Tapa kino


Enne veel, kui Tapa omale päris esimese kino sai, hakkas Rakvere kodanik J. Niggol 1913. aasta aprillis Tapa Tuletõrjeseltsi aeda ehitatud suvemajas näitama n.ö. „valguspilte“. Nende näitamiseks oli tal sõlmitud kolme kuuline leping.
Esimese statsionaarse kino avas Tapal Johannes Gutmann 1922. aastal tollase Apollo tänava (tänapäeval Pargi tänav) ja Turu tänava nurgal asunud ühekorruselises puumajas. Käesoleval ajal jääb selle koha peale Kultuurikoja raudteepoolne haljasala koos äsja ehitatud jalakäijate teega.
J. Gutmann (1886-1946) oli Jaama tn. 8 ja Kesk tänava majade omanik, kus ta pidas koloniaalkauplust. Kinomaja ja selle lähedal asunud elumaja aadressiga Turu tn. 6 kuulus Tapa ühele tuntumale kaupmehele, „Sõbra“ poe omanikule Gustav Mätlikule.
Kinos näidati tummfilme. Laval, ekraani kõrval asus klaver, mille helide saatel film jooksis. Filmi saatsid ka kohalikud viiulisolistid. Enne filmi näitamist esinesid mõnikord klounid Max ja Lex Tallinnast. Vahel esines ka kohalik kupleelaulja Linder, kellel oli seljas must ülikond, peas kõvaküber ja kaenla all must kepp. Samuti esinesid enne filmi Tapa naljamehed Prunso, hüüdnimega Bim ja Oskar Truberg. Üks mees oli kotis. Teine kobas kotti, püüdes ära arvata, mis või kes on koti sees. Nuusutas ja ütles, et arvatavasti mädanenud kartulid, paha hais tuleb välja. Filmi nn. tagasikerimine toimus käsitsi vända abil, mida poisikesed ajasid ringi priipileti eest. Hoone, kus asus kino, oli üle löödud voodrilaudadega ja värvitud punaseks – pruuniks. Kino nimi oli „Imperiaal“. Kino ei saanud selles majas kaua olla, sest 28.aprillil 1925.aastal põles hoone maani maha. Ööl wastu 28. aprilli, umbes kella pool 1 ajal, hakkas Tapa alewis põlema kino “Imperiaali” hoone. Tuli olewat alguse saanud kusagilt näitelawa ümbrusest. Etendus kinos oli juba lõppenud. Kuna hoone kerge laudadest ehitus oli, seisis peagi kino leekides ning põles maani maha. Omanikkude kahju üle 200.000 marga.
1926. aastal avas Tapa tehnikaäri omanik Aleksander Saks tuletõrje seltsi pritsimaja saalis kino „Mars”. Seltsimaja oli ehitatud Moe mõisniku J. Kurbergi rahadega. Samal aastal ehitas tuletõrje selts uue seltsimaja Pikk tnv 20, kuhu 1930. aastate alguses asus ka kino. Juulis 1936 lõppes A. Saksal rendileping ning tema asemele asus A. Rosent Võrust. 31. juulil 1939. aastal seoses uue rendilepingu sõlmimisega, nimetati „Mars” ümber kino „Kalev”. Uue rendilepingu kuni aastani 1942 sõlmis A. Rosent. Kino keldrikorrusel asus restoran „Tuletõrje kodu”, hiljem tuletõrje einelaud. Kinos „Kalev” näidati filme kuni selle sulgemiseni aastani 1975. Kino suleti Rakvere rajooni Täitevkomitee korraldusel. Põhjuseks oli asjaolu, et Tallinnas langes lumekoormuse all sisse kino „Partisan” katus. Erikomisjon kontrollis Tapa kinohoone puitkonstruktsioone ja leidis sama ohu. Hiljem omandas hoone Tapa Tarbijate Kooperatiiv, kes seda laiendas ja põhjalikult remontis. Kindlakstegemata põhjustel põles hoone maani maha 8. juulil 1996. Tänasel päeval asub selle koha peal bensiinitankla.
1930- aastatel näidati Tapal filme kaks korda nädalas – igal teisipäeval ja reedel – soomusrongi rügemendi spordihoone saalis. Kino ajaks paigutati saali klapptoolid. Peale soomusronglaste külastasid kino ka Tapa küla ja linna elanikud.
1943. aastal paigaldati endise soomusrongi rügemendi territooriumile välismaalt toodud täispuidust kokkupandav kinohoone. Paigaldamistöid tegid vene sõjavangid. Kinosaal oli avar, ovaalse kuju, rõdu ja kaldpõrandaga. Kino eksisteeris vene okupatsiooni ajal 1945. aastani, mil saksa sõjavangid kinohoone lahti võtsid ja arvatavasti raudteevagunites Venemaale toimetasid.
Alates 1959 .aastast näidati filme vastvalminud uues Tapa Raudteelaste klubis, mis 1979. aastal nimetati ümber Tapa Raudteelaste Kultuurimajaks.
Käesoleval ajal toimub filmide näitamine 1993. aastal valminud Tapa Kultuurikojas, mis algselt oligi projekteeritud kinohooneks.



Kino Kalev 1959. aastal



Raudteelaste Klubi 1959



Tapa Kultuurikoda


Johan Pari
Sünd. 1885 Elva lähedal Tamsa külas, surn. 1966 Tallinnas

Johan Pari elu ja töö on tüüpiline näide suitsusaunas sündinud püüdlikust ja töökast Eesti mehest, kes koolitas ennast omateenitud rahaga. 1907. aastal asus Johan Pari Tartu Kivisilla apteekri õpilaseks, kus oli ees juba apteekriõpilane Oskar Luts, kes oskas iseseisvalt ravimeid valmistada ning kellest sai Pari esimene juhendaja ja õpetaja apteegis. 1910. aastal töötas J. Pari Peterburis eestlase Vestbergi apteegis, mis oli kuulus omavalmistatud ekstraktidega ja seal töötasid peaaegu kõik eestlased. Samal ajal töötas Vestbergi apteegis ka Oskar Luts. Tööd tehes ja koos öövalves olles oli J. Pari O. Lutsu „Kevade“ lugude esimene kuulaja. Sel ajal oli Peterburis kuus eesti apteeki. Palgad olid seal head ning ühe öövalve eest maksti Parile 1 kuldrubla. 1911. aastal asus O. Luts ja 1912. aastal J. Pari Tartu Ülikooli rohuteadust õppima. Seda võimaldas Peterburis teenitud raha. Kui 1912. aastal ilmus „Kevade“, olid apteekrid väga üllatunud – nad ei teadnud, et O. Luts kirjutab.
1930. aastal abiellus Johan Pari proviisor Wilhelmine Koik´iga (hiljem Pari), töötas kõrge eani Tallinna apteekides. Perekond Pari kasvatas ja andis väärilise hariduse neljale kasulapsele.
Johann Pari oli rahvamees ja seltsitegelane. Ta valiti korduvalt Tapa linna volikogusse. Ta toetas rahaliselt seltse, üritusi ja üksikisikuid. Näiteks oli Tapal kogutud materjale vene karistussalkade veretöödest 1905. aastal Järvamaal. Rahvas aga kartis Ambla sakslasest pastorit Johannes Willbergi, kes oli karistussalkade aktiivne abistaja ja toetaja nine keegi ei julgenud sündmustest raamatut välja anda. Kartmatu isamaalane J. Pari kirjutas siis raamatu „Järvamaa 1905“ oma nime all.
Samuti toetas Pari eesti kunsti, ostes peaaegu alati talle pakutavaid maale.
Kuna Pari maja oli ka piisavalt suur, siis üüris ta ruume ka teistele asutustele ja eraisikutele. 1930. aastatel asus allkorrusel Tallinna Krediidipanga Tapa osakond, 1929. aastal reklaamiti kolmandal korrusel asuvat naisteriiete ja pesu töökoda „Ideaal“ ja 1935 reklaamiti juuksetööstust.
Rahvamees J. Pari oli kõigi poolt nii lugupeetud, et vaatamata tema varakusele ei küüditatud perekonda isegi 1941. aastal Venemaale.
Johan Pari elutöö hävis 3. augustil 1941. aastal, kui punavõimude käsul hävituspataljon põletas maha suure osa Tapa südalinnast.

Johan Pari apteek sai sõjas kõvasti kannatada
 
 Pari oli aga niivõrd operatiivne, et rajas 1941. aasta sügisel sõjatulest terveks jäänud Ambose rohu- ja värvikaupluse ruumides Lai tnv. 7 uue apteegi. 1942. aasta kevadel viis ta apteegi üle O. Lasbergi endise pudu- ja riidekaupluse ruumidesse Pikk tnv. 9 (praeguse Tapa vallavalitsuse hoonesse). Nii taastas Pari keerulise Saksa valitsuse ajal uue apteegi ja kindlustas linnarahva ravimitega. Sõja ajal roosiõli baasil valmistatud lõhnaõli oli Tapal väga populaarne. Eriti ostsid seda saksa ohvitserid. Alles hiljem saanud Pari teada, et seda kasutati alkoholiviletsal sõja ajal meeldiva roosinapsina.
1947. aastal lahkus repressioonide kartuses perekond Pari Tapalt Tallinna. 30 aastat oli ta töötanud tapalaste tervise heaks. Johan Pari rajas Raasikule apteegipunkti ja töötas seal pensionile jäämiseni 1951. aastal. Pensionistaazi tõendmiseks palus Pari õiendi O. Lutsult, sest olid nad ju koos töötanud apteegis Tartus ja Peterburis. Ametnikel tekkis kahtlus, kuidas saab apteeker olla ühtlasi kirjanik. Pari selgitas, et Luts oli apteeker ja kirjutas nende teadmata öösel.
Ka pensionärina oli J. Pari aktiivne ja tegus. Ta „hoidis hinges“ kahte sõpruskonda, kes kohtusid lõuna ajal Nõmme kohvikus ja õhtul kell 18.00 Pärli kohvikus.
Johan Pari on maetud Tallinnas Pärnamäe kalmistule.

 
Johan Pari Tapal 06.09.1930                         Tanniin


J. Pari apteegimaja
 

Johan Pari apteegi signatuurid
 

Franz Egloni apteegi signatuur 1914

19. juunil 2002. aastal avati endise tapalase Hanno Tamme eestvedamisel Tapa apteegis pidulikult mälestustahvel endisaegsele linna apteekrile ja seltsitegelasele Johan Parile. Hanno Tamm mainis oma sõnavõtus, et mälestustahvli paigaldamise eesmärk on anda Tapa linnale tagasi tükike tema ajalugu ja jäädvustada väärikalt mälestus väärikast isikust. Mälestustahvli avamisel olid korporandid rohuteaduse tudengite asutatud korporatsioonist Fraternitas Liviensis, mille liige ja toetaja oli Johan Pari.

 
Hanno Tamm

Pärast Johan Pari lahkumist Tapalt sai apteegi juhatajaks proviisor Miralda Boiko. Seoses Tapa Rajooni moodustamisega 1950. aasta oktoobris, pidi apteek loovutama oma ruumid riigipanga osakonnale. Apteegile eraldati uued ruumid endises Paliasele kuuluvas eramajas Nigoli pst. 18a (tänapäeval perekond Kivisildade elumaja). Majas asunud ruumid remonditi ja kohandati apteegi vajadusteks. 1967-1969. aastatel ehitas Tapa MEK keskväljaku äärde kauplusega elamu, kuhu koondati ka uue apteegi vajadusteks ruumid (Lillaka tnv. 8, praegune Pikk tnv. 12). Ülekolimine toimus kiiresti ja 15. aprillil 1969. toimus pidulik avamine. Apteegi tööd juhatas kuni 1983. aastani proviisor Miralda Boiko, 1983. aasta märtsist määrati uueks juhatajaks Mare Puhke. Apteek jäi sellesse majja 42 aastaks, kuni 21. mail 2011 koliti Pikal tänaval 2010 aasta detsembris avatud Maxima kaupluse ruumidesse aadressil Pikk tnv. 33.
Tapa endisele proviisorile Johan Parile pühendatud mälestustahvel jõudis tänu Mare Puhkele Tapa muuseumisse, kus see saab omale kindla koha meie linna ajaloos.
1946. aastast kandis apteek nime „Järva Rajooni Apteek nr. 3“, 1951-1989 oli apteegi nimeks „Apteekide Peavalitsuse Apteek nr. 64 Tapal“, alates märtsist 1989 „Eesti Farmaatsia Koondise Apteek nr. 64 Tapal" ning alates veebruarist 1993 munitsipaalettevõte „Tapa Linnaapteek“.



Johan Pari hauaplats Tallinnas


Tapa apteek

Tapa hakkas arenema alles pärast raudteesõlme valmimist, alates 1870. aastate lõpust. Peamiselt asustasid siis Tapat raudteelased, kel oli oma sanitaarteenistus ja kes said ka ravimeid oma ametkonna kaudu. Nii kulus veel paarkümmend aastat, enne kui tekkis vajadus tavalise tavamüügi apteegi järele.
7. detsembril 1894 palus Tallinna Raeapteegi proviisor Emil Florell luba asutada Tapale maa-apteek. Nõusolek apteegi avamiseks anti 30. detsembril 1895 (uue kalendri järgi 11. jaanuaril 1896) - s.o. esimese Tapa apteegi avamispäev. Esialgne apteegimaja asus põhjapool raudteed. Apteek koosnes retseptuuritoast, kontooriumist, keldrist ja ruumist klaastaara hoidmiseks. Apteegis hakkas tööle Tartu tuletõrje brandmeistri poeg proviisor Arthur Lais, kes selle veebruaris 1896 ostis Emil Florelli käest ära. Apteek oli üliprimitiivne, mille sisustus koosnes kahest riiulist 14 klaaspudeli ja 23 pappkarbiga. Sellest tingituna puudus ka A. Laisil huvi Tapa apteegi vastu.
Aprillis 1897 alustati apteegi juures limonaadi tootmist. 1899. aasta aprillis müüs A. Lais apteegi ära Vändra apteegi senisele omanikule ja Pirita apteegi hilisemale asutajale Roman Rungele.
1901. aasta keskel viis Roman Runge koos abikaasa Mariaga apteegi üle ühekordsesse kivimajja Pikk tn. 9, hoonesse, mille täpsustamata andmeil ehitas 19. saj. lõpus Johannes Raik. R. Runge pidas seal apteeki 1901. novembrist kuni 1903. augustini. Augustis 1903 müüs R. Runge apteegi proviisor Franz Eglonile, kes jäi apteeki pidama 14 aastaks. Selle aja jooksul sai temast Tapal aktiivne ja tuntud seltsitegelane. Apteegis valmistati ka väikeses koguses karastusjooke – seltersit, puuviljavett, limonaadi.
1917. aastal ostsid apteegi F. Eglonilt proviisor Johan Pari ja Villem Kütt. Kolme aasta pärast sai apteegi ainuomanikuks Johan Pari, kuna erihariduseta V. Kütt loobus oma osast. 1928. aastal võttis J. Pari ette apteegi maja ulatusliku ümberehituse. Laiendati esimest korrust ja kaks korrust ehitati veel peale. Kolmekorruseline apteegimaja oli üks ilusamaid hooneid Tapa linnas.
Uuendatud Tapa apteek pakkus 1930. aastatel linna ja selle ümbruskonna elanikele kõiki apteegialaseid teenuseid. Apteegi laboratooriumis valmistati mitmesuguseid kreeme ja isegi tualettvett.
1935. aastal teatas J. Pari kohalikus ajalehes, et ilmusid müügile vähese rasvaga kreem „Pari“, mis tungib hästi nahasse, teeb selle pehmeks ja kaotab kareduse. Uued tooted olid ka puudrialune kreem ja päevakreem „Pari“, mis annab nahale pehme ja õrna ilme. Päevituskreem „Auringo“ kaitseb keha päikese eest ja soodustab kiiret pruunistamist päikesevannide võtmisel. J. Pari valmistas ka omanimelist tedretähekreemi, mis oli abinõu tedretähtede ja nahale tekkinud kollaste plekkide kaotamiseks. Seda pidi õhtuti sisse võidma ja hommikul pehme seebiga maha pesema.

Tapa Haigla ja Sünnitusabi

1945. aastal avati Eesti Vabariigi ajal A. Valsinerile kuuluvas elumajas Nigoli pst. 20a (praegu 1. Mai pst. 28) Tapa Linna Ambulatoorium ja varem H. Puusepale kuuluvas elumajas Lillaka tn. 29 (praegu Pikk tn. 29), II korrusel naiste-laste nõuandla. 1949. aastal toodi samasse Lillaka 29 alumisele korrusele üle ambulatoorium, mille juhatajaks sai Ervin Tiltin. Peale ambulatoorsete vastuvõttude kontrolliti ka linna asutuste sanitaarset seisukorda.
1. mail 1949 avati Nigoli pst. 20a (praegu tühjalt seisev maja) endises ambulatooriumi ruumides statsionaarne 5 voodikohaga sünnitusabiosakond, septembris lisandus veel 9 üldteraapia ja 1 sünnitusabi voodikoht.
Nii alustas tööd Tapa Linnahaigla. Alguses töötas 2 arsti, Selma Kobla ja Ervin Tiltin, kes võtsid haigeid vastu ka ambulatooriumis ja nõuandlas. 01.10.1950 seoses Tapa Rajooni moodustamisega, nimetati linnahaigla ümber Tapa Rajooni Haiglaks. Sügisel avati röntkenoloogia kabinet. Voodikohtade arv suurenes aasta lõpuks 25-ni. 1952. aasta lõpus viidi sünnitusosakond üle tänava asuvasse majja Nigoli pst. 9 (praegune OÜ Peetmark kauplus Lihakarn).
Samal aastal, 1952, saadi uus sanitaarauto, mis oli tollel ajal suureks sündmuseks haigla elus. 1952. aastal avati kirurgiaosakond. Kirurgina töötas Veera Bolschova, edaspidi Ferdinand Rand, Karl Kull (alates 1957). Paljud operatsioonid tehti kohaliku tuimestusega. Algul kasutati lahtise maskiga eeternarkoosi, edaspidi narkoosiaparaati. Teadaolevalt tehti näiteks 1958. aastal 526 operatsiooni.
Juulis 1953 oli haiglas juba poolsada voodikohta, millele 1956. aastal lisandus veel 5 voodikohta. Arstide ametikohti oli 16. Arstide koosseis ei olnud püsiv, peamiselt töötasid siin vene sõjaväelaste arstidest abikaasad.
Säilinud on selle aja haigla päevakord:
07.30 – ülestõusmine
07.30 – 08.30 – temperatuuri mõõtmine, tualett, võimlemine
08.30 – 09.00 – hommikusöök
09.00 – 09.30 – valvekorra aruandlus, valvekorra vahetus
09.30 – 14.00 – arstide visiidid palatitesse, sidumised, jalutused
14.00 – 15.00 – lõunasöök
15.00 – 17.30 – pealelõunane puhkus
17.30 – 18.00 – temperatuuri mõõtmine, korralduste täitmine
18.30 – 19.00 – õhtusöök
19.00 – 20-30 – ruumide korrastamine, jalutus
20.30 – 21.00 – kultuurilised meelelahutused
21.00 – 22.00 – täiendav ruumide koristamine, õhtune tualett
22.00 – magama minek

1950. aastate lõpupoole tegeleti sanitaarpostidega, mis loodi Punase Risti Seltsi algorganisatsioonides ehk asutustes.
Haigla Nigoli puiesteel oli kahekorruseline pruun puumaja, kus puudus veevärk ja kanalisatsioon. Kasutati kuivkäimlat. Kahte korrust ühendas kitsas ja järsk puutrepp. Operatsioonituba asus teisel korrusel, kuhu kanti haigeid kanderaamiga. Haigla käsutuses oli hobuveok, millega veeti kohale toiduaineid. Pesu pesti käsitsi pesuköögis, mida ühtlasi kasutati ka lahanguruumina.
Tapa Rajooni Haiglale allusid veel velskri-ämmaemandapunktid Lehtses, Kaalepis, Vohnjas, Nõmmkülas, Aravetel ja Jänedal. Enne uue haigla avamist Valgejõe puiesteel töötati väga kitsastes oludes, omati vaid 62 voodikohta.

Kõige kauaaegsemaks ämmaemandaks, kes aitas ilmale tuua enam kui ühe põlvkonna Tapa emade lapsi, oli Liisa Vannas (sünd. 1879 – surn. 1964). Liisa Vannas töötas ämmaemandana alates 1909. aastast 42 aastat järjest. Sünnitajate abistamine toimus sünnitaja kodus, kaugemad Tapa ümbruskonna abivajajad tulid hobuveokitega ämmaemandale järele. Liisa Vannas on maetud Tapa linnakalmistule.
Teiseks konkureerivaks ämmaemandaks asus 1935. aastal Tapale tulnud Rosalie Ajasta, olles selles ametis Tapal 12 aastat. R. Ajasta võttis sünnitajaid vastu ka oma kodus selleks kohandatud toas.
Pärast Nigoli pst. 20a viidi sünnitusosakond üle tee Nigoli pst. 9 majja, mis hakkas kandma nime Tapa Rajooni Sünnitushaigla. Peale uue haigla valmimist 1962. aastal viidi sünnitusabi esialgu tagasi vanasse haiglasse. 1967 kolis uude haiglasse toodud sünnitus-günekoloogia osakond uue haigla polikliiniku ruumidesse ehk väiksesse hoovipealsesse majja, kus tegutses kuni selle sulgemiseni 1986. aastal, mil valmis Rakvere uus sünnitusmaja.

Ajaleht „Tapa Kaja“ 22.04.1934 kirjutab:
„Tapalt olles koduteel jäi Karkuse perenaine P „teele“. Kui aeg oli kätte jõudnud ja kodutallu veel mõni kilomeeter maad, paluti „haigele“ peavarju asjatoiminguteks teeääres olevasse tallu, kus aga uks eest kinni virutati ja „ase“ tuli teha lageda taeva alla. Kõik läks õnnelikult. Leidus siiski häid inimesi lähemas talus, kes priske kodaniku puhtaks pesid, lapsukese sisse mässisid, mispeale jätkati reisi kodutalu poole nagu turulised kunagi.“


Erahaigla

4. juunist 1995 haigla Valgejõe puiesteel erastati ja hakkas kandma nimetust AS Tapa Haigla. See oli esimene juhtum Eestis, kus erastamisagentuuri kaudu müüdi raviasutus. Aktsionärideks olid enamuses haigla arstid, juhatuse esimeheks valiti peaarst Aivar Kuusik. Juunis 1995. aastal heisati Tapa Haigla esisel väljakul haigla lipp, millega meedikud tähistasid raviasutuse omanikeks saamist. Praegusel ajal on Tapa haiglal hoovipealses majas hambaravi kabinetid ja perearstikeskus. Suures hoones võtavad vastu eriarstid, röntgen, registratuur, laboratoorium, hooldusosakond jne.
Pärast välisfassaadi remonti on hoonetekompleks muutunud kauniks, mis ilmestab meie linna raviasutust meeldiva väljanägemisega.

Üksikasjalikuma ülevaate Tapa Haigla ajaloost saab Tapa Haigla kodulehelt www.tapahaigla.ee lingi ajalugu alt. Head lugemist!


Tapa Perearstikeskus 2011


Tapa renoveeritud haigla 2011


15. veebruaril 2018. aastal avati Tapal AS Viru Haigla uus tervisekeskus, kus on ruumid neljale perearstile ja kaheksale pereõele, ämmaemandale, hambaarstile, eriarstidele, koduõendusele ning taastusravile. Lisaks asuvad uues hoones apteek, röntgenikabinet ja labor.


Fotol on Tapa Perearstikeskuse arstid ja pereõed: Katrin Kallas, Katrin Kuusik, Riina Niibo, Aivar Kuusik, Oleksandr Mashko, Jelena Potapova, Tamara Spiridon, Maire Kipper, Marianna Fomina, Eve Uusnurm, Lidia Frolova, Pille Kaldmäe, Tiiu Rosenberg ja Natalja Gavrilova. 17.09.2018.


Tapa Autobaas nr. 21


22.02.1959 loodi Tapale Autotranspordibaasi nr. 2 (Rakvere) filiaal, mille baasil autotranspordi- ja maanteedeministri käskkirjaga moodustati Tapal 16. maist 1959 Autotranspordibaas nr. 21. Sel hetkel oli ettevõttes 39 autot 68 töötajaga. Oktoobris 1960 liideti Autobaasiga Tamsalu autokolonn 18 auto ja 23 töötajaga, juulis 1961 Rakke autokolonn 26 auto ja 41 töötajaga. Masinapark kasvas ka teistest ettevõtetest üle võetud autode arvelt. Jaanuaris 1973 liideti majandiga ATB nr. 2. Loksa autokolonn 44 auto ja 58 töötajaga, mis aga 1977 aasta jaanuaris viidi ATB nr. 1 (Maardu) koosseisu. Aastakümnete jooksul ehitati ja anti käiku Tapal tootmishooned (1963), autode pesula (1975), dispetser-olmehoone (1983), 18-korteriga elamu 1. Mai pst (1974), Tamsalus autokolonni tootmishooned (1970) ja 45-korteriga elamu (1986), Võsu puhkebaas (1987). Uude kontorihoonesse Pikal tänaval koliti sisse 1963. aastal.
Pikemat aega oli põhivedudeks jõusööda ja toidujahu väljavedu Tamsalu Teraviljasaaduste Kombinaadist, teekatete veod teedevalitsustele, tehnoloogilised veod Rakke Lubjatehases, TK Flora Kadrina tsehhi valmistoodangu ja toorainete vedu, piimavedu jm. Vedude geograafia kattis NSVL-i kogu Euroopa osa ja ulatus isegi teisele poole Uuralit. Autobaasi algaastatel tegeleti ka reisijateveoga busside ja taksodega, millised hiljem anti üle Paide ATB 10-le ja Rakvere Autobussipargile. Autobaas alustas kaubavedu väikese kandejõuga (2-4 tonni) bensiiniautodega (põhiliselt GAZ- ja ZIL-tüüpi). NSVL –i autotööstuse arenguga lisandusid järk-järgult suurema kandejõuga GAZ- ja ZIL-tüüpi bensiiniautod ning MAZ-, KAMAZ- ja KRAZ-tüüpi diiselautod, milledest suurema osa moodustasid autorongid koos haagistega, kandejõuga kuni 20 tonni.
Kauaaegse direktorina töötas Rudolf Toim (1962-1987). Riiklik autobaas likvideeriti detsembris 1991. aastal ning moodustati erakapitalil ja oma töötajatel põhinev AS Tapa Autobaas, mille juhatuse esimeheks valiti Hillar Eelmaa, kes töötas varem Autobaasi direktorina. Uues moodustatud aktsiaseltsis jätkasid tööd ka kauaaegsed juhtivtöötajad: vedude direktor Ilmar Müür (autobaasis alates 1959), peainsener Lembit Vomm (alates 1960), peaökonomist Ilme Allandi (alates 1963).
Aktsiaseltsi perioodil veeti mitmesugust kaupa täites tellimustöid, sh ka rahvusvahelised veod, Euroopa ja SRÜ maadesse. Rahvusvaheliste vedude teostamiseks Lääne-Euroopasse kasutati kaasaegseid Volvo- ja Mercedes-Benz-tüüpi vedukautosid koos tentpoolhaagistega. Tamsalu ja Rakke filiaalide töö vähenes kuni nende sulgemiseni aastal 1997.  1999. aasta alguseks oli töötajate arv vähenenud sajale. 1993. aastal avati autode tehnilise ülevaatuse punkt (TÜP), mille teenust hakkasid kasutama lähikonna autoomanikud. TÜP oli tehnoülevaatuseks 1999. aasta alguseks varustatud kõigi vajalike kaasaegsete seadmetega. Tänu autobaasile peeti aastaid ülal meeskoori Tarm (30 aastat) ja puhkpilliorkestrit (16 aastat), mida alates 1983. aastast juhatas Jüri Tüli. Traditsiooniliselt viidi läbi majandisiseseid spordivõistlusi, võeti osa vabariigi automajandite vahelistest suve- ja talispartakiaadidest ning mitmesugustest motovõistlustest. 25. augustil 1999 kuulutati välja AS Tapa Autobaas pankrott Lääne-Virumaa maksuameti taotlusel, põhjuseks suured maksuvõlad riigile. Seda tingis majandussituatsiooni muutus, vedude nõudluse ja veotariifide järsk vähenemine ning juhtimisvead jm. Peale pankroti väljakuulutamist jätkati ajutiselt tegevust autotranspordi, mehhanismide ja tehnoülevaatuse teenuste osutamist poolesaja töötajaga.


Tapa Autobaas:


Tapa postkontori ajalugu kuni 1944


Eesti Riigi Arhiivi ja Riigi Ajaloo Keskarhiivi toimikute materjalide põhjal ülevaade posti-, telegraafi- ja telefoniside arengust Tapal.


Paldiski-Tallinna-Gatschina raudtee ehitamist alustati mais 1869. aastal ja pidulik avamine toimus 5. Novembril 1870. aastal (u.k.j.). Paralleelselt raudtee ehitusega hakati Eestis ehitama jaamahooneid s.h. Tapa raudteevaksalit, mis oli algul puidust ning oli IV klassi jaam. Vaksali ümberehitust vastavalt II klassi jaama nõuetele alustati 1912. aastal ja lõplikult asendati puitehitus telliskivi ehitisega aastaks 1928.
Kõige esimesi teateid Tapa raudteejaamas toimunud postiveo kohta saame teada kui loeme ajalehte Eesti Postimees ehk Näddalalaleht, 22. detsembrist 1876: „Tartu kreis-postkontor annab seeläbi teada, et tänasest päevast saadik postikirjad Tapa-Tartu raudtee pääl toimetatud saavad ja et selle tarvis nii hästi Tartu kui ka Tapa raudteejaamas postikirjade vastuvõtmise paik on asutatud. Tartu kreis-postkontoris, 19. detsembril 1876. Postmeister Winter.”
Ajalehti saadeti Tallinnast Tapale rongiga. On hästi säilinud postitempli jäljend aastast 1881, mis oli löödud ajalehele „Эстляндския Губернския Ведомости“. Templi jäljend „ПО на СТ Тапсь, Эстлянд Губ.“
Seega asus jaamahoones juba 1881. aastal postijaoskond, kust postihobustega saadeti ajaleht Järvamaale haagikohtunikule. Kataloogide järgi loeti Tapa esimese templi algusaastaks 1883.aastat.
Nimetatud ajalehetüki leidis kollektsionäär Endel Pajula Amblas ühe vana ametiasutuse hoone lakast soojuskihi alt.
Jaamahoone lähedale ehitas Andreas Treuberg 1876. aastal suure kahekordse puumaja, mis oli kasutusel võõrastemajana „Dorpat“. 1903. aastal asus selles majas ka postkontor ja maja teisel korrusel oli postkontori ülema korter. Postkontoril aadressi ei olnud, lihtsalt Treubergi maja. 1935. aastal välja antud „Tapa juht“ märgib ära aadressiks Veski tnv. 13.
Alates 01.05.1909 oli juba IV järgu posti-telegraafi kontor Tapal. Alates 1915 oli Tapa raudteejaamas postipunkt.
ERA fondis 54, nimistus 1, säilikus 4 on 383 lehel Tapa Postkontori avamisest ja tegevusest algusega 21.11.1918 kuni 29.12.1931.
17. novembril 1918 võeti Eesti Ajutise Posti Valitsuse instruktor Bõstrovi poolt üle Tapa Landesposti kontor. Posti juhatajaks sai Aleksander Liivak ja ajutised kirjakandjad Georg Laisaar ja Madis Kuusk. Landesposti juhataja Oraw andis 21.11.1918 varad üle Tapa Miilitsa ülema Johannes Ruuse juuresolekul. Mõned esemed, mis kuulusid tol ajal üleantava inventari hulka: Ferbenski kaal – 10 puudane, petrooleumi lamp, vasklühtrid, postiljoni kasukas, nikkel tee masin, raudne rahakapp 1909.aastast jne. Veel anti üle kõik blanketid, kviitungi raamatud, postilakk ja 1,5 sülda puid.
Andreas Treubergi maja kuulus juba pärimise teel tema tütrele Berta Treubergile, kes üüris (20 rubla kuus) oma majast, 21. novembrist 1918, 2 tuba esialgu Eesti Posti Valitsusele, kuni postkontori vabastamiseni saksa vägede poolt. Saksa soldatid olid maja ära rüvetanud. Enne sakslasi (kuni 1917 aasta lõpuni) kuulusid ruumid vene ajal ka postkontori käsutusse. Berta Treuberg ei jõudnud remonti teha majandusliku olukorra tõttu ja tahab anda 13. detsembrist 1918 veel üürile kogu alumise korruse ja ülevalt maja parema poole. Üürilepingu kehtivus ja rendi summa jäid lahtiseks. 28.novembrist 1918 algas Vabadussõda ja Tapa okupeerimine vene vägede poolt 24.detsembrist 1918 kuni 9. jaanuarini 1919.
17. detsembril 1918 andis Tapa posti-telegraafi juhataja A. Liivak teate evakueerimise kohta ja 23. detsembril 1918 asusid Aleksander Liivak, August Neljas ja Madis Kuusk Tallinna Postitöötlemise Keskuse juurde. Kohapeale jäi mööbel, seinakell, suured kaalud, raudkapp, mida oli raske ära viia. Üks telegraafi ja üks telefoniaparaat anti mahaanik Kokweli kätte frondi staapi ülesseadmiseks. Sõjategevuse tõttu Tapa postkontori töö katkes. Uuesti alustati 11.01.1919. Algasid jälle läbirääkimised ja pakkumised Berta Treubergiga, sest endiselt oli kasutusel ainult kaks tuba.
1.veebruaril 1919 teatavad A. Liivak ja ametnik Harald Eschbaum Tallinnasse Postitöötlemis Valitsusele, et B. Treuberg lubab kasutada enne venelaste käes olnud maja osa – 1200 marka üüri aastas, jättes omale II korruse osast 5 tuba, aga ütleb remondist ära. Tallinnast Majanduskomisjoni kirjadega, allkiri R. Rikand, toimuvad ettepanekud, võtta see maja vastu ja teha hädalised tööd kohapeal. Maaler Liblikmann võtab remonditegemise ette 880 marga eest.
10.04.1919. läheb veel kiri kontori juhataja A. Liivaku ja PT ametniku Arossoni poolt Treubergi pakkumiste ja nõudmistega, kus ta annab veel ühe puukuuri, üürib kõik 3 aasta peale, 1200 marka üüri aastas. Lõplik leping tehakse 22. mail 1919 eelpool märgitud tingimustega.
I korrusel oli 6 tuba, 1 hoiukoht, 1 köök, 1 veranda ja maja II korruse parem osa. Kõik antud kontori ja teenijate korterite alla. Maja asus 100 sammu kaugusel raudteejaamast.
Post saadeti öösel välja rongidele kell 00.30, 01.15, 02.20 ja 09.30 Amblasse hobusega. Post saadi kell 01.05, 01.50 02.50 ja 09.00 Amblast. Kirjakaste oli kaks, üks asus vaksalis ja teine kontori juures. Kojukanne toimus üks kord päevas.
15.01.1920 sai Tapa IV klassi kontorist II klassi kontor. 2.juulil 1920, seoses A. Liivaku puhkusele minekuga üheks kuuks, annab ta üle abi A. Arrole iga väiksemagi asja nagu terassuled, tindi, pliiatsid ja kopeerpaberid.
Koosseisus oli siis ülem, abi, 4 ametnikku, 7 postiljoni, 1 mehaanik, 2 montööri, 1 õpilane, telegraafis ja telefonijaamas 3 ametnikku, kes vahetasid ka öösel posti. Kontor oli postioperatsioonideks avatud 9.00-13.00, rahakaardi operatsioonideks 9.00-13.00 ja 16.00-18.00, telegraaf töötas 24 tundi. Posti saamise ja saatmise graafikud muutusid raudtee rongiliikluse järgi. 02.01 1921 kuulutati välja ka ametnikele pühapäeva rahu, mida said ennem vaid postiljonid ja telegrammikandja. Naisametnikud ei tohtinud öösiti posti vahetada, et ära hoida kuritarvitusi – pakkidest vargusi.
Märtsi lõpus 1921 aga vahetas Luise Arro posti öösel, millest tuli suur pahandus. Tallinnast saatis 7. aprillil Posti organiseerimise osakonna juhataja N. Soopani kurja kirja A. Liivakule: Vabastada naisametnikud öisest postivahetusest ja revideerida kontori tööd.
1920.aastal oli kontor kahjumis. Sissetulekuid 179 000 marka, aga väljaminekuid 265 000 marka. Telegraaf töötas hetkel vaid 13 tundi ööpäevas. A. Liivak sai märkuse ja vabastati ülema kohalt 22.04.1921, asetäitjaks jäi A. Arro.
20.mail 1921 võtab juba postkontori üle ajutiselt juhatajalt A. Arrolt Konstantin Laus. Soomusrong „Kapten Irve“ asumine Tapale suurendas tööd postkontoris. 1922. aasta viimastel kuudel alustasid ülem K. Laus ja ametnik August Tops (hiljem ülema abi) kirjavahetust peavalitsusega töötajate arvu suurendamiseks. Avati trakt Tapa – Ambla – Aravete, umbes 24 km. Juunis 1923 saadetakse viimsele teekonnale Aleksander Arro.
1923.aasta lõpuks on postkontor avatud 08.00-20.00 ja pühapäeval 09.00-11.00. Soovitakse saada kelku, presenti ja käru. Palgati ka üks postilaadija palgaga 2500 marka kuus. 01.01.1925 aastast on määratud Tapale Artur Uussaar ja 20.maist 1925 asub ta ülemana tööle. Abiks on August Tops. Alates 6. septembrist 1926 saab A. Uussaare abiks Robert Ledt.
1. detsembrist 1926 algab ööpäevane telegrammide kanne koju. Ühe telegrammi eest on tasu 20 marka. 7. aprillil 1927 avati raudteejaamas kõnepunkt telegraafi ruumis, sest enne asus see postkontori ruumis ja kinnioleku ajal ei olnud kättesaadav. Jaama II korrusel asusid telefoni keskjaam ja telegraaf.
Järgneb pikk kirjavahetus postkontori üleviimise kohta raudteejaama. 11.novembril 1929 palub Tapa postkontor et jaam lubaks õpilasi nende morse aparaadile õppima.
1.detsembrist 1926 on raudteejaama üle viidud post, telegraaf ja telefonikeskjaam (Posti Peavalitsuse alluvuses). Telegraaf jäi raudteejaama ülema alluvusse. 1928. aasta suvel alustatakse jaamahoone renoveerimisega, vaksali puidust idatiib asendati tellistega, ehitati suurem vestibüül, sinna paigutati ajakirjanduse müügikoht ja posti osakond. Ehitustöid teostas ja juhendas raudteeinsener K. Kaal. Uued renoveeritud postkontori ruumid valmisid 1.maiks 1934. Lähemalt kirjutati sellest Tapa ajalehes „Tapa Sõnumed“ 1934. aastal. II korruselt toodi alla tagumisse ruumi linna telefonikeskjaam ja telegraaf. Raudtee keskjaam jäi II korrusele.
Saabus vene okupatsiooniaeg 17.06.1940-29.07.1941. Järgnes saksa okupatsiooniaeg 29.07.1941-17.09.1944. 18.septembril 1944 kuulutas Otto Tiefi valitsus Eesti Vabariigi, mis kehtis ainult 3 päeva. Algas uus vene okupatsiooni aeg 22.09.1944-20.08.1991.
3.augustil 1941 süüdati kesklinn ja raudteejaama ümbrus kommunistide poolt. Põles ka jaamahoones telegraafi ja posti osa. Tuli leida uued tööruumid linnas. Alustati 30.08.1941 Tapa Tarbijate Ühisuse majas, ülem Johannes Tamre. Avati abipostkontor Pikk 19 Lasbergi majas alates 01.12.1941-15.12.1941, ainult kaheks nädalaks.
16.detsember 1941 avati postkontor taas raudteejaamas kuni septembrini 1944.
Saksa Ametposti alluvuses – ülem Josef Gasser ja kohalik ülem Johannes Tamre, kes oli teenistuses veebruarini 1944. Johannes Tamre sai 1944.aasta märtsipommitamise ajal pommikilluga vigastada, mille tagajärjel tekkis verejooks kopsust. Viibis haiglas ning suri 1945.aasta alguses.
Sakslaste teenistusaeg lõppes 1944. aasta veebruaris. Enne lahkumist toimus teenistusruumides tulekahi. Tapa elaniku Leonhard Verniku jutu järgi oli jaamas all keldris võimendusaparaat, mis töötas bensiinimootoriga, et elektrigeneraator käima saada. Üks sakslane läks vaadist bensiini kontrollima, tõmbas tikust tuld ja toimus plahvatus. Veel meenutas oma töötamise aega telegraafis Tapa elanik Õie Luts, kes asus 08.03.1942 morse aparaadil õppima. Kui toimus 18. märtsil 1944. aastal linna pommitamine, siis said telegraafi ruumid jälle purustusi ja see evakueeriti Tapa mõisa vanasse piiritusvabriku hoonesse. Saksa telegrafistid kandsid rohelist mundrit. Ülemaks oli Neindorfi nimeline mees. Iga päev viis ja tõi tagasi töötajaid vedur ühe vaguniga. 1944. aasta sügisest, peale nõukogude võimu algust tuli telegraaf mõisast ära ja raudtee telegraaf asus Ambla mnt.8 majja. Üks vana sidelane Elvi Rohumets mäletab veel 1944. aasta sügist, kui jaamas oli vaja ruume emade ja laste toale, siis vabastas post oma osa selleks. Alates 10.oktoobrist 1944 asus postkontor aadressile Lillaka tnv. 3 (tänapäevane Pikk 3), kus ta tänaseni on. Vahepealsed asukohad on kirja pandud kahe versiooni järgi: Ants Tageli ja Asta Lalli andmetel. Asta Lalli andmete järgi: Peale 3.augusti 1941 põlengut raudtee jaamas asus postkontor Anissimovi majas Jaama tn. 10 uues terveks jäänud kivimajas. Ühel ööl sai see maja täistabamuse ja kõik varad hävinesid. Post kolis siis linna serva Ollepi majja, selle õhkisid sakslased taganemisel 1944. aasta septembris. Edasi asuti väiksesse puumajja Aleksander Markuse majas Pikk tnv. 21. Maja katus hakkas läbi jooksma ja siis mindi 10. oktoobril 1944 vene koguduse hoonesse Lillaka tänav 3, kus aadressil Pikk 3 ollakse tänapäevani.


Tapa Postkontor kuni 1944: