osa õpilaskontingendist moodustasid kaugemate raudtee jaamade töötajate lapsed. Näiteks 1916. aasta lõpul elas 1 versta kaugusel koolist 61, 1-3 versta kaugusel 18, üle 3 versta kaugusel 85 õpilast.
Algkool avati üheklassilisena, nelja õppeaastaga. Õppetöö toimus vene keeles (v.a. usuõpetus luterlastele). Kontrollimisel 1901. aastal ja 1916. aastal märgiti tunnustavalt ära kooli head õppetaset. Tunnustust leidis laulukoor, kes esines ka kontsertitega väljaspool kooli.
Kooli juhatas kogu selle eksisteerimise aja jooksul Novgorodi Semstvo õpetajate kooli haridusega (1874.) Aleksander Skvortsov. Esialgu, kui õpilaste arv oli väike, sai ta üldainetega ise hakkama. Õigeusu usuõpetajaks kutsuti vaimuliku seminari haridusega Kirill Janson (Tapa apostliku õigeusu koguduse rajaja ja esimene preester). Koolimaja ruumides pidas apostlik õigeusu kogudus jumalateenistusi kuni kiriku valmimiseni 1904. aastal.
1897. aasta sügisel, seoses teise klassi avamisega, kutsuti õpetajaks Gatschina õpetajate seminari haridusega Ivan Prokofjev, kes töötas Tapal 1906. aastani. Tema asemele tuli Ivan Bogdanov, samuti Gatschina seminari lõpetanu. 1908. aastal seoses õpilaste arvu suurenemisega, tekkis vajadus kolmanda õpetaja järele. Selleks sai kohaliku pöörmeseadja tütar, Püha-Vladimiri naisõpetajate kooli lõpetanud Lidia Peial. 1909. aastal abiellus ta Ivan Bogdanoviga. 1909. aastal võeti tööle Anna Makarskaja Tallinnast, 1910. aastal Agrippina Ussova, kes oli just lõpetanud 8-klassilise Oldenburgi printsi gümnaasiumi Peterburis. 1915. aastal olid õpetajateks Bogdanov, Bogdanova (Peial), Kirill Janson, Moosekant (luterl. usuõp.), Falk (raudtee töötaja, andis võimlemist), Luzin (muusikaõpetaja).
1917. aasta sügisel kooli varad evakueeriti Venemaale. 13. märtsil 1919. aastal aga alustas endises raudteekooli ruumides tööd Tapa Ühisgümnaasium.


Tapa linna Ühisgümnaasium 1919-1940


Järva Maakonna Hariduse Osakonna juhataja J. Söödori korraldusel moodustati nn. hoolekogu, kellele tehti ülesandeks uue gümnaasiumi ellukutsumine Tapa alevisse. Hoolekokku kuulusid: esimees Ludvig Ebruk, kirjatoimetaja Gutman, laekur Treimann, liikmed Reitel ja Saar. Esimene hoolekogu koosolek toimus 3. märtsil 1919, kus otsustati avada Tapale teine keskkool. 13. märtsil 1919 avati Järva Maakonna Tapa Ühisreaalgümnaasium endise raudteekooli ruumides (Raudteemajad 4/5). Õppetööd alustati viie klassikomplektiga 102 õpilasega. Esimeseks koolijuhatajaks valiti Richard Summer. Õpetajatena töötasid S. Kass, J. Madisson, A. Hamann, O. Trinkmann (Kalmisto). Õpilaste arv oli järgnevail aastail järjekindlalt tõusus (1937/1938 õ.a. 246 õpilast). Esimene lend kaheksa õpilasega lõpetas 1922. aastal.
Koolil tuli kaasa teha kõik koolireformi muudatused:
1922. aastal muudeti kool Tapa Alevi Gümnaasiumiks
1923. aastal Tapa Alevi Tehnikaühisgümnaasiumiks
1926. aastal sai Tapa endale linnaõigused ja alates 1927. aastast nimetati kool Tapa Linna Ühisgümnaasiumiks. 1934. aastal koolireformi alusel muudeti keskõppeasutused 2-astmeliseks: 1. keskkool (progümnaasium või reaalkool) ja 2. keskkoolile tuginev gümnaasium. Progümnaasium, kuhu astuti pärast IV klassi lõpetamist, oli 5 klassiline. Reaalkool tugines 6 klassi algkooliga ning humanitaar ja reaalharudega gümnaasium 3 klassiga.
Tapal tegutses progümnaasium (keskkooli klassid) 1934-1940. aasta kevadeni, reaalkool (keskkooli klassid) 1937-1940. aasta kevadeni. Eriharuna töötas kooli juures 1926-1931. aastatel tütarlaste majapidamise täienduskool ja 1931-1933. aastatel era-õhtukeskkool.
Koolil puudusid normaalseks tööks vastavad ruumid. 1. juulil 1931 lõppes rendileping raudteevalitsusega, kes nõudis ruumide vabastamist. Eriti tõsiseks muutus kooli likvideerimise oht 1935. aastal, mil haridusministeerium teatas, et juhul, kui linn ei astu samme endale koolimaja ehitamiseks, ootab kooli tõenäoliselt likvideerimine.
20. detsembril 1935 tunnistas linnavaolikogu koolimaja ehitamise tarvilikkust ja asus krediiti muretsema. 1936. aasta oktoobris kinnitati Alar Kotli poolt valmistatud project. Alustati ehitamist, kaevamistööd lõpetati 1936. aastal.  Järgmise aasta suvel valmisid hoone alusmüürid, 26. sept. 1937 toimus aga pidulik nurgakivi panek. Samal aastal sai hoone katuse alla. 1938. aasta lõpuks jõuti valmis sisemiste töödega ja 1939. aasta jaanuaris alustati õppetööd uues koolimajas.


Linnakool 1910-1912 ja Kõrgem algkool 1913-1917


Tapa linnakool avati 19. septembril 1910. Avatud kool oli 4-klassiline segakool 10-18 aastat vanustele poistele ja tüdrukutele. Kooli võeti sisseastumiskatsetega lapsi, kes olid õppinud elementaarkoolis. Õppetöö toimus vene keeles, v.a. usuõpetuse tunnid luterlastele. Tegelik õppetöö algas 20. septembril 1910.
25. juunil 1912 anti välja seadus, mille alusel linnakoolid kolme aasta jooksul tuli umber muuta kõrgemateks koolideks. Tapa linnakool muudeti kõrgemaks algkooliks 1. jaanuarist 1913. Ruumid üüriti Jaan Kulbile kuuluvas kahekordses majas Pikk tnv. 39, siit tuleneb ka rahvasuus olnud väljend “Kulbi kool”.
Esimestel aastatel oldi kooli ruumidega rahul. Hiljem tekitas nurinat kooli kaugus raudteejaamast, ruumikitsikus, klassiruumide madalus, mis ei lubanud normaalset õhuvahetust ja haisvad käimlad.
Kogu kooli eksisteerimise aja töötas juhatajana Gluhhovi õpetajate Instituudi haridusega Stepan Furs ja preester Kirill Janson, kes andis õigeusu usuõpetust, õpetades samal ajal ka teistes Tapa koolides. Õpetajana töötasid Agrippina Ussova kes lahkus 1911. aastal, tema asemele tuli Peterburi õpetajate Instituudi haridusega eestlane A. Puusepp, kes töötas kaks aastat. 1913. aastal tulid tööle Andrei Lazdõn, Jaan Rumma ja Vassili Küppar. Peale põhiõpetajate kasutati veel tunniandjaid väljast: käsitööõpetajana Lidia Bogdanova raudteekoolist, joonistustunde andis raudtee töötaja Aleksander Beljaninov jt.
Õpilaste arv kasvas aastast aastasse, seoses ruumi puudusega ei olnud võimalik kõiki soovijaid vastu võtta. Õpilaste arv 1911-44, 1912-66, 1913-96, 1914-128, 1915-95, 1916-95 ja 1917-121 (seisuga 1. jaanuar). Õpilased olid valdavalt eestlased, talupojaseisusest, luteriusulised. Internaati koolil ei olnud, vajadusel elasid lapsed korterites kohalike elanike juures.
Kõrgemate algkoolide põhimääruse p. 9 alusel toimus õppetöö vene keeles, eesti keele kasutamine koolis oli rangelt keelatud. Õppeaineteks olid: usuõpetus, vene keel ja kirjandus, aritmeetika ja algreba algteadmised, geomeetria, Venemaa ajalugu, loodusteadus ja füüsika, joonistamine, laulmine, võimlemine poistele ja käsitöö tüdrukutele. Saksa keele õpetamine toimus koolis 1910-1914. aastatel vabatahtliku õppeainena lisatasu eest (2 rbl. aastas). Kooli tööd kontrolliti pidevalt. 1914. aastal külastas kooli haridusminister, 1911. aastal kuberner, õpperingkonna kuraator, pea igal aastal kubermangu rahvakoolide director ja inspektorid.
1917. aasta oktoobrikuu algul tuli käsk evakueeruda kool Venemaale. Kooli juhataja S. Furs lahkus, võttes kaasa kõik väärtuslikuma kooli varast.


Apostliku Õigeusu Kihelkonnakool


Kool avati 1. oktoobril 1898 Kabala tnv. 4, hiljem aga viidi üle Lai tnv. 9 Valter Tirele kuuluvasse majja. 1899/1900.õ.a. olid 42-õpilasest õigeusklikud 7 poissi ja 9 tüdrukut ja luteriusku 24 poissi ja 2 tüdrukut. Kooli kontrolliti Paide rahvakoolide inspektori poolt 26. veebruar 1901, siis oli koolis 42 õpilast. Kooli juhatas apostliku õigeusu koguduse preester Kirill Janson, õpetajana töötas koguduse salmilaulja Jakob Allik. Kirill Jansoni kirjas Paide rahvakoolide inspektorile on näha, et 1915/1916, 1916/1917 õppetööd ei toimunud, kuna kooliruumid olid sõjaväeosa kasutada.


Kroonu algkool 1912-1917


Kaheklassiline ja neljajaoline kool alustas õppetööd 10. septembril 1912. 53 õpilasega. Kool üüris ruumid Anna Tõntsile kuuluvas kahekordses eramajas Kaba tänavas, millest kool sai nimetuseks rahvasuus “Kabala kool”.
Kooli juhatajaks määrati Aleksei Luts, kuid juba 4. oktoobril 1912 paigutati ta ringi Tallinna. Asemele tuli Harjumaa Kolga kaheklassilise ministeeriumikooli õpetaja Prokopi Tsvetkov, õpetajaks Georg Tomonkov. 1914. aastal juhatas kooli P. Mironov. 1916. aastal oli kooli juhatajaks Mihhail Teslov ja õpetajateks Helma Ringberg ning Eduard Linnemaa.
Seoses M. Teslovi ärasõiduga Staraja-Russasse puhkusele 20. maist kuni augustini 1917. aastal asendas teda apostliku õigeusu diakon Andrei Luik. 1917. aasta sügisel õppetööd ei toimunud. Saanud korralduse kubermangu rahvakoolide direktorilt, evakueeriti kooli varad Novgorodi kubermangu Staraja-Russa linna 1917. aasta oktoobris.


Katherine Masingu erakool 1885-1911


Esimese kooli asutamist Tapale taotles 1885. aasta alguses kingseppmeister Masingu abikaasa Katherine (sünd. Wickhoff), kes omas koduõpetaja kutset1870. aastast. Varem oli ta töötanud koduõpetajana Mahus ning mõisateenijate laste koolis Kunda mõisas. Eestimaa Kubermangu direktori otsusega Nr. 181 1. märtsist 1885 anti luba üheklassilise III järgu elementaarkooli poistele ja tüdrukutele asutamiseks Tapale Masingule kuuluvas majas Laial tänaval majas nr. 1. Kool oli üheklassiline kahe aastase õppeajaga, millesse astujatelt (kuni 12. aastased) ei nõutud eelharidust ja kooli ülesandeks oli lapsi kõrgema astme kooliks ette valmistada. Mingeid piiranguid usu ja seisuse osas ei kehtestatud, nõuti ainult suhtlemisoskust saksa keeles.
Õppeplaan andis nädalakoormuseks 26 tundi (katekismus-piiblilugu 4 tundi, saksa keel 6 tundi, ilukiri 2 tundi, käsitöö 2 tundi, liikumine 2 tundi).
23. mail 1889 seaduse alusel (venestamispoliitika) tuli muuta õppeplaani. 1890. aasta õppeplaanis oli tundide jaotus: katekismus-piiblilugu eesti keeles 3 tundi, vene keeles 11 tundi, aritmeetika 6 tundi, ilukiri eesti ja vene keeles 2 tundi, käsitöö 2 tundi, laulmine eesti ja vene keeles 1 tund.
1906. aastal sai kool uuesti loa saksa keele õpetamiseks 4 nädalatunni ulatuses, mille eest võeti lisamaksu 4 rbl. aastas. Õppemaks koolis oli 16 rbl. aastas.
Puuduvad andmed kooli õpilaste arvu kohta selle algaastatel. 1901. aastal õppis koolis 23 õpilast, 1907. aastal ainult 6 õpilast. Õpetas Katherine Masing ise. Kasutati abiõpetajaid. Näiteks anti luba 1899. aastal Tõnu Vergile laulutundide andmiseks ja 1907. aastal õpetati katekismust ja piiblilugu raudteekoolis, kus käidi igal esmaspäeval ja neljapäeval. Õppetase koolis 1901. ja 1907. aastal kontrollimiste tulemusel oli madal. Seoses Tartu Eesti Noorsoo Kasvatamise Seltsi Tapa osakonna algkooli avamisega 1907. aasta alguses siirdusid paljud K. Masingu erakooli õpilase õppima uude eestikeelsesse kooli. Paide rahvakoolide inspector teatab oma kirjaga Nr. 903  25.  juulil 1911 Kubermanguvalitsusele, et K. Masing likvideeris tervislikel põhjustel oma õppeasutuse.


Tartu Eesti noorsoo kasvatuse seltsi Tapa osakonna algkool 1906-1921


Raudteekool ja K. Masingu erakool ei suutnud rahuldada kiiresti kasvava asula vajadusi. Seetõttu leidis uue - Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tapa osakonna - loomise idee, mis taotles eestikeelse algkooli asutamist, elavat vastukaja Tapa elanike hulgas. 20. novembril 1906 kutsuti kokku seltsi asutamiskoosolek, mis toimus klubi “Harmonie” saalis (esialgu pidi koosolek toimuma palvemaja saalis). Koosolekust osavõtt oli rohkearvuline. Koosolekut juhatas kohalesõitnud asundustegelane - kirjanik Cand. August Nigol, kes andis ülevaate seltsi ülesannetest ja tutvustas seltsi põhikirja. Valiti seltsi juhatus: esimees V. Gabriel, abi K. Luuk, kassahoidja J. Tõnts, eestseisuse liikmed J. Preimer, J. Noormets, revisjoni komisjoni liige J. Luuk - kõik kaupmehed, kirjatoimetaja G. Vipper, eestseisuse liikmekandidaat B. Klement - raudteeametnikud, eestseisuse liikmed L. Krusbach - malmivabriku omaniku abikaasa, H. Pudel - päevapiltnik ja revisjoni komisjoni esimees apteeker F. Eglon. Koosolekul võeti vastu ligi 100 liiget ja kutsuti üles lapsevanemaid ühinema seltsiga. Vastavalt esiatatud põhikirjale (oktoober 1906) pidi kool olema kahe klassiline, nelja-jaoline, eesti õppekeelega kolmanda järgu algkool, milles võisid õppida mõlemast soost 8-16 aastased lapsed, vaatamata sotsiaalsele seisundile ja usutunnistusele. Kooli pidas üleval selts. Kehtestatud oli ka õppemaks I-II jaos kuni 10 rbl., III-IV jaos kuni 15 rbl. aastas. Kooli avamise luba saadi Riia Õpperingkonnast 30. novembril 1906. aastal. Luba oli antud avansina, enne põhikirja ja programmi lõpliku kinnitamist (kinnitati alles jaanuaris 1907. aastal). Esialgu avati vaid kaks jagu, hiljem 1910. aastal muutus kool nelja jaoliseks.
Esimestel aastatel olid tõsised probleemid ruumidega. Kool alustas tegevust seltsi esimehele V. Gabrielile kuuluvas Pikk tnv. 3 hoovimajas, kuhu üks klassikomplekt jäi kaheks aastaks. Järgmisel aastal üüriti teise klassikomplekti jaoks ruumid kaupmees Marvitzilt. 1908. aasta kevadel keeldusid mõlemad majaomanikud ruumide edasisest üürimisest. Sügisel saadi ruumid ühele klassikomplektile Kiriku tänava palvemajas, teisele klassikomplektile ruume aga ei leitud. Teravalt oli päevakorras oma koolimaja ehitamine. 19. veebruaril 1907. aastal toimus seltsi peakoosolek (2013 liikmest võttis osa 115), kus valiti 9 liikmeline komitee, kes hakkas organiseerima uue koolimaja ehitamist. 1908. aasta suveks oli raha uue koolimaja ehituseks kogutud 1800 rubla. Peamiseks raha saamise allikaks olid annetused, tulud piduõhtutelt. Ehitusplatsi eraldas (andis lisatingimustega rendile 99 aastaks) Moe mõisnik J. Kurberg.
Koolimaja ehitati 1909. aastal ehitusmeister Karl Rinki poolt. Maja ehitati “uuemate some plaanide järgi” ja sai kõigiti ajakohane. 3. jaanuaril 1910 oli koolimaja pidulik sisseõnnistamine Ambla kirikuõpetaja Vilbergi poolt, kõnega esines ka A. Nigol. Kool töötas Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tapa osakonna koolina (Haridusseltsi koolina) kuni 1. augustini 1921, mil läks riiklikuks algkooliks (Tapa II algkool). Koolimaja hoone hävis 20. augusti 1924 tulekahjus. Samale kohale ehitati 1925 - 1927 uus hoone, mis on säilinud tänaseni (A. Nigoli pst. 3 ehk 1. Mai pst. 5).


Tapa alevi I algkool 1919-1925


Kool alustas tööd nelja klassikomplektiga 1919. aasta märtsi kuus Jaan Kulbile kuuluvas majas. Kooli pidas ülal Tapa Alevivalitsus, arenedes 6. klassiliseks algkooliks. Esimesel õppeaastal oli koolijuhatajaks Valter Puidak. Alates teisest õppeaastast kuni 1923. aastani juhatas kooli Peeter Kaik, kes õpetas ise ka matemaatikat. Seoses uue alevi algkoolihoone valmimisega Nooruse tn. 8 lõpetas kool oma eksisteerimise 1925. aasta sügiseks. I. algkoolile kuulus veel üüriruum Laia tänava Adolf Vildmanni maja II korrusel (õmblusateljee1986. aastal), kus 1921-1922 õ.a. õppis I klass hommikuses vahetuses ja II klass pealelõunases vahetuses. 1922-1923 õ.a. kasutati ruumi võimlemistundide läbiviimiseks. A. Vildmanni majas andis kõiki tuned õpetaja Veiken. Õpetajad: 1921. aastal J. Noormets (eesti keel ja maateadus), E. Kenkmann (matemaatika), P. Vaarask (kodulugu, inglise keel ja muusikateooria), M. Mikk (saksa keel), Joh. Ruuse (ajalugu), L. Juske (võimlemine), L. Butkevitsch (matemaatika ja vene keel), 1923. aastal Joh. Ruuse ja Jenny Ruuse (Noormets), P. Vaarask, J. Juulmann (vene keel), K. Vilberg (saksa keel), A. Teng (loodusteadus), L. Juske, L. Butkevitsch, V. Fuks (ajalugu), 1925. aastal õpetasid veel M. Reitkam (käsitöö), H. Dreifeldt (saksa keel), A. Ant (loodusteadus), A. Pallon (laulmine), A. Normak (joonistamine). Usuõpetust õpetasid J. Ruuse ja osaliselt ka J. Muusekant.



Tapa alevi algkool



Algkoolimaja juurdeehitusega pärast 1933 aastat


Ajalehed kirjutasid uue koolimaja sisseõnnistamisest järgmist:
Evangeelse Luteriusu kombe järele talitas Väike-Maarja õpetaja Eberhard. Apostliku õigeusu kombe järele talitas õpetaja Elling. Vaimulikku talitust kaunistasid TENKS ja Tapa „Laululaste“ ettekanded. Haridusministeeriumi poolt tervitas kooliosakonna juhataja hr. Ollik. Kanti ette tervitustelegrammid haridusministri, riigikassa juhataja ja paljude teiste poolt. Algkooli õpetaja poolt kanti ette pikem ülevaade majaehituse käigust. Eeltööd selleks algasid 1921. aastal. Nimelt anti 23. okt. 1921 kooliõpetaja ja volikogu liikme Joh. Ruuse poolt pikem märgukiri selle üle, kui viletsates oludes algkoolid töötavad. Viimased asusid kolmes üürikorteris ja kahe vahetusega töötades kestsid tunnid õhtu kella 6 – 7-ni. Asi nihkus aga esialgu väga visalt. Nii kutsus Järva maakonnavalitsuse esimees hr. J. Sõnajalg alevi eelarvest koolimaja ehituse eeltöödeks ülesvõetud 50 000 marka maha märkusega:“ Ei ole tungivat tarvidust.“  Kuid visalt aeti asja edasi kuni nüüd maja lõplikult valmis sai. Maja ehitati majandusministeeriumi arhitekti hr. T. Mihkelsoni plaani järele ja läks maksma üle 7 miljoni marga, milleks riiklikku toetust saadi 5 265 000 marka.
Maja on kivist, kahekordne, keskküttega ja elektrivalgustusega. Mahutab eneses 9 klassiruumi, õpetajatetoa, kooli kantselei ja kooliteenija korteri. Võimlemisruum tuleb eraldi ehitusele. Maja välised tööd olid vähempakkumisel välja antud hr. Järratsile ja sisemised tööd hr. B. Noobale. Maja on korralikult tehtud, vastuvõtmise puhul ei leitud mingisuguseid puudusi. Uues majas algas koolitöö 31. augustil. Koolis on üle 100 õpilase ja töötab endise 2. algkooli juhataja hr. J. Krooni juhatusel.


Mis on vallakool?


Eestis 1816. ja 1819. aastal talurahvaseadusega endiste mõisakoolide asemele loodud maa-algkooli tüüp, mis püsis Eesti iseseisvumiseni. Vallakooli ülalpidamiskulud olid jaotatud mõisa ja talupoegade vahel. Vallakoolis õpetati lugemist, katekismust ja kirikulaulu. Vallakoolis käimine oli kohustuslik lastele 10. eluaastast kuni küllaldaste teadmiste omandamiseni. Kirikuõpetaja võis lapsi, kes said tarvilikku õpetust kodus, kooliskäimisekohustusest vabastada, sellised lapsed käisid harilikult kord kuus lugemas, s.o. kirikuõpetajale oma edasijõudmisest aru andmas. Et vallakoole asutati peamiselt küladesse, nimetati neid ka külakoolideks.


Valla koolivalitsus oli Eestimaa koolivalitsuse ajutise korralduse (Riigi Teataja 1918, nr. 6) põhjal valla omavalitsuse juurde loodud haridusala korraldav instants, mille organeiks olid vallanõukogu poolt valitud koolivanem, valla haridusnõukogu ja valla hariduskogu. Valla koolivalitsus kaotati 1926. aastal.


Mis on kihelkonnakool?


Kihelkonnakool ehk rahvapärase nimetusega köstrikool oli Eestis aastail 1805-1920 tegutsenud teise (kõrgema) astme talurahvakool, kuhu võeti õppima peale vallakooli lõpetamist või muul viisil esimese astme hariduse omandamist. 1920. aastal “avalikkude algkoolide seadusega” muudeti luteriusu kihelkonnakoolid algkoolideks. Põhja-Eestis hakkasid luteriusu kihelkonnakoolid levima 1870. aastatel, nende asutamine muudeti Eestimaa kubermangus kohustuslikuks 1875. aastal, kuuludes kreisi koolikomisjonide ja alates 1887. aastast rahvakoolide inspektorite järelvalve alla. Õppeaineteks olid usuõpetus, emakeel, ajalugu, saksa keel, vene keel, arvutamine, geograafia, loodusõpetus, joonistamine, laulmine, võimlemine ja aiatöö. Õppekeeleks oli üldiselt eesti keel. Kool asus kihelkonnakeskuses kiriku juures, kus õpetamine toimus köster- koolmeistri poolt.



TENKS kooli õpilased aastatel 1911



TENKS koolimaja 1910. aastal