Harri Allandi
Sünd. 12.10.1930


H. Allandi sündis Tapal, kus lõpetas keskkooli. Mehhaanikainseneri diplom (1955), täiendõpe Leningradis, Gomeli raudtee instituudis ja Kiievi Patoni nim. elektrikeevituse instituudis.
Töötanud Tapa Vagunidepoos peainsenerina, kus valmistati esimene nn. remondikombain (hüdrauliline) Balti raudteel. Tema juhtimise all valmistati vagunidetailide remondiliinid, uute tsehhide ehitus ja rekonstrueerimine, poolautomaat- ja automaatkeevituse rakendamine ja esimesena Eesti raudteel vagunite detailide restaureerimine.
H. Allandi töötas TK-s “Vasar” automatiseerimis- ja mehhaniseerimisosakonna asejuhatajana, kus võttis osa Leina tänava uute tootmiskorpuste käiku andmisest ja seadmete paigaldamisest. Avas NSVL-is esimese aiandusinventari polümeerse pulbervärvimisliini.
H. Allandi oli Tapa linna volikogu kahe koosseisu aseesimees (1989-1996), 200-liikmelise Tapa pereklubi “Leevike” president (1981-1990) ning Tapa linna esimese ajaloonäituse koostaja (Tapa linna 60. aastapäevaks) Raudteelaste klubis 1986. aastal.
H. Allandi on Tapa muuseumi rajaja (avati 1994. aastal) ja selle esimene juhataja. Muuseumis töötas 17 aastat, mille jooksul korraldas umbes 150 vahetatavat näitust nii muuseumis kui ka väljaspool.
H. Allandi on koostanud põhiliselt 1980. aastatel kogutud fotodest ja dokumentidest isevalmistatud suuremõõtmelised albumid (12 tk.), mis kajastavad Tapa kultuuri ja ajaloosündmusi. Albumid asuvad Tapa linna raamatukogus kasutamiseks kõigile ajaloohuvilistele.
H. Allandi on tegelenud aastaid mitmesuguste hobidega: filateelia, filokartia, faleristika, bonistika, kunstiliste seinaplaatide valmistamine jt.
Peale pensionile jäämist on hobiks Eestimaa huvipakkuvate kohtade fotografeerimine ja ajaloolise tausta uurimine. Kogus on umbes 2000 fotot.
H. Allandi on koduloo uurimist kajastanud nii radios, TV-s, näitustel kui ka trükisõnas. Tema kaasabil on valminud raamatud “Tapa Gümnaasium 1919-2000”, “Põhja Eesti südamaadel” (1997), “Tapa” (1977) ja hulganisti ajaleheartikleid.
H. Allandi on andnud välja 5 raamatut Tapa linna ajaloost: “Tapa linn läbi aegade” I (2001) ja II (2004), “Tapa Jakobi kirik sõnas ja pildis” (2008), “140 aastat Tapa raudteejaama sõnas ja pildis” (2007) ja “Tapal paiknenud soomusrongide rügement 1923-1940” (2010).
Harri Allandi on autasustatud 2004. aastal Valgetähe IV klassi ordeniga, Tapa linna aunimetus “Aastategija 1998” elutöö eest ja aastal 2013 valiti ta Tapa valla aukodanikuks.



H. Allandi raamatu "140 aastat Tapa raudteejaama sõnas ja pildis" esitlus Tapa Linnaraamatukogus 23.10.2010



H. Allandi raamatu "Tapa linn läbi aegade" esitlus Tapa Linnaraamatukogus 11.08.2001



03.08.1996 Ajakivi avamine, H. Allandi avakõne


12. oktoobril 2015 avati Tapa Muuseumi aias Harri Allandi 85. juubelisünnipäeva raames temale mälestuspink:


HELMUT ELSTROK
Sünd. 27.09.1922, surn. 15.08.2009

Helmut Elstrok sündis Kõnnu vallas Kõnnu külas. Lõpetanud Tapa Progümnaasiumi 1939. aastal, Tallinna Õpetajate Seminari 1944. Võttis osa Soome jätkusõjast. 1992 aastal asus elama Tapale. Oli tuntud Eesti kirjamees, kodu-uurija ja muinsuskaitsja. Avaldanud 8 raamatut, sh. 3 kihelkonna antoloogiat, 2 mälestusteraamatut, milledest üks räägib sõbrakaubandusest. Helmut Elstrok oli ka Tapa Kunstiklubi liige. Olles viljakas harrastuskunstnik, osales ta oma õlimaalidega paljudel näitustel.
Autasustatud Riigivapi V järgu teenetemärgiga 1998. aastal ja Soome Valge Roosi Rüütelkonna teeneteristiga. Soomes teenis Karjala maakitsusel ja Viiburi lahel. Helmut Elstrok on maetud Tapa kalmistule.
 
   
Helmut Elstrok                                                                        H. Elstroki raamat


EINO KALA
Sündinud 12.01.1925 Tapal, surn. 01.06.2015

Eino Kala õppis Tapa Algkoolis ja Tapa Gümnaasiumis 1942. aastani. Tapal on ta tuntud harrastusaednik. Aastatepikkuse tööga koos oma pereliikmetega kujundas ta oma koduaia Õhtu pst. 16 Tapa üheks kaunimaks. 1987 - 1988 korraldatud vabariiklikus iluaedade võistlusel tunnistati Eino Kala pereaed III koha vääriliseks. Ta on elulõngade aretaja. Tema koduaias aretatud elulõngahübriididest on kantud rahvusvahelisse registrisse "Iti", "Lumivalgeke", "Alo" ja "Külli". 1980. aastatel õitses tema koduaias 100 - 150 nimetusega elulõngasorti. Eino Kala on töötanud elektrikuna 25 aastat Tapa MEK-is, Rakvere bussipargi Tapa filiaalis ja kohakaaslusega elektrikuna 40 aastat Tapa haiglas.


 
Eino Kala koduaias 14.08.2001


BORIS KRÕLOV
Sünd. 15.05.1925, surn. 23.10.2003

Boris Krõlov sündis Viljandis. Ta oli kauaaegne Tapa depoo vedurijuht. 1990. aastatel oli aktiivne Eesti taasiseseisvumise eest võitleja, kaitseliidu Tapa malevkonna taastaja ja Eesti Kaitseväe vanemveebel. Boris Krõlov osales 1944 aasta kaitselahingutes 20. diviisi koosseisus.
Boris Krõlov on riiklikud autasustatud Kaitseliidu II ja III klassi Valgeristiga ning Kaitsejõudude ja Kaitseliidu teenetemärkidega.
ETV salvestas Boris Krõlovist 2003 aastal telesaate "Üks silmapilk". Oma isikliku korrastatud arhiivi Kaitseliidu ajaloost Tapal annetas Boris Krõlov Tapa muuseumile, mida iga soovija kohapeal näha ja lugeda saab.
Boris Krõlov on maetud Tapa linnakalmistule.
 

Boris Krõlov aastal 2004


KARL KUUM
Sünd. 13.09.1867, surn. 26.12.1932

Karl Kuum sündis Undla vallas Ohepalus. Ta oli Tapa Metodisti koguduse asutaja 1912. aastal, jutlustaja ja kogudusevanem 1912 - 1921. Esimene koguduse koosolek peeti Tapal Pärna tnv. 9, Karl Kuuma majas, mis sai ka edaspidi kooskäimise kohaks. Sellest ka omaaegne levinud väljend Tapal "Kuuma-usulised". Metodisti koguduse juures tegutses ka pühapäevakool. Karl Kuum on maetud Tapa vanale vene kalmistule, kus on säilinud tema hauasammas.
 
 
Karl Kuum                                 Tapa Medodisti koguduse kirik aastal 2010


Leopold Paal
Sünd. 21.01.1928 Tapa, surn. 14.11.1991 Tallinn

Leopold Paal oli Eesti tehnikateadlane. Lõpetas Tapa Keskkooli 1947, TPI ehitusteaduskonna hüdrotehniliste ehitiste erialal 1952 (cum laude); Leningradi Polütehnilise Instituudi aspirant 1956–58. Tehnikakandidaat 1958, Leningradi PI, väitekiri "Гашение энергии в нижнем бьефе сооружений в условиях донного режима сопряжения"; dotsent 1961; tehnikadoktor 1969, Leningradi PI (kinnitus 1971), väitekiri "Оснвы методов расчета турбулентной диффузии вещества загрязнения в водотоках"; professor 1972. Õpingute ajal töötas lühikest aega “Põllumajandusprojekti” hüdroenergeetika osakonnas. TTÜs 1951–1991: hüdrotehnika ja geodeesia kateedri vanemlaborant, assistent 1953–57; sanitaartehnika ja hüdraulika kateedri vanemõpetaja 1958, dotsendi kt 1960; sanitaartehnika kateedri dotsent 1961–69, professor 1969–91, juhataja 1968–91. Hüdrotehniliste ehitiste hüdraulika; vee kvaliteedi reguleerimine ja puhastusmeetodid; keskkonnakaitse. Avaldanud üle 140 publikatsiooni, sh monograafia, õpikuid ja artikleid “Eesti Nõukogude Entsüklopeedias”. Tema juhendamisel on kaitstud 20 kandidaadiväitekirja. Oli veekogude vee kvaliteedi reguleerumise ja prognoosimise uurimissuuna teaduslik juhendaja ja jõgede vee kvaliteedi prognoosi arvutusaluste loojaid. Tema uurimistulemusi on rakendatud Tallinna linna kanalisatsioonisüsteemi rekonstrueerimisel. Oli vabariikliku nõukogu “Veeressursside kompleksne kasutamine ja kaitse” liige; Leningradi Ehitusinseneride Instituudi veevarustuse doktoriväitekirjade kaitsmisnõukogu liige; NSV Liidu TA loodusliku ja reovee puhastamise tehnoloogia teadusliku nõukogu liige; Soome lahe veekaitse töörühma liige; TPI toimetiste sanitaartehnika sarja toimetaja; ühingu Teadus juhatuse liige ja tehnikasektsiooni esimees. TPI ametiühingu komitee esimees; Eesti NSV Haridustöötajate, Kõrgkoolide ja Teadusasutuste Vabariikliku Ametiühingu Komitee presiidiumi liige 1960–65.
Nõukogude Eesti preemia 1967 (kollektiiv)
Eesti NSV teeneline teadlane 1986
Eesti NSV Looduskaitsemärk 1988.



Leopold Paal


HELLE-REET VAHERSALU (s. Paris)
Sünd. 22.10.1939 Tallinnas

Helle-Reet Vahersalu on maalikunstnik. Lapsepõlv ja kooliaeg möödusid Tapal. Lõpetas Tapa Keskkooli 1958. aastal. Õppis 1958-1961 Tartu Kunstikoolis ja seejärel ERKI-s, lõpetas selle 1967. Töötanud alates 1967. aastast Tartu Kunstikoolis, 1991-1993 ka Tartu Ülikooli maaliosakonna õppejõuna. Alustas 1970. aastate alguses loodusest inspireeritud abstraktsionistlike maalidega, mida pingestab vaba hoogne pintslilöök. Viljelenud ka akvarelli, portreed ja natüürmorti. Ta on ka Kunstnike Liidu liige alates 1977. aastast. Tapa Kultuurikojas toimus tema personaalnäitus 1998. aastal. Helle-Reet Vahersalu kinkis Tapa muuseumile oma guašmaali "Pimedusest I" (1993).
 
 
Helle-Reet Vahersalu                                           Helle-Reet Vahersalu "Hallilt"


Artur Rinne
Sünd. 25.09.1910 Narvas, surn. 31.01.1984 Tallinnas

Artur Rinne oli eesti laulja ja üks populaarsemaid rahvalike laulude esitajaid. Ta elas Tapal alates 1919. aastast ja 1925 a. lõpetas Tapa Alevi II Algkooli.
Rinne oli aastatel 1929-1934 Estonia ooperikoori laulja, 1934-1938 ja 1941-1944 sama teatri solist ja 1945-1949 Vanemuise teatri lavastaja. Aastatel 1950-1956 oli ta represseerituna vangilaagris Põhja-Venemaal.
Aastatel 1956-1970 töötas ta Eesti Televisioonis ja Eesti Telefilmis režissöörina, 1947-1950 ja 1971-1980 ENSV Riikliku Filharmoonia solistina.
Artur Rinne on Eesti NSV teeneline kunstnik (1960).
 
   

Artur Rinne


 
Artur Rinne heliplaadid 


Tiiu Pallo-Vaik
Sünd. 27.05.1941 Tapal.

Tiiu Pallo-Vaik elas Tapal 1955. aastani, kus lõpetas 7. klassilise kooli. Ta on tuntud Eesti maalikunstnik. Tiiu lapsepõlv ja kooliaastad möödusid Tapal. Tema huvi kunsti vastu ilmnes juba algkooli päevil. Kui Tiiu võttis osa kooli kunstiringist, mida juhendas õpetaja Ats Jänes, siis süvenes tema huvi kunsti vastu. Õpetaja Ats Jänesel on olnud oluline roll ka Evi Tihemetsa ja mitme teise Tapalt pärit noore kunstnikutee valikul.
Tiiu Pallo-Vaigu loomingus kangastub värvilummus. Tema omanäolisus kajastub nii maalis kui akvarellis.
1955-1961 Tartu Kujutava Kunsti Kool.
1961-1967 Eesti Riiklik Kunstiinstituut, maali eriala.
Tiiu on kunstinäitustel osalenud alates 1964. aastast.
1970 Eesti Kunstnike Liidu liige Eesti Maalikunstnike Liidu ja Akvarellistide Sektsiooni liige.
1993 Eesti Kunstiakadeemia õppejõud.
2004 Eesti Akvarellistide Ühenduse esinaine.
Aastatel 1997 ja 2001 esines Tiiu Pallo-Vaik Tapa muuseumis oma akvarellinäitustega, kinkides muuseumile ühe oma maalidest „Lummav talv II“ (segatehnika, kollaaz, 1993).
 

Tiiu Pallo-Vaik Tapa muuseumis 2010 a.

 

"Bukett"                                           "Irish Rhythms"


Evi Tihemets
Sünd. 21.08.1932 Tapal.

Evi Tihemetsa lapse- ja koolipõlv möödusid Tapal, kus ta lõpetas Keskkooli 1951. aastal. Ta on tuntud Eesti graafik ja raamatute illustraator.
1951 - 1958 õppis Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis Tallinnas.
1958 alates vabakutseline kunstnik Tallinnas.
1959 Eesti Kunstnike Liidu liige.
2002 Eesti Kunstnike Liidu auliige.
Evi Tihemetsa reproduktsioonid on valdavalt pehmelakk ja värviline pehmelakk, kuid esindatud on ka kuivnõel, värviline kuivnõel, lito ja värviline lito. Segatehnikatest lito, kollaaž, värviline pehmelakk ja kollaaž.
Tapa muuseumis saab näha Evi Tihemetsa töödest „Memento“, „Mina paljajalu“ ja hulgaliselt väikesemõõtmelisi graafilisi lehti.


 
Evi Tihemets                                 Evi Tihemets ja Ants Viires



Evi Tihemets "Eesti nägu"



Evi Tihemets "Kohtla-Järve Keemiakombinaat" 1963


Edgar Kask
Sünd. 5.08.1930, surn. 24.05.2008

Edgar Kask sündis ja kasvas Näo külas Tapa lähistel. Kui poiss kooli viidi, pani õpetaja ta kohe kolmandasse klassi. Kooliaastail palju kõnnumaade metsades luusinud nooruk tahtis õppida metsameheks: "Minust pidi saama metsaülem, kuid ei saanud, sest ühel päeval panin tähele, et mets kasvab masendavalt aeglaselt. Hoopis rohkem oli elu metsakraavides, kus sügisesed lehed rõõmsalt allavoolu ujusid."
Temast sai maaparandusinsener. Seitse aastat Tamsalu "mudajaamas", nagu ta ise sealset metsakuivenduskeskust nimetas, olid nii edukad, et järgnesid kümme aastat peamelioraatori tööd toonases metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumis. Aga siis, 1970. aastate hakul, tõi Eesti Looduse algatatud nn. suur soodesõda mehe ellu otsustava pöörde. Pärast ägedaid mõttevahetusi sookaitsjatega ja arupidamisi iseendaga otsustas peamelioraator nüüd tõepoolest haarata "reha" järele. Järgmised aastad kulusid kuivendusest puutumata või vähe kahjustatud soode arvelevõtule. Koos meie sookaitse nestori Viktor Masinguga esitati 1973. aastal toonasele valitsusele andmed 200 000 hektari säilitamist vajavate soode ja soostike kohta. Pool sellest pinnast vormistati hiljem sookaitsealadeks.
Leidnud nõnda tasakaalu, pühendus Edgar nüüd oma meelistegevusele - looduse pildistamisele ja tasapisi hakkas ka kirjutama. Esimese kaastöö Eesti Loodusele tõi Edgar Kask 1970. aastal. Kokku on temalt selles ajakirjas ilmunud üle 60 artikli. Kui algul oli kõne all metsakuivendus ja soode kaitse, siis mida aeg edasi, seda enam kaldus ta mõtisklema üldisematel teemadel: inimesest looduses ja loodusest inimeses.
Oma esimeste raamatute lugejad juhatas Edgar enda jälgedesse Kõrvemaal ja Alutagusel, aga ka raamatute temaatika avardus aastatega arutlusteks elu ja inimeste üle. Oma viimasesse kolmeteistkümnendasse raamatusse koondas ta valimiku enda jaoks tähenduslikke aforisme, sidudes need tundeliste looduspiltidega. Eluõhtul on ta kirjutanud: "On uskumatu, et pead elama terve elu, oskamaks näha ilu vihmapiisas, hallaga kaetud lehtedes, ööd ümbritsevas veerandtunnises värvidemängus."
Edgar Kase põrm sängitati tema sünnikodu lähedale - Ambla kirikuaeda.

   
Metsakalendrid Edgar Kase piltidega    Edgar Kase raamatud


Edgar Kask

Arnold Alas
Sünd. 01.07.1911 Tapal, surn 20.04.1990 Tallinnas

Arnold Alas sündis aedniku perre. Ta oli haljastusarhitekt ja maalikunstnik. Arnold Alas (1939. a.-ni Hoffart) kujundas 1938-39. aastal Oru kodunduskooli pargi ja osaliselt tee Oru lossiparki. Tema töö on tänaseks hävinenud.
Arnold Alas lõpetas 1927. aastal Silla algkooli ja 1933. aastal dekoratiivmaali alal riigi kunsttööstuskooli ja õppis aastatel 1936-1938 riigi stipendiaadina Berliinis aiakujundust. Ta käis end täiendamas Prantsusmaal ja Itaalias. Töötas 1935-1936 Tallinna Riigiparkide valitsuses ning 1938-1941 õppejõuna riigi kõrgema kunstikooli aia- ja pargikujunduskursustel. Arnold mobiliseeriti 1941 punaarmeesse, kus ta kuulus aastast 1943 Jaroslavli kunstnike kollektiivi. Ta oli 1944-1987 ERKI õppejõud, aastast 1969 professor, 1944-51 aia- ja pargikujunduskateedri ning 1958-78 joonistuskateedri juhataja. Aastast 1943 Kunstnike Liidu liige ja 1957-1962 esimees.
PRONKSMEHEGA MONUMENT: 22. septembril 1947. aastal Tõnismäel avatud «vabastajate monumendi» autorid on kujur Enn Roos ja arhitekt Arnold Alas. 1964. aasta sügisel pandi platsil põlema ka igavene tuli.

  
Arnold Alas                                                     Arnold Alasi maal 1962

Arnold Alas


Ellen Niit
Sünd. 13.07.1928 Tallinnas, surn. 30.05.2016

Sünninimi Ellen Hiob, kodanikunimi 1949-1958 Ellen Niit ja alates 1958. aastast Ellen Kross on eesti kirjanik ja tõlkija.
Ellen Niit on õppinud Tallinnas, Tapal 1938-1943, Tallinna 4. Keskkoolis 1943-1947, Tartu Ülikooli keeleteaduskonnas eesti keelt ja kirjandust 1947-1952 ja Tartu Ülikooli aspirantuuris eesti lastekirjandust 1952-1956.
Ta on töötanud Tallinna Kirjanike Liidu luulekonsultandina 1956-1961 ja ETV mittekoosseisulise toimetajana 1961-1963.
Alates aastast 1963 on Ellen Niit vabakutseline kirjanik.
31. juulil 2009 avati Ungaris Kiskorösis Sándor Petofi tõlkijate skulptuuripargis skulptor Erna Viitoli valmistatud Ellen Niidu büst.
Ellen on kirjutanud peamiselt luuletusi enamasti just lastele. Tema üks täiskasvanutele mõeldud luulekogu "Paekivi laul" ilmus 1998. aastal kirjaniku 70. sünnipäevaks. Enne seda on täiskasvanutele ilmunud luulekogu "Maailma pidevus". Kogu sisaldab luuletusi aastaist 1946-1976.
Ellen Niit tuli lastekirjandusse värsslooga "Kuidas leiti nääripuu" (1954), millele 1957. aastal järgnes "Rongisõit", mis koos Gustav Ernesaksa viisiga kujunes populaarseks laulumänguks ning on ilmunud mitmes trükis.
Lasteluulest väärib esiletõstmist 1979. aastal ilmunud kogu "Krõlliraamat". Raamatutegelase Krõlli autoriks on kunstnik Edgar Valter.
Ellen Niidu esimene väikelaste proosaraamat ilmus 1963. aastal ning kandis pealkirja "Pille-Riini lood". Aastal 1970 ilmus "Triinu ja Taavi jutud" ning mõni aeg hiljem ka selle järge sisaldav "Triinu ja Taavi uued ja vanad lood" (1977).
1990. aastatel jätkas Ellen Niit peamiselt luuletajana. Olulisemaks selle loominguperioodi figuuriks kujunes Krõll. Aastal 1993 ilmus "Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta", järgmisel aastal "Krõlli värviraamat" ning "Krõll ja igasugused hääled". Aastal 1999 ilmus "Krõlli pannkoogitegu".
Tunnustused:
 * 1971: Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia "Lahtiste uste päeva" eest
 * 1977: ENSV teeneline kirjanik
 * 1978: Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia "Triinu ja Taavi uued ja vanad lood" eest
 * 1994: K. E. Söödi nimeline luuleauhind "Tere, tere lambatall!" ja "Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta" eest
 * 2005: E.W Ponkala Fondi elutööpreemia (Soome, Eesti ja Ungari kultuurisuhete arendamise eest aastakümnete vältel)
 * 2010: Tallinna vapimärk
 
 
Ellen Niit

 

 

Ellen Niit noorena                                      Ellen Niidu raamat

 
Priit Pärn
Sünd 26.08.1946 Tallinnas

Priit Pärn on eesti animafilmirežissöör, karikaturist ja graafik, kelle filmid on olnud rahvusvaheliselt edukad paljudel filmifestivalidel. Teda peetakse üheks tähtsamaks autoriks tänapäeva animatsioonikunstis.
Keskkooli lõpetas 1965. aastal Tapal ja 1970. a. lõpetas Tartu Ülikooli bioloogiateaduskonna.
Aastatel 1970 kuni 1976 töötas Tallinna Botaanikaaias taimeökoloogina.
Alates aastast 1976 töötas kunstnik-lavastaja ja režissöörina Tallinnfilmi stuudios Joonisfilm, kus juba 1977. aastal valmis tema esimene autorifilm "Kas maakera on ümmargune?" ja 1994. aastast stuudios Eesti Joonisfilm.
60-ndate lõpust alates on Priit Pärn olnud tegev karikaturisti ja illustraatorina, 80-ndate algusest üha enam vabagraafikuna. Viimase 12 aasta jooksul on Pärnal olnud üle 30 isiknäituse erinevates Euroopa riikides ja Kanadas. Viimase 10 aasta jooksul on Pärn töötanud ka õppejõuna. Ta on õpetanud Soome, Norra, Saksamaa, Šveitsi, Hispaania, Belgia, Hollandi ja Inglismaa filmikoolides, lühemaid workshope on pidanud ka Austraalias ja Kanadas. Alates 1994. aastast on Pärn Turu Kunstiakadeemia (Soome) animatsiooniosakonna kunstiline juht.
Pärn on stsenaristi, kunstniku ja režissöörina teinud kümme 10 kuni 30 min. joonisfilmi ja rida lühivorme - reklaame jne.
Priit Pärn on hariduselt bioloog. Tema karjäär filmimehena algas 1974. aastal, kui Rein Raamat pakkus talle võimalust kujundada tegelased joonisfilmile "Kilplased".
Priit Pärna stiilile on omane mäng ruumi ja kujunditega ning eriline graafiline joonekäsitlus. Tema filmid räägivad ühiskonnast, ajaloost, kultuurist ja ka tema oma eluloost läbi iseloomuliku huumoriprisma - Pärna huumor on keerukas, mitmeplaaniline ning absurdimaiguline. Aastal 2001 Ottawas autasustati Priit Pärna Rahvusvahelise Animafilmiühenduse (ASIFA) elutöö preemiaga, mis on kõrgeim tunnustus animaatorile. Pärn on saanud veel teisegi elutöö preemia - 2004. aastal Norras Fredrikstadti Animatsioonifestivalil omistati talle, Per Åhlinile Rootsist, Jannik Hastrupile Taanist "Il Tempo Gigante" nimeline auhind elutöö eest. Aastal 2002 tunnistati ta Kristjan Raua nimelise kunstipreemia vääriliseks.
Alates 1994. aastast õpetab Priit Pärn animatsiooni Turu Kunstiakadeemias Soomes. 2006. aasta sügisest alustas tegevust animatsiooni osakond Eesti Kunstiakadeemias, mida asus juhtima samuti Priit Pärn.
Priit Pärn valiti 2010. aastal Tapa valla aukodanikuks.
 
 
Priit Pärn

 

 

Priit Pärna portree Tapa muuseumis                    Priit Pärn "Kamm"

 

 

Priit Pärn "Sitta kah"                                     Priit Pärn "Ploomid"

 
Kalju Reitel
Sünd. 11.02.1921 Tapal, surn. 10.09.2004

Kalju Reitel elas Tapal seitsmenda eluaastani, hilisemal ajal 1936-1941. Lõpetas Tapa Gümnaasiumi 1941. aastal.
Skulptor ja kunstipedagoog Kalju Reitel alustas kunstiõpinguid sõja-aastatel, 1942-43 Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti koolis. 1943-44 õppis ta Liep´ja lähedal GrobiF´a lennukoolis ning teenis mobiliseerituna Saksa armee lennuväes. Sõja järel jätkas ta õpinguid Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis ja lõpetas selle 1950. aastal.
Reitel alustas kunstipedagoogina tööd Tallinna Arhitektuuri- ja Ehitustehnikumis ning Tallinna Pioneeride Palees, ent arreteeriti 1950. aastal. Pärast vangla-aastaid ja viibimist Vorkuta vangilaagrites vabanes Reitel 1955. aastal. 1956. aastal alustas Reitel taas elu lõpuni kestnud viljakat kunstipedagoogi tööd huvikeskuse Kullo (varem pioneeride palee) skulptuuriringi juhatajana.
Kalju Reiteli 75. sünnipäevaks panid tema õpilased kokku näituse ja trükise "Reiteli lapsed". Ligi 70 Reiteli õpilasest on saanud kutselised kunstnikud.
Kalju Reiteli loomingu üheks kaunimaks mälestussambaks võib pidada koos abikaasa Eha Reiteliga kavandatud Kristjan Raua monumenti Tallinnas (graniit, 1969). Hilisemate aastate mälestussambad "Muhu ema" (1971), "Kaali mees" (1989, mõlemad koos E. Reiteliga), "Leiger" (1991) ja "Eestimaa ärkab" (1991) kuuluvad eesti skulptuuriklassikasse.
Reiteli hilisloomingus on olulised 1992. aastal Eesti Vabariiki külastanud Rootsi ja Taani kuningapaarile kingituseks loodud skulptuurid "Ultima Thule" ning 1997. aastal Soomes Uti lennuväljal avatud mälestussammas hukkunud soome lenduritele.
2004. a. suvel avati Ämari lennuväebaasis skulptori viimaseks monumendiks jäänud "Viimane lend", mis on järelehüüe kõigile hukkunud lenduritele.
 
   
Kalju Reitel oma töötoas                                                       K. Reitel "Ida"
 

ADO VABBE
Sünd. 19.03.1892 Tapal, surn. 20.04.1961 Tartus

Ado Vabbe on Tapa raudteelase perekonnast pärit maalikunstnik, graafik ja pedagoog. Ta on õppinud maalikunsti Riias, Münchenis, Itaalias, Peterburis ja Moskvas. Hiljem täiendas end veel Dresdenis ja Pariisis. A. Vabbe oli kunstikooli „Pallas" üks asutajaid, õpetaja ja direktor.
Ado Vabbe (ka Adolf Vabbe) elas Tapal kuni viienda eluaastani.
Aastatel 1911-1913 õppis Münchenis Anton Ažbe kunstikoolis. Ajavahemikul 1915-1916 töötas Moskvas.
Aastast 1917 oli ta joonistusõpetaja Narvas Kreenholmi vabrikukoolis ja 1918-1919 Tallinnas Westholmi Gümnaasiumis ning kunstihariduse õppejõud õpetajate ettevalmistuskursustel Haridusministeeriumis.
Vabbe osales ka kunstiühingu Pallas asutamises. Ta oli Eesti Kunstnike Liidu liige. Eesti kunsti tõi ta esmakordselt futuristlikke elemente.
Ado matkas 1914. aastal kunstivaradega tutvumise eesmärgil Itaalias. Ta oli maali- ja graafikaõppejõuks erinevatel aegadel paljudes õppeasutustes nagu näiteks "Pallas", Konrad Mäe nimeline Riigi Kõrgem Kunstikool, Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Kool ja Tartu Riiklik Kunstiinstituut. 1953-1956 juhatas Tallinnas graafika eksperimentaalateljeed.
 
   
Ado Vabbe                        "Arlekiin"                               "Taevased Ratsanikud"

 

 

"Piletikassa juures"                      Ado Vabbe joonistused "1950-ndad."


 
Ado Vabbe autoportree 1942


Ilmar Talve
Sünd. 17.01.1919 Mga alevis Petrogradi kubermangus, surn, 21.04.2007 Soomes Turu linnas.


Ilmar-Aleksander Talve (1936 aastani Thalfeldt). Lapsepõlve ja noorusaja veetis ta Tapal. Lõpetas Tapal Gümnaasiumi 1938. aastal. Õppinud 1938-1942 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas etnograafiat, folkloristikat ja kirjandust. Õpingute kõrvalt töötas ta Eesti Rahva Muuseumis. 1943. aastal osales Ilmar Talve Soome Jätkusõjas, 1944. a. naases kodumaale kus ta vahistati ja saadeti Saksamaale. Sealt põgenes 1945. a.  Rootsi, kus jätkas õpinguid Stockholmi Ülikoolis etnograafia alal. 1960 kaitses doktorikraadi. Alates 1959. aastast elas ta Soomes Turu linnas, oli 1960-1962 Turu ülikooli dotsent ja 1962 professor. 1986. a. jätkas teadustegevust emeriitprofessorina. Oli rahvusvaheliselt tuntud etnoloog. Tema uurimused Põhjala rahvaste kohta ilmusid rootsi ja soome keeles. Koostanud Soome rahvakultuuri ülevaateteose „Suomen kansankulttuuri“ (1979). Eesti etnoloogia seisukohalt on Talve olulisemaks teoseks „Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvumiseni“ (2004). Tema kirjandusliku loomingu tipuks peetakse kaheköitelist suurromaani „Maapagu“ (1988). 1997-1999 avaldas Talve kolmeköitelise autobiograafia „Kevad Eestis“ (meenutused kooliteest, gümnaasiumiaastad Tapal), „Kutsumata külaline“ ja „Kolmas kodumaa“. Viibides Eestis külastas ta ka oma tädipoega Eino Kala Tapal. Ta oli Eesti Kirjanike Liidu liige, Kirjanduse seltsi auliige, autasustatud Riigivapi III klassi teenetemärgiga (1997).


 
Ilmar Talve


 
Ilmar Talve raamatu kaanel


Linda Ruud
Sünd. 07.02.1932 Lehtses, surn. 23.06.2010 Tallinnas.

Linda Ruudi pere kolis Tapale 1936. aastal. Ta lõpetas Tapa Keskkooli 1951. aastal ja 1956. aastal TRÜ ajaloo-keeleteaduskonna. Linda töötas Tapa rajoonilehtedes, „Õhtulehe“ toimetuses, ETA-s ja pikemat aega kirjastuses „Eesti Raamat“ toimetajana. Linda Ruud oli luuletaja ja prosaist, kelle sulest on ilmunud 3 luulekogu, retsenseeringuid ja üks proosaraamat.
 
 
Linda Ruud                                                 Linda Ruud luuletused

 
Teddy Böckler
Sünd. 17.05.1930 Tapal, surn. 08.12.2005 Tallinnas

Teddy Böckleri lapse- ja koolipõlv möödusid Tapal. Ta lõpetas Tapa Keskkooli 1949. aastal. T. Böckler oli Tallinna raekoja restaureerimisarhitekt alates 1959. aastast kuni raekoja viimase restaureerimisetapini, mis viidi tema projekti järgi lõpule 2006. aastal. Kõige põhjalikumalt on raekoja ehituslugu ja restaureerimist käsitletud Teddy Böckleri raamatus "Tallinna raekoda. Uurimine ja restaureerimine 1952-2004".
Tallinnas sisekujundusarhitektiks õppinult asus ta 1955. aastal tööle restaureerimise alal. 1959. aastal hakkas tollal 29-aastane Böckler vanalinna pärliga tegelema. Sestsaadik kandis iga raekojas toimunud muutus tema käe ja mõistuse pitserit.
Raekoja arhitektuurialane järelevalve ja ehitusloo uurimine oli Böckleri elutöö. Teda on tunnustatud ka Tallinna teenetemärgiga.

 
Teddy Böckler                                             Teddy Böckleri raamat "Tallinna raekoda"
 

 

Evald Paikre
Sünd. 05.09.1906 Rakveres, surn. 03.08.1944

Evald Paikre sai keskhariduse Tallinna Linna II reaalkoolis, mille lõpetas 1925. Pärast seda jätkas õpinguid Tallinna Pedagoogiumis, kus ta sai algkooliõpetaja kutse.
Töötas kooliõpetajana Tapa Algkoolis ja külakoolis 1927-1937. Juhatas õpilasorkestrit, laulukoori ja tantsutruppi. Juhendas Noorkotkaste organisatsiooni Tapal. Andis viiuliõpetuses eratunde, lavastas õpilastega lasteooperi "Punamütsike" ja esines solistina Tapa muusikaõhtutel. E. Paikre oli ka noorsookirjanik, kirjutas raadiole kuuldemängu "Doktor Tamm". Ta mobiliseeriti saksa sõjaväkke ja langes luureretkel Alutaguse rindelõigus. Matmiskoht teadmata.

 

Tapa Noorkotkad 1934, keskel istub õp. Evald Paikre

 

Harri-Arnold Viiralt
sünd. 03.09.1929 Kohtla-Järvel, surn. 06.04.2016


Harri-Arnold Viiralt lõpetas Tapa Keskkooli 1948, Tartu Raudteekooli 1950. Töötas Tapa Tööstuskombinaadis raadiote remontijana 1953. 1954-1989 Tapa Sidesõlme tehniline töötaja. H. Viiralt oli harrastusmuusik, mängides kontrabassi Tapa Raudteelaste kultuurimaja tantsuorkestris. Harrastusnäitleja, Tapa Raudteelaste klubi näiteringi juht ja lavastaja 1951-1962. Tegeles pensionipõlves kipsskulptuuride valmistamisega ning maalimisega.


Harri Viiralt Tapa muuseumis 2010

 

 

Arsi Aarma
Sünd.03.01.1908, surn.13.11.2002.


Arsi Aarma (kuni 1934. aastani Arseni Noppasson, nimevahetus toimus 01.01.1935.a.) sündis 3. jaanuaril 1908. aastal Rakke vallas Koluveres, sai hariduse Tartu õpetajate seminaris, hiljem õppis Tondi sõjakoolis. Ta oli ka pärast sõjakooli lõpetamist seotud riigikaitsega. 1940. aasta 22. veebruari "Päewalehest" leiab fakti, et kaitseliidus teeninud Arsi Aarma auastet muudeti lipnikust nooremleitnandiks. Sel ajal teenis ta Kaitseliidu Tartumaa malevas. 1938. aasta vabariigi aastapäeval autasustas Eesti president Konstantin Päts Arsi Aarmat Kotkaristi kuldristiga riigikaitseliste teenete eest.
Tapale jõudis Aarma pärast kümne aasta pikkust stalinlikus vangilaagris istumist 1957. aastal. Ta oli mobiliseeritud 28.06.1941. Punaarmeesse leitnandina, arreteeriti 19.11.1943 ja mõisteti 26.08.1944 §58-10; 58-11 alusel vangilaagrisse, kuna kuulus kaitseliitu. Nagu ta ise Tapa kooli noortele orkestrantidele rääkis, päästsid teda vangilaagris kriminaalide omakohtust nii klaverimänguoskus, mida ta oli õpetanud vanglaülemate lastele Saksamaalt konfiskeeritud trofeeklaveril, kui ka puunikerdised, eriti malendid.
Arsi Aarma oli täielikult lastele ja koolile pühendunud õpetaja. Ta tegutses koolimajas hommikust hilisõhtuni: päeval laulmistunnid, õhtul mitme vanuseastme koorid, laulu- ja instrumentaalansamblid ja suurima tööna õpilastest sümfooniaorkester. Ta remontis ise ka tollaseid kehvi puu-, vask- ja keelpille. Lisaks keskkoolile õpetas Arsi Aarma ka muusikakoolis, oli seal üks esimesi õpetajaid koos Ilmar Mägi, Mia Krooni ja Leida Viiraltiga.
Arsi Aarma ja Tapa 1. keskkooli sümfooniaorkestri tippsaavutuseks oli kuu aega kestnud reis 1967. aasta augustis ja septembris Kaukaasiasse Musta mere äärsesse pioneerilaagrisse Orljonok, kus toimus tollase kombe kohaselt üleliiduline koolinoorte kunstilise isetegevuse konkursi võitjate preemialaager oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeva auks. Tapa Keskkooli ligi 60-liikmeline orkester esindas Eestit. Tema harrastuseks oli mitmesuguste puunikerduste valmistamine, milledest koostas ka näituseid.
Seitsmekümnendatel aastatel, olles pensionieas, siirdus Arsi Aarma Rakkesse, kus jätkas veel aastaid muusikaõpetajana, elas kõrge vanuseni. Ta suri 13.11.2002. aastal 94. aasta vanuselt ning on maetud Rakke lähedale Ao kalmistule.



Arsi Aarma vasakult esimene seisab


Enno Eesmaa
Sünd. 15.09.1917 Tamsalus. surn. 02.12.1997


Eestistamiseni 1937. aastal Heinrich Esberg. Lõpetas 1937 Tapal Keskkooli (1934. aasta koolireformi järgi). Teenis aega Tapa Soomusrongirügemendis. Lauluga alustas kooli ajal, esinedes õpilaslavastustes. Õppis laulmist aastatel 1940-1945 Tallinna Konservatooriumis Aleksander Arderi ja Tiit Kuusiku klassis. Oli 1942-1946 teater „Estonia“ koorilaulja ja 1946-1987  ooperi- ja operetisolist (tenor, üle 30 osatäitmise), Eesti Teatri Liidu liige (1952). Laulis 1944-1960 meeskvartetis „Kvarta“. Eesti NSV teeneline kunstnik (1977). Maetud Tallinna Metsakalmistule.


Enno Eesmaa


Jüri Viinamägi
Sünd. 1902 Tapal, surn. 1941

Jüri Viinamägi sündis Tapa raudteejaama kassapidaja pojana, kellest sai 1920. aastate teisel poolel „Estonia“ teatri ooperikoori bariton.
1930. aastail esines Lääne-Euroopa linnades Eestit tutvustavate laulude ja sõnaliste ettekannetega. Pikemat aega elas Brasiilias Sao Paolos, kust enne II Maailmasõja algust kodumaale naasis.
1939. aastal asus Tapa Gümnaasiumi laulu- ja muusikaõpetajaks. 1940. aastal määrati Tallinna Rahva Omakaitse kultuuriosakonna juhiks. Jüri Viinamägi langes hävituspataljoni võitlejana 1941. aastal.

Jüri Viinamägi abikaasaga

 

 

Jüri Viinamägi

 

 

Peep Jänes
Sünd. 26.12.1936 Rakveres


Peep Jänese lapse- ja koolipõlv kuni 1951. aastani möödusid Tapal. Ta õppis Tapa Keskkoolis 1944-1951 kuni siirdus Tallinna. Isa, Ats Jänes, oli sõjajärgsel perioodil Tapa Keskkooli joonestus- ja joonistusõpetaja. P. Jänes lõpetas 1963. aastal ENSV Riikliku Kunstiinstituudi. Ta tegutses peamiselt 1970. ja 1980. aastatel. Tema arhitektuuristiil on valdavalt modernistlik.
Peep Jänes on töötanud "Eesti Projektis" 1963-1968 ning "Eesti Maaehitusprojektis" 1968-1975. P. Jänes oli üks Pirita Purjespordikeskuse arhitektidest, koos Henno Sepmanni, Ants Raidi ja Himm Looveeriga.
Muuhulgas oli ta Estonia teatri renoveerimise üks arhitekte.
26. juunil 2010 avati Rõuges Udmurdiast toodud graniidist monument „Eesti Ema“, mille maastikuala üks arhitektidest oli Peep Jänes. Monumendi autor on Hans Sissas, kiviraidurid Margus Kurvits ja Kristjan Kittus.

 

 


Peep Jänes

 

 

Heino Mikkin
1.12.1909 - 13.03.1992


Heino Mikkin sündis 1909. aastal, kui peeti esimesed ametlikud jalgpalli- ja kergejõustikuvõistlused Eestimaal. Heino lapsepõlv ja kooliaastad möödusid Tapal, kus ta nakatus jalgpalli. Ta  lõpetas Tapa Gümnaasiumi 1929. aastal. Jalgpallipisik määras ka tema edaspidise elutee, temast ei saanud muusikaõpetaja, vaid spordireporter. Aastatel 1934-1941 oli ta Uudislehe sporditoimetaja, Riigi Ringhäälingu reporter jne. Isamaasõja puhkedes ta mobiliseeriti punaarmeesse. Esimesed sõjakuud veetis ta koos kahekordse olümpiavõitja Kristjan Palusaluga ja teiste saatusekaaslastega tööpataljonis Kotlase linnas Arhangelski oblastis.
Pärast sõda töötas ta spordiajakirjanikuna Noorte Hääles, oli Kalevi jalgpallimeeskonna ülemaks ja aastatel 1956-1980 ETV kommentaator.
55 aastat tagasi lõpetati tema taktikepi all tänapäeva Kalevi keskstaadioni ehitus. Härrasmehe Heino Mikkini silmad nägid Eesti Vabariigi sündi, ta elas üle enamlaste võimuletuleku ja Eesti Vabariigi taassünni. Tema eluküünal kustus 13. märtsil 1992. aastal.

 


Heino Mikkin


Kalvi Aluve
Sünd. 07.05.1929 Rakveres, surn. 28.09.2009, ärasaatmine toimus Pärnamäe krematooriumis.


Kalvi Aluve elas Tapal alates 1936. aastast. Lõpetas Tapa Keskkooli 1948. a. ja  1954. a. Tallinna Polütehnilise Instituudi arhitektina. Pühendas oma elu ajaloolise arhitektuuri uurimisele ja restaureerimisele. Töötas aastatel 1957-1995 Tallinnas Teadusliku Restaureerimise Töökojas ja selle järglasasutuses (peaspetsialistina, peaarhitektina). Spetsialiseerus eesti vanema ehituspärandi uurimisele. Hilisemas perioodis tegeles vanema kiviarhitektuuri, peamiselt linnustega. 1980 Nõukogude Eesti preemia, 1984 Eesti teeneline arhitekt. Kirjutanud 9 raamatut arhitektuuri ajaloost Eestis, sh. linnustest: „Kuressaare linnus“ (1980), „Eesti keskaegsed linnused“ (1993), „Haapsalu piiskoplinnus“ (1998). Tegeles aktiivselt ka akvarelli- ja õlimaaliga. Esinenud personaalnäitustega mitmes Eesti linnas sh. Tapa muuseumis 1996. a. Muuseumis on tema suur õlimaal „Kevad panoraam“ 1993.



Kalvi Aluve


Hans Roland Võrk
Sünd 29.11.1896 Tapal, surn 30.10.1978 Tallinnas

 

Hans Roland Võrk oli Eesti elektrotehnikateadlane ja professor.
Hans Roland Võrk omandas alghariduse isa juhendamisel Poolas, kuhu perekond oli 1903. a. asunud. 1916 lõpetas Tallinna Aleksandri Gümnaasiumi. Õpingud Petrogradi Polütehnilises Instituudis katkestas I maailmasõda. 1920/21 õppis eesti stipendiaadina Darmstadti Tehnikaülikoolis, 1925 lõpetas Berliini Tehnikaülikooli elektrotehnika ja masinaehituse erialal. Ta õppis 3 semestrit Columbia Ülikoolis inglise keelt, täiendas end praktiseeriva insenerina Ameerika ja Euroopa firmades ning õppekavade ja -töö korralduse alal ülikoolides. 1940 omistati talle dotsendi kutse, 1942 nimetati erakorraliseks ja 1946 korraliseks professoriks.
1925/26 oli Berliini Tehnikaülikooli elektrimasinaehituse õppetooli assistent, 1926-1928 konstruktor ja projekteerija USAs ja 1935-1940 Raadio-Elektrotehnika Tehase (RET) direktor.
Tallinna Tehnikaülikoolis töötas aastatel 1928-1935, 1940-1948, kus ta 1928-1935 oli elektrimasinate, -mõõtmiste, -raudtee ja matemaatika õppejõud, 1930 raadiooperaatorite kursuste juhataja, 1931-1934 tehniliste kursuste lektor, 1940/41 elektrotehnika dotsent, 1942-1946 elektrotehnika erakorraline professor, 1944-1946 elektrotehnika kateedri juhataja, 1946-1948 elektroenergeetika kateedri professor ja 1947/48 kateedri juhataja.
19.07.1948 vallandati ideoloogilistel põhjustel, vahistati 19.04.1950 ja mõisteti Eesti NSV Ülemnõukogu otsusega 25 aastaks vangi kui endine kapitalist ja õppejõud, keda süüdistati nõukogudevastases agitatsioonis. Rehabiliteeriti 1956. aastal.
1956-1961 töötas H.R. Võrk EPAs elektrifitseerimise kateedri juhatajana. Hiljem retsenseeris, tõlkis ja toimetas lepingulise töötajana kirjastuses Valgus elektrotehnikaalaseid raamatuid. 1969-1978 oli Üleliidulise Patendiinstituudi Tallinna filiaali konsultantprofessor.
Tema teadustöö põhisuunaks oli elektrotehnika, elektrimasinad, elektri õhuliinid ja erialasõnavara.
Avaldas arvukalt publikatsioone, sh monograafiaid, õppekirjandust ja entsüklopeedia artikleid. Koostas ülevaateid Eesti raadiotööstuse ja ringhäälingu ajaloost, oli "Vene-eesti elektrotehnika sõnastiku" ja "Inglise-vene-eesti patendinduse sõnaraamatu" koostajaid.
1932-1937 oli Ameerika Elektriinseneride Instituudi, Ameerika Raadioinseneride Instituudi ja Saksa Elektrotehnikute Ühingu liige, "Eesti Entsüklopeedia" elektrotehnika allosakonna toimetaja, 1935-1940 Insenerikoja elektrotehnika sektsiooni liige, 1943-1944 ajakirja "Tehnika Kuukiri" vastutav toimetaja ja ajakirja "Tehnika ja Tootmine" toimetuskolleegiumi liige.
Hans Roland Võrk oli Rotary ja Inglise klubi liige.
1920 autasustati Vabadusristi I liigi 3. järgu teenetemärgiga.
 Ta võttis osa Vabadussõjast, oli Eesti Inseneriväe autoroodu nooremleitnant ja autokolonni ülem.



Hans Roland Võrk


Jüri Variste
Sünd. 10.10.1907 Kõrve külas, Vohnja vallas, surn. 4.03.1989, maetud Tallinna Metsakalmistule.


Jüri Variste (1935. aastani Georg Wahrberg). Tapa Gümnaasiumi lõpetas 1926. aastal. Õppinud aastatel 1928-1929 Tartu Kõrgemas Muusikakoolis muusikateoreetilisi aineid. 1932. aastal lõpetas inglise filoloogina Tartu Ülikooli ja täiendas end sel alal Suurbritannias. J. Variste töötas aastatel 1932-1941 inglise keele õpetajana Tallinna üldhariduskoolides. 1940. aastal lõpetas ta koolimuusika erialal Tallinna Konservatooriumi. Võtnud osa II Maailmasõjas Eesti Laskurkorpuse ridades. Peale sõda töötas Tallinna Riiklikus Konservatooriumis pedagoogina koorijuhtimise alal, professor. Aastatel 1944-1947 oli ta Eesti NSV Riikliku Filharmoonia meeskoori dirigent, asutas 1945. aastal Eesti Televisiooni ja Raadio segakoori ning oli kuni 1968. aastani selle peadirigent. Aastatel 1950-1985 võttis ta üldjuhina osa kõigist laulupidudest. Eesti NSV teeneline kunstnik 1947. Oli 1976. a. Tapa Muusikapäeva aukülaline, aujuht.


 
Jüri Variste


Veiko Belials
Sünd. 20.07.1966 Tapal

 

Veiko Belials on Eesti ulmekirjanik, lastekirjanik ja luuletaja. Ta lõpetas Tapa Keskkooli.
Veiko Belials on lõpetanud Eesti Põllumajandusakadeemia 1991. aastal metsanduse erialal ja Tartu Ülikooli 2003. aastal tehnikavaldkonna õpetajana. Alates 2000. aastast töötab Luua Metsanduskooli õpetajana.
Veiko Belials on kirjutanud ulmeromaani "Existerion" (Tallinn: Varrak 1999) ning 21. sajandil on temalt ilmunud novellikogumikke. Viimased on pälvinud üldiselt positiivseid hinnanguid. Samuti on Veiko Belials kirjutanud lasteraamatu "Ossum-Possum, pannkoogielukas" (Tallinn: Avita 2000). Raamat oli eesti kirjanduse aastaauhinna nominent lastekirjanduse kategoorias ja on tõlgitud läti keelde. Ta on tõlkinud Lev Veršinini romaani "Kuninga tagasitulek".

Veiko Belials


Carl Eduard Malm


Koduõpetaja Tapa mõisas 1862-1863.
Sündinud 22.02.1837 Tallinnas. Oli rootsi-saksa päritolu eesti kirjamees. Õppis Gahlnbäcki erakoolis ja Tallinna gümnaasiumis 1849-1854. Töötas 1849-1854 koduõpetajana Amblas. Õppis 1856-1860 Tartu Ülikoolis, esialgu filoloogiat, hiljem teoloogiat. Aastal 1861 oli Kambia kirikumõisas koduõpetaja. Aastast 1864-1901 oli Rapla Maarja-Magdaleena koguduse pastor. Avaldas laulu- ja jutukogu „Vana ja Uus, Eestirahva ajaviiteks“ (1870) ja koolilugemiku „Laulud ja loud“ I-III (1874-1884). Avaldas ka vaimulikku luulet. Surnud 14. jaanuar 1901 Raplas.



Carl Eduard Malm


August Sunne
Sünd. 04.08.1891 Rakveres, surn. 07.01.1941 Tallinnas


August Sunne tegutses 20. saj. algul Tapal asjaarmastaja näitlejana, kust siirdus 1912. aastal Tartusse. Oli aastatel 1912-1916, 1925-1927 ja 1930-1934 teatri „Vanemuine“ näitleja, 1916-1917 rahvateatris „Pandorini“, 1917 – 1918 Tallinna Tööliste Teatri näitleja, 1918-1924 ja 1935-1941 Eesti Draamateatri näitleja ning 1928-1930 „Estonia“ teatri näitleja.
August Sunne oli üks Eesti lasteteatri rajajaid.

 

August Sunne 1912                                August Sunne 1920

 

 

August Sunne

 

 

Ellen Randoja
Sünd. 03.03.1922, surn. 30.06.2003


Ellen Randoja lõpetas Tapa Gümnaasiumi 1941. aastal. Tal oli Tallinna Õpetajate Seminari algklasside õpetaja kutseharidus, samuti Tallinna Pedagoogilise Instituudi võõrkeelte õpetaja kutse aastast 1959. E. Randoja alustas tööd Tapal algklasside õpetajana 1944. aastal, 1959. aastast alates ka võõrkeelte õpetajana (saksa- ja inglise keel). 1971 .aastal vabastati õpetajakohalt omal soovil, kuid asus uuesti tööle inglise keele õpetajana 1989. aastal, seda tööd tegi ta oma surmani aastal 2003. Ta oli 2003. aastal vanim tegevõpetaja Eestis. Juhendas koos Õilme Oglasega 1950 - 1960. aastatel õpilaste näiteringi ehk kooliteatrit. Näitering kujunes Tapa Keskkoolis üheks populaarsemaks huviringiks. Ellen Randoja on maetud Tapa linnakalmistule.

 

Ellen Randoja detsembris 1998

 

 

Nikolai Reek
Sünd. 01.02.1890 Tallinn, surn. 08.05.1942 Ussollag, Permi obl., Venemaa

 

Nikolai Reek omandas alghariduse Tapa Raudtee Algkoolis.
Ta oli sõjaväelane, kindralmajor (1926) ja kindralleitnant (1938). Lõpetas 1910 Tšugujevi sõjakooli, 1917 Petrogradis Nikolai sõjaväeakadeemia ja 1925 Pariisis Ecole Superieure de Guerre. Õppis 1930-31 TÜ arstiteaduskonnas. Ta teenis 1910-1913 Onega polgus Tallinnas. Osales 1914-1918 I maailmasõjas, 1918-1920 Vabadussõjas (1918 oli 195. jalaväerügemendi ülem, 1919. aastal 1. diviisi ja 3. diviisi staabiülem ja 1919-1920 Viru rinde staabiülem). Aastast 1921 ajakirja "Sõdur" vastutav toimetaja. 1921-23 Kõrgema Sõjakooli ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste inspektor. 1926-1927 ja 1929-1934 Tartus dislotseerunud 2. diviisi ülem. 1925-1926 ja 1934-1939 Sõjavägede Staabi ülem.
Nikolai Reek oli 1927-1928 kaitseminister ja 1939-1940 sõjaminister. Ta osales paljudes Vabadussõja lahingutes.
Nikolai Reegil on Vabadusrist I liigi 2. järk (1920), II liigi 2. järk (1920) ja II liigi 3. järk (1920). Valgetähe teenetemärk I klass (1940). Kotkaristi teenetemärk I klass (1933). Eesti Punase Risti mälestusmärk I järgu II aste (1934). Bareljeef Tartus Ülikooli t. 8 (2003).
1918. aastal pärast Eesti Vabariigi loomist muudeti diviisi staabi nimi Eesti Sõjavägede Staabiks. Staabi ülemaks sai Nikolai Reek.
1941. aastal arreteeriti ja saadeti Solikamski Usollagi laagrisse, kus ta 08.05.1942 pärast ülekuulamisi hukati.

Nikolai Reek



Nikolai Reek kätleb Adolf Hitlerit 20.04.1939


24. septembril andis Eesti Sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner sõjavägede staabiülemale kindral Nikolai Reekile ülesande astuda kontakti Saksa relvajõudude ülemjuhataja staabiga, et saada vastus järgmistele küsimusele: Kas Eesti võib loota Saksamaa abile, kui oleme sunnitud relva jõul kaitsma oma iseseisvust N. Liidu vastu? Kas Saksamaa, kes tegelikult kontrollib kõiki meie ühendusteid lääneriikidega, lubab meil sõjavarustuse toomist lääneriikidelt mööda mereteed? Kas Saksamaa jääb pealtvaatajaks, kui N. Liit peaks Eestile kallale tungima?



Gustav Klemmer


Möödunud sajandi algul Tapal tuntud kalendritegija, kirjamees ja vanavarakoguja Gustav Klemmer sündis 22.12.1858, Ambla vallas Rägaveres vaeses käsitööliste perekonnas. Varakult kaotas ta isa ja venna. Emal oli raskusi pere toitmisega. Tema lapsepõlv pakkus vähe rõõmustavat. Alghariduse sai ta Rägavere-Linnape vallakoolis, kus ta oma andekusega silma paistis. Varakult, juba enne kooli, hakkas ta taludes karjas käima. Noormeheks sirgudes teenis ta ülalpidamist talusulasena. Sulasepõlves õppis ta selgeks vene ja saksa keele kõnes ja kirjas, mis võimaldas tal nendest keeltest tõlkimist teha. Juba 16-aastaselt hakkas ta ajalehtedele kaastööd tegema. Noorelt huvitus ta ka vanavara kogumisest. Jakob Hurda vanaluulekogudes on G. Klemmeri poolt kogutu üks tähelepanuväärsemaid. Et kirjandusliku tegevuse tarvis rohkem aega oleks, töötas ta suvel karjamehena, talvel aga rändkaupmehena, müütades raamatuid ja pudukaupu Tapa-Ambla-Lehtse piirkonnas. 1902. aastal ilmus trükist “Worstilinna kannel ehk Tapa laulik”. Esilehel on kirjas: ”Luuletanud G. Klemmer Tapal. Luuletaja enese kuluga.” Laulikus on 51 luuletust, mis on ainult osakene tema tolle aja luuleloomingust.
1905. aastast kuni oma surmani seadis G. Klemmer kokku kohalikku kalendrit “Tõesti tõsine naljakalender ehk Tapa tarkuse raamat.” Viimases, peale tema surma väljaantud kalendris aastal 1930 on temast meenutusread: “Kalendris avaldatud tõtt tabava naljaga, laulude ja juttudega on Klemmer oma mälestust jäädavaks teinud, kuigi suur osa tema käsikirjadest sinna ja tänna kaduma on läinud.”
Sirvides 1912. aastal “Nalja-Kalendrit”, milles on 64 lehekülge leiab 7 leheküljel G. Klemmeri poolt naljatoonil kirjutatud ettekuulutusi, tululikke õpetusi, luuletusi pealkirjade “Luulelela” ja “Naljala” all.


Üks “Naljala” näide:
Ei ole vorstilinnas enam keegi vaba,
kõik kardavad siin Nalja-kalendri saba.
Ka need, kes paha peal ei ole käinud,
on teiste argtusest ka araks läinud.


Edasi saab lugeda teavet vene keiserliku suguvõsa kohta, laatade algustest, postiasutustest Eestimaa kubermangus, teateid posti ja telegraafi kohta, jutukesi ja reklaami.
Üks näide reklaamist:
“Odav väljamüük! Müün pudu-padu kraami, nagu sukad, pitsid, paelad, paberid, vööd, traksid, pluused, rätikud uutemates fassongides jne. Annan kohtuasjades head nõu ja valmistan palvekirjasid ainult nendele, kes minu arvamise järele õiguse saavad. Võtan ajalehtede peale tellimisi ja kuulutusi vastu. Jällemüüjatele müün sügise ajal aabitsaid, laulikuid ja juturaamatuid ja kalendreid alghinnaga. G. Klemmer, Tapal, Laias uul. Tõntsu majas nr.2.”
Hiljem töötas G. Klemmer telegraafis, kuid sattus seal napsivendade kampa, millest algas tema allakäik. Viimased eluaastad oli ta Gustav Liblika juures pagaripoisiks. G. Klemmer suri 16.12.1928, osaliselt juba halvatuna, oma õe juures Pruuna külas ning on maetud Tapa linnakalmistu linnapoolsesse nurka otsalt teise hauda. Haud on plaadiga märgistamata.


Gustav Klemmer


Juhan Kroon
Sünd. 13.12.1895, surn. 14.01.1989


Juhan Kroon on Tapa tuntuim kooli- ja muusikamees ning seltskonnategelane, kes sündis Väike-Maarjas. Kooliteed alustas ta Kaarma külakoolis, järgnesid Väike-Maarja kihelkonna- ja Rakvere linnakool. Tartu Õpetajate gümnaasiumi lõpetas ta 1917. aastal.
Juhan Krooni koolmeistritee algas 1917. aastal Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tapa osakonna kooli juhatajana kuni 1944. aastani (kooli õigusjärgseks tuleb pidada Tapa alevi II algkooli ja Tapa alevi - linna algkooli). 1944. aastast kuni pensionile jäämiseni 1958. aastal oli J. Kroon Tapa Keskkooli õppealajuhataja. Loomupärase kiindumuse muusikasse päris ta isalt, kes oli tuntud pillimees. Tapale tööle asunud, algas kohe ka laiahaardeline tegevus muusikapõllul: pandi alus laste laulukooridele, loodi keelpilli- ja sümfooniaorkester, 1922. aastal moodustati „Karl Leinuse laululaste Tapa lastekoor“, kus alustas lauljateed ka Artur Rinne. Oma töös ei piirdunud Juhan Kroon vaid kooliga. Tema algatusel loodi haridusseltsi segakoor kuni 82 lauljaga; esineti 1923, 1928, 1933, 1938 aastate üldlaulupidudel. Juhan Kroon lavastas mitmed laulumängud, taaselustas 1949 aastal vahepeal soikunud meestelaulu. Kõige selle juures jätkus tal jõudu aktiivseks kaasalöömiseks haridusseltsis, tuletõrjeseltsis jm.



Juhan Kroon mängib klaverit


   
Juhan Kroon                                                 Juhan Kroon umbes 1916 Tartus


Matti Jõgi
Sünd. 29.09.1944 Tallinnas


Lapsepõlv ja kooliaeg möödusid Tapal, lõpetas Tapa Keskkooli 1963. aastal, TRÜ füüsika-matemaatika teaduskonna 1974. aastal. Laskespordiga hakkas tegelema keskkooli päevil. Matti Jõgi on kolmekordne võistkondlik maailmameister liikuva märgi laskmises, kahekordne NL individuaalne meister ja 27x Eesti individuaalne ning kolmekordne võistkondlik meister. Matti Jõgi esitles 15.10.2015 oma raamatut „Kolmekordne maailmameister“ Tapa Linnaraamatukogus.



Matti Jõgi 15.10.2015 Tapa Linnaraamatukogus


   

Matti Jõgi


Julius Martov


Julius Martov, Mihkli p.  sündis 9. oktoobril 1900. aastal Porkuni vallas taluperemehe pojana. Õppis Rakvere Viru Maakonna poeglaste gümnaasiumi 1921. aastal ja lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna 1925. aastal. Töötas peale õpingute lõpetamist Rakvere ringkonnakohtu juures kohtuameti kandidaadina ja praktiseeris Tallinnas notar Kristelsteini juures. 26. jaanuaril 1928. a. avas Tapale notari kontori aadressil Ambla mnt. 9. (Selles majas asus 1916. aasta paiku võõrastemaja “Metsanurk”, mille omanik oli Rowatski.)
Notari tööülesanded olid: teadaanded nõudmiste avaldamiseks suletud ühingute varanduse vastu, registreeritud seltsid ja ühingud, riigikohtus arutlusele määratud toimingud, eesnimede ja perekonnanimede muutmised, kuulutused.
15. ja 16. oktoobril 1939. aastal toimunud volikogu valimistel sai J. Martov 531 häälega Tapa linna volikokku ja revisjoni komisjoni liikmeks, jaanuaris 1940 revisjoni komisjoni esimeheks.
Alates 12. septembrist 1940 asus Julius Martovi notari kontor aadressil Pikk tänav 18.  Asjaliku ja õiglase kohtlemise ning sõbraliku nõu ja abiga oli J. Martov võitnud Tapa linnas ja ümbruskonnas üldise lugupidamise ja poolehoiu.  Kõik tema praktikandid on määratud notareiks: Edgar Laane Paidesse (nov. 1930), Walter Krimm Rakvere (5. okt. 1937) ja Ilmar Aakre Narva (märts 1937). Oma teenistuskohuste kõrwal on J. Martov alati agaralt kaasa löönud ka kohaliku seltskonna üritustele, küll tegeliku kaastöö kui ka tulusa nõu ja abiga. 1939. aastal on olnud Tapa majaomanike seltsi esimeheks, 1936-1937 Tapa Ühispanga nõukogu esimeheks, kaitseliidu raskepatarei reservohvitseride Tapa sektsiooni j. t. organisatsioonide liikmeks.
Julius Martov arreteeriti 21.07.1941 Tapal, Lillaka tn 18, tribunal 08.04.1942, § 58-13, 10. aastat kinnipidamiskohas. Tema tagasituleku kohta puuduvad andmed.



Paremalt kolmas istub Ühispanga nõukogus Julius Martov 1937


Olev Kents, 53. lend (1975)
Sünd. 23.05.1957 Tapal


Pärast kohustuslikku sõjaväeteenistust nõukogude armees astus Heino Elleri nimelisse Tartu muusikakooli kus õppis klassikalist laulu. Lõpetamise järel 1982. aastal töötas Vihula kultuurimaja direktorina, kus talvel juhatas koori, tegi bändi, suvel remontis oreleid. Käis Hardo Kriisa orelihoolduse kursustel. 1990. aastatel töötas Soomes orelite restaureerimisel. 1997. aastal asutas Tapale orelitöökoja OÜ Olev Kentsi orelitöökoda. Tegeleb orelite ehitamise, restaureerimise ja hooldamisega. Remondib ja häälestab klavereid ning muid pille. Remontinud ja paigaldanud oreleid kirikutesse üle terve Eesti. Aastas tegeleb ligi 30 oreliga (Eestis - Soomes). 2017. aastal autasustas peapiiskop Urmas Viilma Olev Kentsi tema 60. juubelil EELK Teeneteristi III järgu ordeniga.



Olev Kents 2017 60. juubel


Arno Niitme
Sünd. 2.07.1909 Tartus, surn. 29.01.2002 Los Angeles, USA


Arno Niitme, aastani 1936 Arnold Niggol, oli kergejõustiklane ja kehalise kasvatuse õpetaja. Lõpetas 1928 H. Treffneri gümnaasiumi ja 1931 TÜ KKI. Hakkas spordiga tegelema 1924 gümnaasiumi spordiringis. Oli 1932 ja 1933 kümnevõistluses Eesti meister, kuulus Eesti meistrivõistlustel 11 korral esikolmikusse (ka teivashüppes ja odaviskes). Isiklikke rekordeid: teivas 3.60 (1935), ketas 43.45 (1932), oda 62.75 (1933). Võistles 3 korda Eesti koondises. Kuulus kergejõustiklasena Tartu Kalevisse. Tuli Tartu NMKÜ meeskonnas Eesti meistriks ka võrkpallis (1928). Töötas 1932–1943 Tapa Ühisgümnaasiumis kehalise kasvatuse ja riigikaitse õpetajana (1942–1943 ka direktorina) ning 1943–1944 Gustav Adolfi gümnaasiumi direktorina, 1941–1942 oli Tapa linnapea. Mobiliseerituna 1944 Saksa sõjaväkke, võttis osa II maailmasõjast, hiljem elas ja töötas USA-s. Teosed: “Noorus ja kooliaastad Treffoonias” (Kanada, 1983), “Neli kooli” (1996).



Arno Niitme


August Pallon (Paluvee)
Sünd. 27. märtsil 1897. a. Tartumaal Puhja vallas, surn. 20. jaanuaril 1956


August Pallon oli Tapa Algkooli õpetaja aastatel 1917 – 1944.
Tema vanemad olid isa Andres Pallon, sünd. 25.06.1859 Pangodi vallas, ema Miina Pallon, sünd Weermann, sünd. 22.12.1862 Jaegelis (Jõe mõis Tartumaal), mõlemad põllupidajad.
Alustas õpinguid Tartu Õpetajate Seminaris augustis 1913 ja lõpetas mais 1917 algkooli õpetaja kutsega. Vahepeale jäi sõjaväeteenistus 3 kuud Rakveres 1. Eesti jalaväepolgus reamehena 28.05.1917 – sept. 1917. Siis õppis veel septembris ja oktoobris 1917 Tartu Õpetajate Seminaris.
Alates 16.10.1917 valitud Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tapa osakonna rahvakooli kooliõpetajaks. Alates 1. augustist 1921 ametis Tapa Algkooli õpetajana. Kui kool anti üle Tapa alevivalitsusele, hakkas õpetama Tapa Tehnikaühisgümnaasiumis 1. augustist 1924 kuni 1. augustini 1925. (Vahepeal sai Tapa linn linnaõigused 1926. aastal).
Abiellus Tartu Pauluse koguduses 13.03.1926 Lilli-Mathilde s. Kütt´iga, sünd. 12.10.1904 Tapal. Abielust sündisid pojad: Heino (s. 08.01.1928 Tallinnas), Alfons (s. 30.05.1929 Tapal, sai uueks nimeks Agu 29.04.1935) ja Ain (s. 09.12.1942).
17.01.1927 valiti ta teiseks linnanõunikuks ja haridusosakonna juhatajaks asunikkude seast. Novembris 1927 valiti A. Paluvee Tapa linna esimesse linnavolikogusse. Detsembris 1929 valiti A. Paluvee Tapa volikokku ühena kolmest asunikust, oli volikogu esimees. Kuulus Tapa Tarvitajate Ühisuse juhatusse (1930) ja 1935 oli Ühisuse revisjonikomisjoni liige. Kuulus Tapa Vabatahtliku Tuletõrje Ühingusse, sai 1935. aastal selle 35-aastapäeva puhul tuletõrje autasuna kuldmedali ja 1931. aastal 31-aastapäeva puhul hoolsusmärgi. Juhatas Tapa Jakobi kiriku vaimulikku koori.
Registreeritud Tapa Linna Algkooli õpetajaks 16.10.1931 ja alates 01.08.1931 vanemõpetajaks. August Paluvee võttis osa 5. – 12. augustini 1936. aastal toimunud Järva Maakoolivalitsuse korraldatud õppeabinõude valmistamise kursustest. 1. oktoobrist 1941 määratud Tapa Gümnaasiumi ajutiseks õpetaja kohusetäitjaks. 01.08.1942 määratud Tapa Linna Algkooli õpetajaks kus töötas kuni 1943/1944 õppeaasta lõpuni. Tapal elas pere Nigoli pst. 5, alates 1942. aastast Nigoli 20-a, hiljem, 1945. aastal Pikk tn 35-1. 1940. aastast peale hakkas A. Paluvee kuuluma ametiühingusse. Märts 1944 – sept. 1944 oli ta juhataja kohusetäitja Saksi algkoolis ja selle juurde kuuluvas talumajapidamises. Septembrist 1944 – 01. märtsini 1945 oli Tapa linna TNS Täitevkomitee esimehe kohusetäitja. Valdas eesti ja vene keelt. Revolutsioonilisest liikumisest, partisaniliikumisest ja põrandaalusest tegevusest osa ei ole võtnud. Viibinud ajavahemikul 1928 – 1931 neljal korral Helsingis seoses organisatsioonide poolt korraldatud 3-päevaste huvireisidega nii orkestriga kui ka õpetajatega.
Karistatud kohtulikult ei ole, kuid sattus uurimise alla seoses ühe solvavalt tunduva pilkesalmi laulmise pärast näitelaval ning kaaskodaniku oletatava löömise pärast. Alates 12.03.1945 töötas Järvamaa koolide inspektorina kuni 01.10.1947. Lahkus 1947. aastal koolitöölt tervislikel põhjustel ning pärast paranemist  asus tööle Mäo algkooli õpetajana alates 01.09.1948.
Saadud autasud: Eesti Vabatahtliku Tuletõrje Liidu poolt teenete eest tuletõrje alal hõbemedal ja kuldmedal, Läti Vabatahtliku Tuletõrje Liidu poolt teenete eest tuletõrje alal III järgu rist, Eesti Punase Risti Peavalitsuse poolt teenete eest tuletõrje alal V järgu rist.



August Paluvee paremal



August Paluvee



Pritsimaja vundamendi rajamine Pikal tänaval. Paremalt teine seisab August Paluvee.


Evald Paikre - kooliõpetaja, kirjanik ja kodumaakaitsja.


Evald Friedrich Paikre (1936. aastani Porman) sündis 05.09.1906 Tallinnas vagunitehase Dvigatel lukksepa perekonda. Temast sai tunnustatud pedagoog, noorsookirjanik, raadiomees ja kodumaakaitsja II maailmasõja päevil. Ta jättis sügava jälje ka Eesti kultuurilukku, sealhulgas Eesti ringhäälingu, Nõmme Raadio, Tapa ja Nõmme ajalukku. Keskhariduse omandas ta Tallinna Linna II Reaalkoolis, mille lõpetas 1925. aastal. Siis kandis kool Tehnika Ühisgümnaasiumi nime. Õpinguid jätkas ta Tallinna Pedagoogiumis, kus omandas algkooliõpetaja kutse. Oma pedagoogilist tegevust alustas ta 05.09.1927. aastal Tapal, kus kujunes temast üks väikelinna kultuurielu tugisambaid. Olles juba 1926. aastast Tapa külakoolis õpetaja, jätkas ta õpetamist külakoolis kuni 1928. aastani. Lisaks pedagoogitööle juhatas ta laulukoori ja tantsuorkestrit The Octave Band. Juba koolipõlves oli ta õppinud viiulimängu ning hiljem end täiendanud. Sageli esines ta solistina Tapa muusikaõhtuil ja koolipidudel. Ta andis ka oma õpilastele viiulitunde. Algul elas Evald Tapal Kooli tn. 20, maja ei ole enam silinud ja hiljem Pikk tn. 31 Juhan Krooniga ühes majas. Abiellus Marie s. Brigo, sünd. 29.11.1906 (surn. 27.12.1986). Tapale jäi Evald Pikre 1937. aastani ning siirdus siis Nõmmele 27. algkooli, mis asus Vabaduse puiestee ja Haava tänava nurgal. Nüüd kannab see õppeasutus Rahumäe põhikooli nime. Ta õpetas tollal koolis looduslugu ja maateadust. Veel omariikluse lõpuaastail asutas E. Paikre Rahumäe kooli õpilasorkestri ja juhatas seda. Kutsetöö ja muusikaharrastuse kõrval jätkus E. Paikrel jõudu nii Tapa kui ka Nõmme noorkotkaste jaoks. Kaitseliidu Nõmme malevas oli kolm rühma — kuni 12-aastased haukad, keskmine ja vanemate rühm —, kokku umbes 100 poissi. E. Paikre oli Nõmme noorkotkaste üks juhte. Ta oli tubli organisaator, suvelaagrite luuremängude eestvedaja.
Evald Paikre mobiliseeriti 1944. a. Saksa sõjaväkke. Ta oli reservlipnik ja võitles 3. Eesti piirikaitserügemendis 2. pataljoni 5. kompaniis Alutaguse rindel Krivasoo ja Putki ümbruses. Seal ta 3. augustil 1944 luureretkel langes ja maeti samas. Ta tervis oli jätnud mõndagi soovida ja ta oleks leidnud võimalusi rindest täiesti eemale jääda. Kuid ta ei kasutanud ühtki neist. “Kuidas ma ükskord astun oma poiste ette, kui sõda on lõppenud ja mina pole võidelnud oma kodumaa eest?” ütles ta.
Kirjutanud Avo Suurvärav



Evald Paikre



Evald ja Marie Paikre 1931. aastal


Hans Pudel


Hans Pudel sündis 15. veebruaril 1871. aastal Viljandimaal Helme kihelkonnas, kus üles kasvas ja koolihariduse sai. Tapale tuli Hans Pudel 1904. aastal ja juba samal aastal asutas ta Tapale esimese segakoori. 1905. aastal järgnes Tapa esimese meeskvarteti asutamine. Oma põhitöö - päevapiltniku - kõrvalt pühendas ta palju aega seltskonnategevusele. Valitses üksmeel ja võeti piinliku täpsusega osa näitemängu- ja lauluproovidest. Laulukoor H. Pudeli juhtimisel võttis osa kõigist laulupidudest Tallinnas ja mujal. Eesti riigi loomisel, 1918. aastal, loodi kohapealsed komisjonid, kes haavatute eest hoolt kandsid, neid toitsid. Sellest võttis aktiivselt osa ka Hans Pudel. 21. märtsil 1918 muudeti Tapa toitlustuspunkt Punase Risti asutiseks, mis jäigi tegutsema Punase Risti Tapa komiteena.
Hans Pudelist sai Tapal aktiivne Haridusseltsi ja Tuletõrjeühingu üks asutajatest. Tema juhtimisel korraldati 1907-1908. aastate jooksul Tapa Noorsoo Kasvatuse Seltsi heaks 12 piduõhtut. Aastail 1905-1920 on H. Pudel pidusid korraldanud kokku 93 korda - Tapal, Lehtses, Amblas, Saksis, Kiltsis, Väike-Maarjas, Rakveres. Ette on kantud 81 näitemängu ja 498 laulu. Pidude sissetulek on läinud 39 korda Tapa Tuletõrjeühingule, 19 korda Tapa Haridusseltsi ja kooli heaks, siis Lehtse, Ambla ja Saksi tuletõrjeühingutele, sõja ajal haavatutele, kiriku heaks jne.
Kokku oli Hans Pudel 15 aastat järjest Tapa kultuurielu eesotsas. Tänu oma põhitööle - päevapiltniku erialale - on järele jäänud palju fotosid Tapa elust-olust XX sajandi esimesel kolmel aastakümnel. Vaatamata sellele, et Hans Pudelil oli perekonna matuseplats Tapa vanal kalmistul, selgus, et ta ise on maetud Tapa linnakalmistule, kuid hauakoht on käesoleval ajal teadmata.



Hans Pudel


Johannes Ruuse


Omaaegne Tapa väga tuntud seltsitegelane Johannes Ruuse sündis 20. jaanuaril 1892. aastal Albu vallas Järva-Madisel taluperemehe 11-nda lapsena. Õppis algul kohalikus valla- ja järgnevalt Aaspere-Liiguste ministeeriumikoolis. Õpetaja kutse omandas Paides pedagoogilistel kursustel ning juba 1909. aastal asus Huuksi algkooli õpetajaks. 1913-1917. aastatel teenis sundaega Vene kroonus, kust vabanedes siirdus Tapale ja asus siin teenistusse 1917. aasta suvel miilitsa kirjatoimetajana. Täitis vahepeal miilitsaülema kohuseid ja peale saksa okup. vägede lahkumist valiti Tapa alevivolikogu poolt miilitsaülemaks. Sellelt kohalt läks üle 1919. aastal linna algkooli õpetajaks, kust 1926. aastal valiti linnapea abiks ja linna-kassahoidjaks. Kurikuulsa linnavalitsuse „panama” järele nimetati 1929. aastal siseministri poolt linnapea kohusetäitjaks, millisel kohal teenis lühikest aega. 1929. aasta suvel valiti J. Ruuse Tapa Ühispanga juhatuse esimeheks, Tapa alevi- ja linna volikogudes oli liige aastail 1919-1936, mil lahkudes volikogu koosseisust asus linna maksunõudja kohale. J. Ruuse oli ENKS esimees, Tapa majaomanike seltsi abiesimees ja Tapa - Rakvere ringkonna esindaja Majaomanikkude Kojas, oli Tapa näiteringi esimees, Kaitseliidu Tapa malevkonna propaganda pealik, kodutütarde ja noorkotkaste sõprade seltsi juhatuses jne.
Johannes Ruusel oli aga paraku raske elusaatus - ta küüditati koos perega 14. juunil 1941. aastal Venemaale, kus ta 17. septembril 1941. aastal uppus Sosva küla juures Sosva jõkke palke parvetades. Ta maeti sealsamas jõe kaldal nimetusse hauda.



Johannes Ruuse