Tapa asula esimesest koolist


Väikeses ühekorruselises puumajas Lai tnv. 5 asusid erinevatel aegadel trahter, pood ja eluruumid. Kuid vähesed inimesed teavad, et seal paiknes aastatel 1885-1911 Tapa esimene kool - Katherine Masingu erakool. Esimese kooli asutamist Tapale taotles 1885. aasta alguses kingseppmeister Masingu abikaasa Katherine (sünd. Wickhoff), kellel oli koduõpetaja kutse. Varem oli ta töötanud koduõpetajana Mahus ning mõisateenijate laste koolis Kunda mõisas.
K. Masing oli invalid, sündimisest saadik ühe käega. Eestimaa kubermangu koolide direktori otsusega 1. märtsist 1885 anti luba Tapale Masingule kuuluvasse majja Laial tänaval asutada üheklassiline III järgu elementaarkool poistele ja tüdrukutele. Õppeaeg oli kaks aastat. Kooli astujatelt (kuni 12. aastastelt) ei nõutud eelharidust. Eesmärgiks oli lapsi kõrgema astme kooliks ette valmistada. Mingeid piiranguid usu ja seisuse osas ei kehtestatud, nõuti ainult saksa keele suhtlemisoskust. Õppemaks oli aastas 16 rubla. Algul õpetati katekismust-piiblilugu, saksa keelt, ilukirja, käsitööd, liikumist.
1889. aastal muudeti venestamispoliitika käigus õppeplaani: saksa keele asemel õpetati vene keelt 11 tundi nädalas, juurde tulid aritmeetika ja laulmine. 1906. aastal sai kool uuesti loa saksa keele õpetamiseks 4 nädalatunni ulatuses, mille eest võeti lisatasu 4 rubla aastas.
Õpilaste arvu kohta kooli algusaastatel andmed puuduvad. Kuid 1901. aastast on teada, et koolis õppis 23 last. Õpetas Katherine Masing ise, kasutati ka abiõpetajaid. Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tapa osakonna kooli avamisega 1907. aastal, siirdusid paljud K. Masingu erakooli õpilased õppima uude eestikeelsesse kooli. Paide rahvakoolide inspektor teatas oma kirjaga 25. juulil 1919 kubermangu valitsusele, et K. Masing likvideeris oma kooli tervislikel põhjustel.



K. Masingu erakool


Tapa Raudtee algkool


Raudtee töötajate lastele hariduse andmist püüti lahendada juba Balti Raudtee seltsi (1868-1893) ajal. Nii loodi 1889. aastal Tallinnasse Raudtee Tehnikakool. Pärast raudtee riigistamist (1. aprill 1893) hakkas uus raudteeülem A. Glasenapp taotlema raudtee töötajate lastele üheklassilise algkooli avamist Tapale.
Ajaleht “Sakala” kirjutab 11. jaanuaril 1895:“ Paari aasta eest ehitati Tapa raudtee jaama juurde kolera kartusel hospidal. Et see külaline tulemata jäi, seisis see hoone tänini tühi. Mööda läinud suwel sai ta aga uue kuju: talle tehti jalg alla, ahjud sisse, korstnad pääle ja wäikene kupel ristiga katuksele. Nüüd saab temas uuest aastast pääle lapsi koolitatud ja lähemal ajal hakatawat siin Greeka õigeusu jumateenistust pidama, milleks otstarbeks preester Janson Arukülast Tapale elama tuleb. Plaanitakse, kuida kuulub, Tapale päris suurt Wene kirikut ehitada.“
Õppetöö algas detsembris 1895. aastal.
Õppetegevuses allus kool Haridusministeeriumile, materiaalse kindlustamise eest hoolitses raudteevalitsus (esialgne eelarve 1236 rbl. jagunes järgmiselt: õpetajate töötasu 600 rbl., küte 120 rbl., valgustus 60 rbl., ruumide koristus 12 rbl., õppevahenditele 120 rbl.).
Kool sai raha ka annetustest, kontsertide sissetulekutest, õppemaksust kuni 10 rbl. aastas. Kooli juures asus ka internaat, esialgu 10 õpilasele, mis oli varustatud kõigi vajalikuga. Ajaleht “Vaade” 3. oktoober 1907 aga kurdab: ”Internaat on halb, sest lapsed peavad seal ise endale toitu valmistama ja sellega palju aega kaotama”. Õpilaste arv koolis kasvas aastast aastasse: 1897-10, 1901-103, 1903-101, 1905-144, 1916-164 õpilast. Esialgu võeti kooli vaid 9-10 aastaseid poisslapsi, kuid hiljem muudeti segakooliks (1915. aastal 80 poissi ja 64 tüdrukut, 1916. aastal 93 poissi ja 71 tüdrukut).
Kuna taolisi koole, kus käisid ainult raudteelaste lapsed, oli Eestis peale Tapa veel ainult Tallinnas ja Valgas, siis küllaltki suur osa õpilaskontingendist moodustasid kaugemate raudtee jaamade töötajate lapsed. Näiteks 1916. aasta lõpul elas 1 versta kaugusel koolist 61, 1-3 versta kaugusel 18, üle 3 versta kaugusel 85 õpilast.
Algkool avati üheklassilisena, nelja õppeaastaga. Õppetöö toimus vene keeles (v.a. usuõpetus luterlastele). Kontrollimisel 1901. aastal ja 1916. aastal märgiti tunnustavalt ära kooli head õppetaset. Tunnustust leidis laulukoor, kes esines ka kontsertidega väljaspool kooli.
Kooli juhatas kogu selle eksisteerimise aja jooksul Novgorodi Semstvo õpetajate kooli haridusega (1874.) Aleksander Skvortsov. Esialgu, kui õpilaste arv oli väike, sai ta üldainetega ise hakkama. Õigeusu usuõpetajaks kutsuti vaimuliku seminari haridusega Kirill Janson (Tapa apostliku õigeusu koguduse rajaja ja esimene preester). Koolimaja ruumides pidas apostlik õigeusu kogudus jumalateenistusi kuni kiriku valmimiseni 1904. aastal.
1897. aasta sügisel, seoses teise klassi avamisega, kutsuti õpetajaks Gatschina õpetajate seminari haridusega Ivan Prokofjev, kes töötas Tapal 1906. aastani. Tema asemele tuli Ivan Bogdanov, samuti Gatschina seminari lõpetanu. 1908. aastal seoses õpilaste arvu suurenemisega, tekkis vajadus kolmanda õpetaja järele. Selleks sai kohaliku pöörmeseadja tütar, Püha-Vladimiri naisõpetajate kooli lõpetanud Lidia Peial. 1909. aastal abiellus ta Ivan Bogdanoviga. 1909. aastal võeti tööle Anna Makarskaja Tallinnast, 1910. aastal Agrippina Ussova, kes oli just lõpetanud 8-klassilise Oldenburgi printsi gümnaasiumi Peterburis. 1915. aastal olid õpetajateks Bogdanov, Bogdanova (Peial), Kirill Janson, Moosekant (luterl. usuõp.), Falk (raudtee töötaja, andis võimlemist), Luzin (muusikaõpetaja).

Postimees, 7. detsember 1895. a. kirjutab:
Tapa jaamas olewa kooli kohta, mis alles sel aastal augusti kuus awati, on rahwahariduse ministri herra, kes oma teekonnal Tartusse seda kooli katsumas käis, kõige meelitawama otsuse andnud. Nagu Rakwere Saksa leht teatab, awaldas ministri herra oma täielist rahulolemist kooli eeskujulise seisukorra üle, kus juures ta imestust ilmutas, et wene kooliõpetaja, kes kohalist keelt sugugi ei mõista, nii ime-hääde tagajärgedega Eesti laste seas on töötanud. Ministri herra tähendanud muu seas: „Kui ilus oleks, kui meil igas jaamas niisugune eeskujuline kool oleks!"

Aastate jooksul ehitati koolile kuuluvaid hooneid ümber ning tehti juurdeehitusi. 1917. aasta sügisel evakueeriti kooli varad Venemaale. 1919. aastal avas nendes ruumides kooli Tapa Ühisgümnaasium.





Apostliku Õigeusu Kihelkonnakool


Kool avati 1. oktoobril 1898 Kabala tnv. 4, hiljem aga viidi üle Lai tnv. 9 Valter Tirele kuuluvasse majja. 1899/1900.õ.a. olid 42-õpilasest õigeusklikud 7 poissi ja 9 tüdrukut ja luteriusku 24 poissi ja 2 tüdrukut. Kooli kontrolliti Paide rahvakoolide inspektori poolt 26. veebruar 1901, siis oli koolis 42 õpilast. Kooli juhatas apostliku õigeusu koguduse preester Kirill Janson, õpetajana töötas koguduse salmilaulja Jakob Allik. Kirill Jansoni kirjas Paide rahvakoolide inspektorile on näha, et 1915/1916, 1916/1917 õppetööd ei toimunud, kuna kooliruumid olid sõjaväeosa kasutada.



Parempoolses majas asus Tapa Apostliku Õigeusu kiriku kihelkonnakool


Linnakool 1910-1912 ja Kõrgem algkool 1913-1918


Tapa linnakool avati 19. septembril 1910. Avatud kool oli 4-klassiline segakool 10-18 aastat vanustele poistele ja tüdrukutele. Kooli võeti sisseastumiskatsetega lapsi, kes olid õppinud elementaarkoolis. Õppetöö toimus vene keeles, v.a. usuõpetuse tunnid luterlastele. Tegelik õppetöö algas 20. septembril 1910.
25. juunil 1912 anti välja seadus, mille alusel linnakoolid kolme aasta jooksul tuli umber muuta kõrgemateks koolideks. Tapa linnakool muudeti kõrgemaks algkooliks 1. jaanuarist 1913. Ruumid üüriti Jaan Kulbile kuuluvas kahekordses majas Pikk tnv. 39, siit tuleneb ka rahvasuus olnud väljend “Kulbi kool”.
Esimestel aastatel oldi kooli ruumidega rahul. Hiljem tekitas nurinat kooli kaugus raudteejaamast, ruumikitsikus, klassiruumide madalus, mis ei lubanud normaalset õhuvahetust ja haisvad käimlad.
Kogu kooli eksisteerimise aja töötas juhatajana Gluhhovi õpetajate Instituudi haridusega Stepan Furs ja preester Kirill Janson, kes andis õigeusu usuõpetust, õpetades samal ajal ka teistes Tapa koolides. Õpetajana töötasid Agrippina Ussova kes lahkus 1911. aastal, tema asemele tuli Peterburi õpetajate Instituudi haridusega eestlane A. Puusepp, kes töötas kaks aastat. 1913. aastal tulid tööle Andrei Lazdõn, Jaan Rumma ja Vassili Küppar. Peale põhiõpetajate kasutati veel tunniandjaid väljast: käsitööõpetajana Lidia Bogdanova raudteekoolist, joonistustunde andis raudtee töötaja Aleksander Beljaninov jt.
Õpilaste arv kasvas aastast aastasse, seoses ruumi puudusega ei olnud võimalik kõiki soovijaid vastu võtta. Õpilaste arv 1911-44, 1912-66, 1913-96, 1914-128, 1915-95, 1916-95 ja 1917-121 (seisuga 1. jaanuar). Õpilased olid valdavalt eestlased, talupojaseisusest, luteriusulised. Internaati koolil ei olnud, vajadusel elasid lapsed korterites kohalike elanike juures.
Kõrgemate algkoolide põhimääruse p. 9 alusel toimus õppetöö vene keeles, eesti keele kasutamine koolis oli rangelt keelatud. Õppeaineteks olid: usuõpetus, vene keel ja kirjandus, aritmeetika ja algreba algteadmised, geomeetria, Venemaa ajalugu, loodusteadus ja füüsika, joonistamine, laulmine, võimlemine poistele ja käsitöö tüdrukutele. Saksa keele õpetamine toimus koolis 1910-1914. aastatel vabatahtliku õppeainena lisatasu eest (2 rbl. aastas). Kooli tööd kontrolliti pidevalt. 1914. aastal külastas kooli haridusminister, 1911. aastal kuberner, õpperingkonna kuraator, pea igal aastal kubermangu rahvakoolide direktor ja inspektorid.
1917. aasta oktoobrikuu algul tuli käsk evakueeruda kool Venemaale. Kooli juhataja S. Furs lahkus, võttes kaasa kõik väärtuslikuma kooli varast.
Revolutsiooni ajajärgul 1917-1918. aastatel töötasid Tapal järgmised koolid:
1. Kõrgem algkool nelja klassiga ja kahe õppejõuga, koolijuhataja Richard Summer, Kulbi majas.
2. Kroonu algkool, Busse tänavas, nelja klassi ja kahe õppejõuga, koolijuhataja Blauberg.
3. Tartu Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tapa osakonna kool, Nigoli pst. 3, viie klassi ja nelja õppejõuga, koolijuhataja Juhan Kroon.
4. Tapa Raudteekool, nelja klassi ja viie õppejõuga, kooli juhataja A. Kvortsov. (endine koolera barakk).
1917. aastal alustati võitlust paremate õppimisvõimaluste eest. 1. augustil 1917 nõudsid Tapa Kõrgema Algkooli õpilased õigust õppida emakeelt. Õpetajaks kutsuti noor Rakvere seminari lõpetanud Vilberg.
Sügisel, kui tsaari väed taganesid, tuli käsk evakueerida kõik valitsuse poolt ülalpeetavad koolid Ufaa linna. Algas koolide varade evakueerimise ajajärk. Evakueeriti kõik koolid peale Haridusseltsi kooli. Viidi ära koolide väärtuslikum vara - õppetarbed. Lahkusid ka õpetajad. Maha jäid ainult pingid, mõni kapp ja õpilased.
Tapal ja Tapa ümbruses elavatel lastevanematel, kellede lapsed seni neis koolides õppisid, hakkas mure, kuhu paigutada oma lapsi õppima. Raudteekooli õpilastel oli võimalus jätkata õppimist Haridusseltsi koolis, Kõrgema algkooli õpilased jäid aga tegevuseta.
Kui sügisel alustas Haridusseltsi kool tööd umbes 80 õpilasega ja kolme õppejõuga, siis oktoobri alguseks ulatus see arv juba 120-le. Oktoobri teisel poolel õnnestus leida koolile veel üks õpetaja ja kool töötas juba 5 klassi ja 4 õppejõuga. Õpilaste arv kasvas päev-päevalt. Nüüd paluti Haridusseltsi õpetajaid, et need leiaksid võimaluse töötada Kõrgema algkooli õpilastega paar-kolm tundi päevas, seni, kuni leitakse koolile uued õpetajad. See soov ka täideti. Töötati peale lõunat 3-4 tundi endises Kõrgema algkooli ruumides Kulbi majas Pikal tänaval.
Õpetajad töötasid tasuta. Peale töö oma koolis, seltskondlik töö õhtuti ja klassiväline töö, muutus Haridusseltsi õpetajatele koormavaks. Tuli ka korraldada vähemalt kaks maksulist pidu kuus, et kooli ülal pidada. Nüüd moodustati Kõrgema algkooli lastevanemate komitee, kelle algatusel peeti 3. oktoobril 1917 õpilaste vanemate koosolek, millest võtsid osa ka kohalikud elanikud. 6. oktoobril toimus uus koosolek, kus valiti 7-liikmeline hariduskomisjon, kelle hooldada jäi kooli ülalpidamine. Õppetarbed ei olnud aga kõik säilinud, kuna Kõrgema algkooli endine juhataja Stepan Furs oli evakueerimise ajal klassi uksed lahti murdnud, kus asus ka kooli inventar ja kõik väärtuslikumad esemed ära viinud, öeldes: ”Ega ma neid siia sakslastele ahjukütteks jäta!”
Õppetööga Kõrgemas algkoolis alustati 9. oktoobril 1917, kus kahes vahetuses asusid tööle Haridusseltsi algkooli õpetajad. Juhan Kroon kutsus kohale ka oma kaks koolivenda, Lippingu ja Hannibali. Koosolekul valiti nad Kõrgema algkooli õpetajateks.
Alles 15. jaanuaril 1918 saadi kohale Pihkva õpetajate instituudi lõpetaja Richard Summer, keda Tapa alevi hariduskomisjoni poolt esitati kinnitamiseks Kõrgema algkooli juhatajaks.
Kõik koolid, peale Raudteekooli töötasid eesti keeles.
6. aprillil 1918 anti Noorsoo Kasvatuse Seltsile üle ka Kõrgema algkooli ja algkooli üürilepingud. Noorsoo Kasvatuse Selts asus ülevõetud koole valdama.



Tapa alevi I algkool 1919-1925 Kulbi majas.


Kool alustas tööd nelja klassikomplektiga 1919. aasta märtsi kuus Jaan Kulbile kuuluvas majas. Kooli pidas ülal Tapa Alevivalitsus, arenedes 6. klassiliseks algkooliks. Esimesel õppeaastal oli koolijuhatajaks Valter Puidak. Alates teisest õppeaastast kuni 1923. aastani juhatas kooli Peeter Kaik, kes õpetas ise ka matemaatikat. I. algkoolile kuulus veel üüriruum Laia tänava Adolf Vildmanni maja II korrusel (õmblusateljee 1986. aastal), kus 1921-1922 õ.a. õppis I klass hommikuses vahetuses ja II klass pealelõunases vahetuses. 1922-1923 õ.a. kasutati ruumi võimlemistundide läbiviimiseks. A. Vildmanni majas andis kõiki tunde õpetaja Veiken. Õpetajad 1921. aastal: J. Noormets (eesti keel ja maateadus), E. Kenkmann (matemaatika), P. Vaarask (kodulugu, inglise keel ja muusikateooria), M. Mikk (saksa keel), Joh. Ruuse (ajalugu), L. Juske (võimlemine), L. Butkevitsch (matemaatika ja vene keel), 1923. aastal Joh. Ruuse ja Jenny Ruuse (Noormets), P. Vaarask, J. Juulmann (vene keel), K. Vilberg (saksa keel), A. Teng (loodusteadus), L. Juske, L. Butkevitsch, V. Fuks (ajalugu), 1925. aastal õpetasid veel M. Reitkam (käsitöö), H. Dreifeldt (saksa keel), A. Ant (loodusteadus), A. Pallon (laulmine), A. Normak (joonistamine). Usuõpetust õpetasid J. Ruuse ja osaliselt ka J. Muusekant. Seoses uue alevi algkoolihoone valmimisega Nooruse tn. 8 lõpetas kool oma eksisteerimise 1925. aasta sügiseks.




Kroonu algkool 1912-1917


Kaheklassiline ja neljajaoline kool alustas õppetööd 10. septembril 1912. 53 õpilasega. Kool üüris ruumid Anna Tõntsile kuuluvas kahekordses eramajas Kaba tänavas, millest kool sai nimetuseks rahvasuus “Kabala kool”.
Kooli juhatajaks määrati Aleksei Luts, kuid juba 4. oktoobril 1912 paigutati ta ringi Tallinna. Asemele tuli Harjumaa Kolga kaheklassilise ministeeriumikooli õpetaja Prokopi Tsvetkov, õpetajaks Georg Tomonkov. 1914. aastal juhatas kooli P. Mironov. 1916. aastal oli kooli juhatajaks Mihhail Teslov ja õpetajateks Helma Ringberg ning Eduard Linnemaa.
Seoses M. Teslovi ärasõiduga Staraja-Russasse puhkusele 20. maist kuni augustini 1917. aastal asendas teda apostliku õigeusu diakon Andrei Luik. 1917. aasta sügisel õppetööd ei toimunud. Saanud korralduse kubermangu rahvakoolide direktorilt, evakueeriti kooli varad Novgorodi kubermangu Staraja-Russa linna 1917. aasta oktoobris.


Tartu Eesti noorsoo kasvatuse seltsi Tapa osakonna algkool 1906-1921


Raudteekool ja K. Masingu erakool ei suutnud rahuldada kiiresti kasvava asula vajadusi. Seetõttu leidis uue - Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tapa osakonna - loomise idee, mis taotles eestikeelse algkooli asutamist, elavat vastukaja Tapa elanike hulgas. 20. novembril 1906 kutsuti kokku seltsi asutamiskoosolek, mis toimus klubi “Harmonie” saalis (esialgu pidi koosolek toimuma palvemaja saalis). Koosolekust osavõtt oli rohkearvuline. Koosolekut juhatas kohalesõitnud asundustegelane - kirjanik Cand. August Nigol, kes andis ülevaate seltsi ülesannetest ja tutvustas seltsi põhikirja. Valiti seltsi juhatus: esimees V. Gabriel, abi K. Luuk, kassahoidja J. Tõnts, eestseisuse liikmed J. Preimer, J. Noormets, revisjoni komisjoni liige J. Luuk - kõik kaupmehed, kirjatoimetaja G. Vipper, eestseisuse liikmekandidaat B. Klement - raudteeametnikud, eestseisuse liikmed L. Krusbach - malmivabriku omaniku abikaasa, H. Pudel - päevapiltnik ja revisjoni komisjoni esimees apteeker F. Eglon. Koosolekul võeti vastu ligi 100 liiget ja kutsuti üles lapsevanemaid ühinema seltsiga. Vastavalt esiatatud põhikirjale (oktoober 1906) pidi kool olema kahe klassiline, nelja-jaoline, eesti õppekeelega kolmanda järgu algkool, milles võisid õppida mõlemast soost 8-16 aastased lapsed, vaatamata sotsiaalsele seisundile ja usutunnistusele. Kooli pidas üleval selts. Kehtestatud oli ka õppemaks I-II jaos kuni 10 rbl., III-IV jaos kuni 15 rbl. aastas. Kooli avamise luba saadi Riia Õpperingkonnast 30. novembril 1906. aastal. Luba oli antud avansina, enne põhikirja ja programmi lõpliku kinnitamist (kinnitati alles jaanuaris 1907. aastal). Esialgu avati vaid kaks jagu, hiljem 1910. aastal muutus kool nelja jaoliseks.
Esimestel aastatel olid tõsised probleemid ruumidega. Kool alustas tegevust seltsi esimehele V. Gabrielile kuuluvas Pikk tnv. 3 hoovimajas, kuhu üks klassikomplekt jäi kaheks aastaks. Järgmisel aastal üüriti teise klassikomplekti jaoks ruumid kaupmees Marvitzilt. 1908. aasta kevadel keeldusid mõlemad majaomanikud ruumide edasisest üürimisest. Sügisel saadi ruumid ühele klassikomplektile Kiriku tänava palvemajas, teisele klassikomplektile ruume aga ei leitud. Teravalt oli päevakorras oma koolimaja ehitamine. 19. veebruaril 1907. aastal toimus seltsi peakoosolek (2013 liikmest võttis osa 115), kus valiti 9 liikmeline komitee, kes hakkas organiseerima uue koolimaja ehitamist. 1908. aasta suveks oli raha uue koolimaja ehituseks kogutud 1800 rubla. Peamiseks raha saamise allikaks olid annetused, tulud piduõhtutelt. Ehitusplatsi eraldas (andis lisatingimustega rendile 99 aastaks) Moe mõisnik J. Kurberg.
Koolimaja ehitati 1909. aastal ehitusmeister Karl Rinki poolt. Maja ehitati “uuemate some plaanide järgi” ja sai kõigiti ajakohane. 3. jaanuaril 1910 oli koolimaja pidulik sisseõnnistamine Ambla kirikuõpetaja Vilbergi poolt, kõnega esines ka A. Nigol. Kool töötas Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tapa osakonna koolina (Haridusseltsi koolina) kuni 1. augustini 1921, mil läks riiklikuks algkooliks (Tapa II algkool). Koolimaja hoone hävis 20. augusti 1924 tulekahjus. Samale kohale ehitati 1925 - 1927 uus hoone, mis on säilinud tänaseni (A. Nigoli pst. 3 ehk 1. Mai pst. 5).


Tapa Gümnaasium


1. märtsil 1919 saadi haridusministrilt luba Tapa Ühisgümnaasiumi avamiseks. Esimene hoolekogu koosolek toimus 3. märtsil, kus otsustati kool tööle rakendada. Hoolekokku kuulusid: esimees Ludvig Ebruk, kirjatoimetaja Gutman, laekur Treimann, liikmed Reitel ja Saar. 8. märtsil 1919 valis hoolekogu Ühisgümnaasiumi õpetajateks R. Summeri ja S. Kassi, J. Madissoni ja O. Trinkmanni. Nädalaga olid kõik eeltööd tehtud. Tänu hoolekogu energilisele tööle võidi juba 13. märtsil pidada kooli avaaktust. Raudteevalitsus üüris koolile raudteemajad 4/5, kus oli kaks aastat tagasi likvideeritud Raudteekool.
Uue kooli direktoriks määrati Haridusseltsi koolist vabaks jäänud direktor R. Summer. Tööd alustati 5 klassiga ja 102 õpilasega.





Nii pühitseti aastaid 13. märtsil kooli aastapäeva. Kuna algul oli koolil ebaõnnestumisi mitmel alal, siis oldi arvamisel, et selles on süüdi õnnetu kuupäev “13” ja direkror E. Kansa ajal hakati kooli aastapäeva pühitsema 3. märtsil, mis on aastast 1935 alates püsinud tänini.
Järjest kasvas õpilaste arv koolis: 1918. aastal 102 õpilast, 1937. aastal juba 246 õpilast.
Järva Maakonna Tapa Ühisgümnaasiumis moodustati laulukoor ja muusikaorkester, draamaring ja spordiühing, õpilased arendasid isetegevust. Kirjandustoimkond andis välja ajakirju “Algajad”, hiljem “Helk” ja “Wiirg”.
Salme Kassi tähtsamaks püüdeks oli kehalise kasvatuse viimine õpilaste hulka. 1918. aasta kevadel sai Noorsoo Kasvatuse Selts kooli poolt korraldatud õpilaste esinemine võimlemises. Töötasid ka rahvatantsu-, kergejõustiku-, võrkpalli- ja matkarühmad. Koostati Spordi Seltsi põhikiri. 1934. aastal toimus suur spordipidu Tapal.
Kodanliku Eesti valitsuse aastail tuli koolil kaasa teha ka kõik kodanliku koolireformi katsetused ja muudatused. 1922. aastal muudeti Järva Maakonna Tapa Ühisgümnaasium Tapa alevi Gümnaasiumiks, 1923. aastal Tapa alevi Tehnikaühisgümnaasiumiks, 1926. aastal Tapa linna Tehnikagümnaasiumiks.
1. augustil 1923 lahkus juhataja R. Summer, ajutiseks juhatajaks valiti Salme Kass. 1. novembril 1929 sai lühiajaliseks koolijuhatajaks A. Tomberg, kuni saadi uus koolijuhataja - Ernst Schiffer (1924-1925). 1925. aastal tehti ettepanek õpetaja Paul Vaaraskile asuda kooli juhtima. Kool suurenes pidevalt. Lastevanemate soovil muudetakse jälle kooli nime 1. augustil 1927 Tapa linna Humanitaargümnaasiumiks ja otsustati asutada majapidamise täiendusklass tütarlastele.



Ühisgümnaasiumi kõige esimese lennu lõpetajad 1922. aastal koos õpetajatega. Esimese lennu lõpetasid Velli Just, Elisabeth Kiviloo, Meta Kopti, Jaan Pakk, Armilde Peinar, Arnold Õunapuu, Aleksander Valsiner, Johannes Viik, 2 õpilast lõpetasid eksternina.


1931. aasta tõi taaskord muudatusi kooli ellu. Linnavolikogu koosolekul toimusid uue Tapa Gümnaasiumi  direktori valimised, kandidaate oli kaks: senine direktor Paul Vaarask ja Johannes Luur. Direktoriks sai J. Luur (kuni 1934. aastani), P. Vaarask aga lahkus Tapalt.
1931. aasta sügisel alustas tööd keskkooli baasil õhtukeskkool.
Uue koolireformi alusel 1933. aastal kujunes koolisüsteem järgmiselt: nelja aastane algkool, viie aastane keskkool, kolme aastane gümnaasium humanitaar- ja reaalharudega. Uue koolireformi kohaselt jäid Tapale tegutsema reaalgümnaasium ja reaalkool. Humanitaargümnaasium likvideeriti 1938. aastal. Eriharuna töötas kooli juures 1926-1931 tütarlaste majapidamise täienduskool ja 1931-1933 eraõhtukeskkool.
1. juunil 1931. aastal lõppes rendileping raudteevalitsusega ning viimane nõudis ruumide vabastamist. Lapsevanemad pöördusid palvega Haridusministeeriumi poole. Eriti tõsiseks muutus keskkooli likvideerimise oht 1935. aastal.
20. detsembril 1935. aastal tunnistas linna volikogu keskkoolimaja ehitamise tarvilikuks ja asus krediidi muretsemisele. Lastevanemad otsustasid igaüks koolimaja ehitamist toetada 7,5 krooniga, õpetajaskond vastava protsendiga kuupalgast. Kooli vilistlaskogu (moodustatud 5. aprill 1926) avaldas aga 1936 aasta algul üldise üleskutse korjanduseks. Varsti oli neil kogutud üle 4000 krooni. Koolimaja ehitust toetasid veel Tapa Ühispank, Tapa Põllumeestepank, Tapa Tarvitajate Ühisus, Nõmmküla vallavalitsus jne. Puuduva summa andis linnavalitsus.
1936. aastal kinnitati arhitekt A. Kotli poolt valmistatud projekt ja 28. oktoobril väljaplaneeritud ehitusplatsi alusmüüri kraavide ja keldrite väljakaevamine.
Kaevandamistööd lõpetati 1936. aastal sügisel ja 1937. aasta suvel valmisid hoone alusmüürid. 26. septembril 1937 viidi hoone katuse alla. 1938. aasta lõpuks jõuti valmis sisemiste töödega ja 24. veebruaril 1939 toimus Tapa gümnaasiumi uue hoone avamise aktus. Koolijuhatajaks sai Eduard Kansa. Koolitöö algas uues vastvalminud koolimajas.



1943/1944 õa. tuli Tapa algkooli õpilastel õppida juhuslikes hoonetes: Kulbi koolimajas (Lillaka tn. 55) ja Medodisti kirikus. Keskkooli klassid töötasid umbes 4 km linnast eemal asuvas Imastu mõisas. Mõlemad koolimajad (gümnaasiumimaja ja algkoolimaja) olid tol ajal saksa sõjaväehaiglatena kasutuses. Õppeaasta pikkus oli täiesti juhuslik, tavaliselt mitte üle 5-6 kuu aastas. Paljudes ainetes puudusid raamatud. Ei olnud ei füüsika ega keemia kabinette, kooliaeda ja spordiväljakut. Õppetunnid olid üldjoonelised ja formaalsed. Õpperaamatute puudumise tõttu tuli materjal konspekteerida, õpilastel tuli kasutada paberit ja pliiatsit, mis mõlemad olid väga raskesti kättesaadavad. Igat pliiatsijuppi hoiti suure hoolega viimase võimaluseni. Värvipliiatseid peeti aga suurimaks varanduseks, sest uute hankimiseks puudus võimalus. Ka paberi puudus oli terav. Õpetajate seletusi märgiti üles vanade vihikute kaantele, vanade postkaartide tagakülgedele, karpide kaantele, pakkimispaberi tükkidele. Kustutuskummi asendas vana kalossi või jalgrattakummi tükk. Sulgi hoiti ja lõigati vahel hanesulest lisa. Pintslid aga tehti tüdrukute juuksetuttidest. Mingisugust klassivälist tööd ei olnud. Õppeaasta kestel toimus küll 1-2 kooli pidu, kuid ettekanded neiks valmistati kiirelt ja ühekülgselt, peamiselt deklamatsioonid ja mõned soololaulud. Väljaspool oma kooliruume esinema pääsemine oli võimatu.
Tavalisteks jalavarjudeks olid puutaldadega kingad, mille pealsed olid värvilistest riideribadest kombineeritud. Nende kandmine oli aga väga ebamugav, sest naelad kerkisid alatasa puu seest välja ja torkisid jalad veriseks. Vahel aga lagunes kogu “king” koost. Harilikult kanti kive taskus, et oleks, millega jalavarju parandada. Üht ja sama lapitud kleiti tuli nii mõnelgi õpilasel kanda pidevalt nii koolitundides kui ka pidulikel juhtudel. Seega oli saksa okupatsiooni ajajärk üks raskemaid aegu.
1945. aastal alustas tööd sümfooniaorkester ja lastekoor õp. Endel Vahersalu juhendamisel. 1947. aastal alustas tööd õppe- ja katseaed õpetaja Selma Kaberi ja Hilda Tamme juhendamisel. Koolis tegutsesid sega- ja naiskoor Arsi Aarma juhendamisel, 19-liikmeline estraadiorkester, 22-liikmeline puhkpilliorkester, kaks naisansamblit. Lastekoor töötas õp. Eiberi juhtimisel, kaks mudilaskoori ja kolm ansamblit. Edukalt töötas kooli kunsti- ja fotoring õpetajate M. Siidri ja E. Vahersalu juhtimisel. Kooli näitering tegutses õpetajate E. Rumbergi, A. Tengi, E. Randoja ja S. Kase juhtimisel. Lisaks tegutses kooli juures ka keemia- ,male-, kabe-, laske- jt. ringid.
Uus Tapa I Keskkoolihoone Pargi tnv. 12 (end. 21. juuni pst. 10a) avati pidulikult 1. septembril 1964. Aastast 1994 kannab kool Tapa Gümnaasiumi nime.



Uus koolimaja, mis avati 1964. aastal



Õpetajad 1952. aastal



Õpetajad 1963. aastal



Õpetajad 1969. aastal


Tapa Vene Põhikool


1945.a. -Tapa vene kooli sünniaasta
1948.a. - Eesti Raudtee Tapa jaama kool nr. 1
1953.a. - Balti Raudtee Keskkool nr. 18
1956.a. - Eesti Raudtee Tapa II Keskkool
1960/61.õa - Tapa II Keskkool
1995.a - Tapa Vene Gümnaasium
2015.a. - Tapa Vene Põhikool 


Algselt, 1945. aastal asus kool Nigoli tänaval (hilisem 1. Mai pst) majas nr 3. 1946. aastal viidi kool üle Kooli tänav 17, endise Tapa Linna Algkooli majja, kus algklassid asusid 1992. aastani.
1957. aastal viidi vanemad klassid üle uude koolimajja Linda tn. 4. Seal käis õppetöö kuni 1964. aasta juunikuuni. 
Septembrist 1964 viidi kool üle Nooruse 2 kahte hoonesse, endisesse Tapa I Keskkooli majja kuna eestikeelne Tapa I Keskkool siirdus uude valminud koolimajja aadressil 21. Juuni pst. 10a (tänapäeval Pargi tn. 12).
1984. aastal valmis Nooruse tn. 2 Alar Kotli projekteeritud ja 1939. aastal avatud koolimaja kolmekorruseline juurdeehitus.
Veebruaris 1995 nimetati kool ümber Tapa Vene Gümnaasiumiks. 1. augustist 2015. muutus kool põhikooliks.
2017-2018. aastatel renoveeriti koolihoone fassaad.



Tapa Alevi Algkool/Tapa Linna Algkool


Tapa alevi uuele algkoolimajale Nooruse tänav 8 pandi nurgakivi 10. augustil 1924. aastal. Ehitustööd lõpetati 1925. aasta sügisel ja õppetööd alustasid koos Tapa alevi I algkool ja Tapa alevi II algkool.
Postimees, 5. september 1925. a. kirjutab: „Tapal uus algkoolimaja. Algkoolimaja ehitati haridusministeeriumi arhitekti härra T. Mihkelsoni plaani järele ja läks maksma üle 7 miljoni marga, millest riiklist toetust saadi 5 255 000 marka. Maja on kivist, kahekordne, keskküttega ja elektrivalgustusega. Mahutab eneses 9 klassiruumi, õpetajate toa, koolikantselei ja kooliteenija korteri. Uues majas algas koolitöö 31. augustil. Koolis on üle 400 õpilase ja töötab endiselt 2. algkooli juhataja härra Juhan Krooni juhatusel.“
Kool töötas kuueklassilise algkoolina ning kui Tapa sai 1926. aastal linnaõigused, siis nimetati kool ümber Tapa Linna Algkooliks. 1932. aastal oli koolis 12 klassikomplekti 396 õpilasega. Seega tekkis ruumipuudus ning 1933. aastal tehti koolimaja läänepoolsele osale juurdeehitus nelja klassiruumi jaoks.
1930- aastatel olid algkooli tunnustatud õpetajateks Marie Reitkam, Ellius Andre, Eduard Litter, Paul Vaarask, Velli Sepandi, Heino Sepandi, Alma Teng, Pauline Enelo, Friedrich Kruusmaa, Fransisca Ruud, Endel Vahersalu, Evald Paikre, Meta  Peinar, Lilli Paluvee, August Paluvee. Kooli juhatas Juhan Kroon.
Anna Haava 70. sünnipäeva tähistamiseks istutati 1934. aasta sügisel õpilaste poolt koolimaja Kooli tänava poolsesse äärde kaks tamme, mis on säilinud tänapäevani. Ka on säilinud 1938. aasta kevadel president K. Pätsi auks kooliõpilaste poolt istutatud tamm. Tapa muuseumis aga on hoiul Lehtse turbarabast lõigatud turbatükk, millega köeti algkoolimaja.



Tapa alevi algkool



Algkoolimaja juurdeehitusega pärast 1933. aastat




Ajalehed kirjutasid uue koolimaja sisseõnnistamisest järgmist:
Evangeelse Luteriusu kombe järele talitas Väike-Maarja õpetaja Eberhard. Apostliku õigeusu kombe järele talitas õpetaja Elling. Vaimulikku talitust kaunistasid TENKS ja Tapa „Laululaste“ ettekanded. Haridusministeeriumi poolt tervitas kooliosakonna juhataja hr. Ollik. Kanti ette tervitustelegrammid haridusministri, riigikassa juhataja ja paljude teiste poolt. Algkooli õpetaja poolt kanti ette pikem ülevaade majaehituse käigust. Eeltööd selleks algasid 1921. aastal. Nimelt anti 23. okt. 1921 kooliõpetaja ja volikogu liikme Joh. Ruuse poolt pikem märgukiri selle üle, kui viletsates oludes algkoolid töötavad. Viimased asusid kolmes üürikorteris ja kahe vahetusega töötades kestsid tunnid õhtu kella 6 – 7-ni. Asi nihkus aga esialgu väga visalt. Nii kutsus Järva maakonnavalitsuse esimees hr. J. Sõnajalg alevi eelarvest koolimaja ehituse eeltöödeks ülesvõetud 50 000 marka maha märkusega:“ Ei ole tungivat tarvidust.“  Kuid visalt aeti asja edasi kuni nüüd maja lõplikult valmis sai. Maja ehitati majandusministeeriumi arhitekti hr. T. Mihkelsoni plaani järele ja läks maksma üle 7 miljoni marga, milleks riiklikku toetust saadi 5 265 000 marka.
Maja on kivist, kahekordne, keskküttega ja elektrivalgustusega. Mahutab eneses 9 klassiruumi, õpetajatetoa, kooli kantselei ja kooliteenija korteri. Võimlemisruum tuleb eraldi ehitusele. Maja välised tööd olid vähempakkumisel välja antud hr. Järratsile ja sisemised tööd hr. B. Noobale. Maja on korralikult tehtud, vastuvõtmise puhul ei leitud mingisuguseid puudusi. Uues majas algas koolitöö 31. augustil. Koolis on üle 100 õpilase ja töötab endise 2. algkooli juhataja hr. J. Krooni juhatusel.


Mis on vallakool?


Eestis 1816. ja 1819. aastal talurahvaseadusega endiste mõisakoolide asemele loodud maa-algkooli tüüp, mis püsis Eesti iseseisvumiseni. Vallakooli ülalpidamiskulud olid jaotatud mõisa ja talupoegade vahel. Vallakoolis õpetati lugemist, katekismust ja kirikulaulu. Vallakoolis käimine oli kohustuslik lastele 10. eluaastast kuni küllaldaste teadmiste omandamiseni. Kirikuõpetaja võis lapsi, kes said tarvilikku õpetust kodus, kooliskäimisekohustusest vabastada, sellised lapsed käisid harilikult kord kuus lugemas, s.o. kirikuõpetajale oma edasijõudmisest aru andmas. Et vallakoole asutati peamiselt küladesse, nimetati neid ka külakoolideks.


Valla koolivalitsus oli Eestimaa koolivalitsuse ajutise korralduse (Riigi Teataja 1918, nr. 6) põhjal valla omavalitsuse juurde loodud haridusala korraldav instants, mille organeiks olid vallanõukogu poolt valitud koolivanem, valla haridusnõukogu ja valla hariduskogu. Valla koolivalitsus kaotati 1926. aastal.


Mis on kihelkonnakool?


Kihelkonnakool ehk rahvapärase nimetusega köstrikool oli Eestis aastail 1805-1920 tegutsenud teise (kõrgema) astme talurahvakool, kuhu võeti õppima peale vallakooli lõpetamist või muul viisil esimese astme hariduse omandamist. 1920. aastal “avalikkude algkoolide seadusega” muudeti luteriusu kihelkonnakoolid algkoolideks. Põhja-Eestis hakkasid luteriusu kihelkonnakoolid levima 1870. aastatel, nende asutamine muudeti Eestimaa kubermangus kohustuslikuks 1875. aastal, kuuludes kreisi koolikomisjonide ja alates 1887. aastast rahvakoolide inspektorite järelvalve alla. Õppeaineteks olid usuõpetus, emakeel, ajalugu, saksa keel, vene keel, arvutamine, geograafia, loodusõpetus, joonistamine, laulmine, võimlemine ja aiatöö. Õppekeeleks oli üldiselt eesti keel. Kool asus kihelkonnakeskuses kiriku juures, kus õpetamine toimus köster- koolmeistri poolt.



TENKS kooli õpilased aastatel 1911



TENKS koolimaja 1910. aastal