Valikuliselt väljavõtteid vanadest ajalehtedest.


Järva Teataja, 3. juuli 1939
1. juulil s. a. täitus Tapa Tarwitajate ühisuse ärijuhil August Türk'il 15 aastat teenistust nimetatud ühingu kaupluse juhatamisel.
Oma ühiskaubandusliku praktika omandas August Türk Paide kaubatarwitajate ühisus „Jwas", kus töötas 7 aastat enne Tapale siirdumist. On lõpetanud ETK juures ärijuhtide täienduskursused ja äriliste oskuste täiendamiseks teinud kaasa õppereise Soome. Tapa Tarwitajate ühisuse ärijuhiks astus A. Türk 1. juulil 1924. a., millisest ajast alates on siin oma kohustusi täitnud suure kohusetruuduse, weendunud ühistegeliku waimu ja kogenud ärimehe wilumusega. Juubilari alati sõbralik ja lahke suhtumine ning parim läbisaamine rahwaga on aidanud ühingu liikmete arwu kaswatada mitmekordseks, ning kaupluse läbimüük on nende 15 aasta jooksul paisunud enam kui neljakordseks. Juhatus pidas A. Türgi 15 a. tähtpäewa meeles wäärika kingitusega juubilarile.
Samuti austas juhatus wäärilise kingitusega ühisuse wanem-müüjat Karl Tõugu't, kellel samuti täitub 10. skp. 15 aastat ustawat ja wäsimatut tööd Tapa Tarwitajate ühisuse teenistuses.



Tapa Tarvitajate Ühisuse juhatus, ees keskel istub August Türk


Järva Teataja,26. veebruar 1937
Toomas  Lutriku kahekordne juubel.
Pühapäewa õhtul pühitseb rohkearwuliste külaliste ja seltsk. organisatsioonide esindajate ringis oma 50-aasta sünnipäewa ja 25-a. tuletõrje tegewuse juubelit Tapa populaarsemaid seltskonnategelasi, ühispanga laekur Toomas Lutrik.
Sündinud 1. märtsil 1887. a. Järwamaal, Wariwere külas, taluperemehe pojana, õppis T. Lutrik Orina ja hiljem Tapa wene kirikukoolis, astudes selle järele teenistusse Einmanni walla Raja kauplusse. Teeninud wahepeal Tallinnas, siirdus ta 1907. a. Tapale, kus awas „Singeri" magasini ja juukselõikuse äri ning omandas peatselt ka maja Kesk tänawale. Vabadussõjast wõttis algusest lõpuni osa Tallinna kaitsepataljonis ning peale sõja lõppu alustas tegewust kodulinna noortes ühistegelistes asutustes. 1921. a. waliti juubilar Tapa tarwitajate ühisuse kassahoidjaks-juhatusliikmeks, kus algul tegutses ka müüjana-ülesostjana, 1925. a. Tapa kindlustuse  seltsi juhatusliikmeks-kassahoidjaks ning alates 22. dets. 1928. a. täidab kohusetruult Tapa ühispanga laekuri ülesandeid, kuuludes ühtlasi juhatuse koosseisu. Pikki aastaid on T. Lutrik kõigi kolme ühistegelise asutuse raha ja wara walitsenud ühewäärse truuduse ja asjalikkusega. Peale majandus ühingute on T. Lutrik aga ka Tapa seltskonna organisatsioonide tüsedamaid alussambaid, lüües wäsimatult nõu ja jõuga kaasa kõigile kodulinna üldkasulikele üritusile. Suuremaid teeneid, mida hinnatud ka rohkete aumärkidega, omab sealjuures Tapa wabatahtlikus tuletõrje ühingus, kus esimehena, warahoidjana, korrapidaja jaoskonna ülemana ja wiimaseil aastail laekuri abina tegutsenud ustawalt juba weerandsada aastat, ühtlasi kuulub juubilar juba 10 aastat Tapa majaomanike seltsi juhatusse, kaitseliidu Tapa malevkonnas rühib kaasa juba kaitseliidu asutamisest alates jne. Ka on T. Lutrik osa wõtnud kohaliku omwalitsuse tööst Tapa alewiwanema abina ja linnawolinikuna. Kõikjal on juubilari tegewust juhtinud wäsimatu tööind, soojasüdameline sõbralikkus ja abiwalmsus kõigile kaaslasile, mis wõitnudki „Lutriku papile" tapalaste üksmeelse poolehoiu ja lugupidamise. Soowime kahekordsele juubilarile ka algamaks poolesajandiks parimat kordaminekut ja edu kõigis perekondlikes kui ka seltskondlikes üritusis!


Järva Teataja, 26. august 1938
Woldemar  Ollep 10 aastat Tapa Ühispanga asjaajamist juhtimas. Pühapäewal täitub 10 aastat päewast, millal Woldemar Ollep asus juhtima Tapa ühispanga asjaajamist. 28. augustil 1928. a. alustas ta Tapa ühispangas tööd Eesti ühistegelise liidu rewident-instruktorina, kes liidu poolt wäljasaadetud mõningate Tapa ühispangas esinenud puuduste selgitamiseks ja asjaajamise korraldamiseiks. Jõudnud oma sellekohaste ülesannetega edukalt lõpule, wõttis ta wastu ühispanga juhtiwate jõudude poolt pakutud koha panga asjaajajaks, milliseid kohuseid suure ustawuse ja vilumusega täitnud nüüd juba 10 aastat. Walituna hiljem ka panga juhatusliikmeks, on W. Ollep osutanud tõhusaid teeneid panga kaasjuhtimisel praegusele kõrgele ja stabiilselt tasemele Järwamaa suurema rahaasutusena. Samal ajal on W. Ollep tegelikult osa wõtnud Tapa teiste ühistegeliste asustuste juhtiwast tööst, kuna temal peatselt täituv 10 aastat ka Tapa kindlustusseltsi asjaajamise alal, samuti on ta pikemat aega Tapa tarwitajate ühisuse rewisjonikomisjoni liikmeks.



Woldemar Ollep Tapa Ühispangas


Uus Eesti, 8. mai 1936
Suri Tapa seltskonnategelane Johannes Noormets.
6. skp. õhtul suri Tapal linna põliselanikke ja wanemaid seltskonnategelasi Johannes Noormets, 68 a. vanuses. Kadunu on elanud Tapal üle 40 aasta ja teinud kaasa kõik Tapa alewi ja linna sündimiswalud ja arenemismured. Tegutsedes ise äripidajana ja majaomanikuna, oli J. Noormets alati agaralt üldsusele kasulike ürituste asutamisel ja toetamisel. Nii oli lahkunu Tapa Noorsoo Kaswatuse seltsi asutajaid ja omaaegne esimees. Tapa Wabatahtliku Tuletõrje ühingu ja Tapa Majaomanike seltsi asutasaid ja juhatusliige, Tapa Jakobi koguduse wöörmünder ja energilisemaid kiriku ehitajaid, esimesi wolinikke ja alewiwanema abi Tapa alewi esimeses wolikogus jne. Wäsimatut töömeest ja soojahingelist kaaslast leinab terwe Tapa.


Järva Teataja, 28. oktoober 1935
Suri Tapa kaitseliitlane Karl Joost
24. skp. suri endine kaitseliidu Tapa kompanii kauaaegne päälik ja Tapa malewkonna  pääliku abi Karl Joost südamelihaste põletiku tagajärjel. Suwiwilja lõikuse ajal kukkus K. Joost oma talu põllul lõikusmasinalt maha, mis peale meelemärkusele tulemata toimetati ta koju. Arst konstateeris raskekujulise südamehaiguse; saadeti Tallinna haiglasse, kus wiibis kolm nädalat. Haiglast koju saabudes tundis mees paranemist, kuid ootamatult õhtu parema meeleolu juures wajus ta woodi weerel kottu ja suri. K. Joost, kes pärit Lehtse wallas Rauakõrwe külast oli tuntud eriti Tapa seltskonnas. Lõpetas Tapa keskkooli. Vabadussõjast wõttis osa kooliõpilaste pataljonis. 1921. a. lõpetas sõjakooli. 1924. a. detsembrist saadik kuni 1934. a. Tapa kompanii päälik ja malewkonna pääliku abi. K. Joost sündis 7. juulil 1900. a., Tapa Rauakõrwe külas taluperemehe pojana; pidas wiimasel ajal isa talu.


Järva Teataja, 25. oktoober 1939
Ööl vastu pühapäeva suri Tallinna keskhaiglas Tapa linnasekretär Johan Alamäe, kes pikemat aega põdes raskekujulist sisemist haigust. Kadunu põrm toodi esmaspäeval Tapale.
Johan Alamäe, kes tänavu kevadel pühitses 60 aastast sünnipäeva, valiti Tapa alevisekretäriks 1. novembril 1922 a. millisel kohal teenis kuni siiani, vahepeal ümbernimetatuna linnasekretäriks. Oma teenistuskohuseid täitis J. Alamäe alati äärmise kohusetundlikkuse ja armastusega töö vastu, juhtides alevi ja linna kantselei asjaajamist üle mitmesuguste kriisi ja raskete aegade. Ennastsalgava ustavusega jätkas oma tööd ka viimaseil aastail, kannatades kurnava haiguse käes. Möödunud aastal hinnati tema teeneid Vabariigi Presidendi poolt teenetemärgi annetamisega. Veendunud isamaalasena nägi lahkunu eriti palju vaeva nimede eestistamise aktsiooni läbiviimisega, mille eest talle juba aktsiooni algul avaldati siseministri poolt tänu.
Ka sel seltskonnatööle ja kõigile üldkasulikele üritusile lõi J. Alamäe alati kaasa temale omase põhjalikkusega Üle 12 aasta tegutses Tapa Noorsoo Kasvatuse seltsi sekretärina, üle 10 aasta Tapa ühispanga revisjoni komisjonis, peale selle kaitseliidus, tuletõrjes jne. Väsimatut töömeest, ustavat kaasteenijat ja head seltsimeest mälestavad tapalased tõsises kurbuses. Koduses perekonnas jäid lahkunut leinama abikaasa ühes kasutütrega.



Tapa linnavalitsus 1928. aastal. Johan Alamäe istub paremalt esimene.


Järva Teataja, 17. november 1939
Peep Remma Tapa linna sekretäriks
Siseministri käsukirjana nr. 98, 11. novembrist s. a. kinnitati Tapa linnasekretäriks Peep Remma, kes täitis linnasekretäri kohuseid hiljuti surma läbi lahkunud Johan Alamäe haiguse ajal ja peale surma. Peep Remma sündis 12. dets. 1911. a. Lõpetas Tapa ühisgümnaasiumi ja astus 1. aug. 1933. a. Tapa linnawalitsuse teenistusse praktikandina. 1. jaanuarist 1936. a. määrati arweametnikuks ia sama aasta 1. aprillist linna raamatupidajaks. Käesolewa aasta lõpetas Tallinnas omawalitsuse sekretäride kursused ja sooritas 30. märtsil s. a. riikliku katsekomisjoni ees omawalitsuse  sekretäri eksami. Alates käesolewa aasta 1. juulist täitis waheldumisi J. Alamäega linnasekretäri ja perekonnaseisuametniku kohuseid.
Peale ustawa teenistuskohuste täitmise on P. Remma elawalt osa wõtnud ka seltskonnatööst, tegutsedes kaitseliidus, tuletõrjes, näiteringis, muusikaharrastusil jne.


Järva Teataja, 22. september 1937
E.P.R. samariitlaste Tapa kolonn. 3-aastane.
Pühapäeval tähistas E. P. R. samariitlaste Tapa üksik-kolonn oma 5-dat aastapäeva piduliku koosoleku ja omavahelise koosviibimisega Tapa tuletõrje ühingu ruumes. Koosoleku avas kolonni vanem dr. Kibbermann, kes tervitas koosviibivaid samariitlasi ja kutsutud külalisi ning tänas kolonni liikmeid väsimatu samariitlastöö eest möödunud 5 aasta vältel. Järgnevalt andis kolonni juht A. Jakone üksikasjalise ülevaate kolonni arenemisest ja tegevuskäigust. Sellest nähtus, et P. R. samariitlaste esimene rühm asutati Tapale 20. sept. 1932. a. Järjekindlalt arenedes ja liikmeid juurde võites, moodustati rühm 1933. a. Tapa kolonniks, mis praegu tegutseb 6-e rühmaga, milles kokku 26 salka 85 samariitlasega. Väljaspool Tapat asuvad rühmad Kadrinas, Nõmmküla-Koigis ja Imastu-Vanamõisas ning üksik salk Lehtses. Kolonni samariitlased on alati abivalmilt väljas olnud tulikahjudel, kaitseliidu manöövreil ja igasugustel rahvakogumisil, kus nende abi tarvis. Praktilisi oskusi sidumistöis on õpetatud Tapa raudtee ambulantsis. Kolonni vanem on praegu dr. V. Kibbermann, abi S. Kibbermann, kolonnijuht A. Jakone, abi E. Lange. Peale tegevuse ülevaadet tegi kolonni vanem teatavaks, et P. R. peavalitsuse poolt on annetatud hoolsusmärgid samariitlasile: A. Maalberg, L. Taalfeldt, A. Jaansoo, H. Toss, A. Teng ja M. Peinar, kuna vanemsamariitlasiks on nimetatud J. Gutmann, H. Tammik, M. Kolts ja M. Embach. Peastaabi poolt tervitas koosviibijaid sekretär Mäesalu, kuna tervitustelegramme oli saabunud peavalitsuse dir. dr. Voogasilt ja naaberorganisatsioonelt. Kolonni juhtkonnale annetati lilli. Koosolekule järgnes sõbralik koosviibimine omavahelises teelauas.


Kaja, 23. mai 1931
“Tapa Sõnumite” toimetajal läks halwasti
Tuleb terwelt aastaks istuma minna
Tapal ilmuwad Adolf Rohusaare wastutawal toimetusel ajalehed „Kodu Uudised" ja „Tapa Sõnumid". Nimetatud lehtedes oli läinud aasta lõpul Tapa adwokaadi Peeter Lainewoolu kohta ilmunud terwelt neljal korral laimawaid teateid. P. Lainewool algas Rohusaare wastu ajalehes laimawate teadete awaldamise härast protsessi ja esitas Rakwere-Paide rahukogule neli kaebust. Asi oli neil päewil Rakwere-Paide rahukogus arutusel ja kohus mõistis Rohusaare kõigis neljas asjas süüdi ning määras talle igas asjas 3 kuud wangistust. Nii tuleb siis Rohusaarel terwe aasta istuda. Peale selle määrati toimetajale weel 400 krooni rahatrahwi ehk maksujõuetusel 4 kuud aresti.



Adolf Rohusaar 1923. aastal


Lääne Hääl, 29. august 1931
Surnute põletamise koht Tapa läheduses
Teatawasti alustati hiljuti Kadrinas, Ojaweski külas asuwa wana matusepaiga lahtikaewamist. Selle aja jooksul on sealt mitusada ajaloolise tähtsusega asja leitud. Minewal laupäewal tõid kaewamisetööd päewawalgele uue üllatuse wäärtusliku leiu näol. Keset kalmu leiti surnute põletamise altar, mille ümbruses leidus ka hulk surnuluid ja muid asju. Kaewurite arwates on leiduste päritolu  umbes 200 aastat peale Kristuse sündimist. Wana matusepaik ühes altariga wõetakse kaitse alla ja seatakse ekskursioonidele waatamiseks korda.


Järva Teataja, 12. august 1935
Karl Roode 35 aastat riigiteenistuses
Tapa raudteelase kahekordne juubel
Laupäewal, 10. augustil s. a. pühitses Tapa weojaoskonna juhataja Karl Roode oma 35-aastase riigiteenistuse juubelit. Samal päewal pühitses ta ka koos oma abikaasaga  25-aastase kooselu hõbepulmi. Juubilaridele oli saabunud rohkesti sugulastelt, tuttawatelt, ametiwendadelt ja ülemustalt terwitustelegramme, kes kõik soowisid neile pikka iga ja head töötahet. K. Roode lõpetas 1900. aastal Tallinna tehnikakooli ning astus siis kohe wedurijuhi abina riigiteenistusse. Paari aasta pärast sai ta juba wedurijuhiks. Käis Wene sõjawäe teenistuses olles
Saksamaal õppimas autoasjandust ning tagasi tulles hakkas õpetama sõjawäes auto juhtimist. Wene-Jaapani sõjas oli Roode ülemjuhataja Kuropatkini autojuhiks. Sõja lõppedes asus jälle tagasi raudtee-teenistusse. Maailmasõja ajal oli ta Walga depoo korraldajaks ja lühemat aega Tapa depoo ülema asetäitjaks. 1916. a. määrati ta Riia weojaoskonna ülema abiks. Olles wahepeal weel Wenemaal maapaos ja hiljem Walgas raudteeteenistuses, asus ta 1933. a. 1. sept. Tapal raudtee weojaoskonna juhatajaks. Tapal olles on Roode wõtnud osa ka seltskonnatööst ning on praegu linna tuletõrje ühingu esimeheks. Kaasteenijate  poolt tuntakse juubilari kui heasüdamlikku ja üllast ülemust.


Järva Teataja, 24. märts 1939
Eesti Punase Risti Tapa komitee 20-aastane
Organisatsioon, kelle tegevust kannab ligemisearmastus
21. skp. möödus 20 aastat Eesti Punase Risti Tapa komitee asutamisest. 1918. aasta jõulukuus, kui Tapa rindestaapi hakkasid kogunema punaste eest taanduvad külmanud, nälgivad ja viletsalt riietatud sõdurid ning haiged ja haavatud, moodustati nende abistamiseks Tapale „Ühisabi" toitluspunkt. Sellest toitluspunktist kujunes välja Tapa Punase Risti komitee, millele alus pandi 21. märtsil 1919. a. Komitee esimesse juhatusse valiti P. Vennike juhatajana (oli ka „Ühisabi" juhataja), B. Kleemet, G. Kleemet, P. Poom, P. Uusvell ja P. Einberg. Komitee võttis endale ülesandeks Tapat läbistavate sõjaväeosade toiduga varustamise, haigete ja haavatute toitlustamise, neile abiandmise ja pesuga varustamise. Selleks hangiti sissetulekuid toetusist, pidudest, korjandusist jne. Jaamahoonesse asutatud toitluspunktist anti Vabadussõja kestel välja 64.500 lõunasööki, ja 72.000 portsjonit toitaineid. Peavarju muretseti 6400 isikule, riiete ja pesuga varustati 900 inimest. Tapa ümbruskonnast kogutud lambanahkadest valmistas komitee 146 paari sooje jalatseid rindesõdureile. Samuti hoolitseti Tapat läbistavate sõjavangide optantide, tähnilises soetõves haigete j. t. eest. Oma toitluspunkti tegevusega saavutas komitee üleriikliku kuulsuse. Komitee algatusel ja toetusel rajati ka rüüstatud Imastu mõisa kopsuhaigete sõdurite sanatoorium, mis 31. märtsil 1921. a. üle anti koos varandustega Imastu invaliidide kodule.
Imastu invaliidide kodu eest on komitee hoolt kandnud ka rahu ajal, muretsedes kodule lugemisvara, aidates kodule kaasa pidude korraldamisel, kodu elamu kaunistamisel ja sisustamisel. Muuseas asutas komitee Tapa Jakobi koguduse kalmistule invaliidide kodu rahula, mida peab korras oma summadega. 1932. a. asutati Tapale samariitlaste kolonn, kellega käsikäes on korraldatud esmaabi, vetelpääste- ja ujumiskursus ning gaasikaitse-loenguid, abistatud sanitaaralal tuletõrjet, gaidlikke ja skautlikke noori ning teisi organisatsioone ja toetatud kaastööga kõiki üldkasulikke ühisüritusi kohapeal. Komitee koos naisringiga on Noorte jõulupuudel (Tapal, Imastus, Vanamõisas) välja jaganud toetuspakke soojade riiete ja jalanõudega kehvemaile lastele, abistanud pidevalt puudustkannatavaid perekondi, põetanud haigeid jne. Ka on Punase Risti komiteel kasutada sihtkapital tuleõnnetuste puhul abistamiseks, mis asutati peale Tapa suurt tulekahju 1934. a. Tulusid hangib komitee peamiselt korraldatavate pidude, perekonnaõhtute ja loteriide sissetulekuist. Komiteel koos samariitlastega on ruumid üüritud Kesk tän. 3. Komitee juhatusse kuuluvad praegu: P. Vennike esinaine 20 aastat, E. Lange, A. Jakone, J. Pari, N. Leetsar, E. Valdmann ja E. Murs, revisjoni komisjoni H. Kaber, A. Linno ja J. Nenn. Naisringi juhatab A. Linno. Samariitlaste kolonni vanemaks on dr. V. Kibbermann, abiks S. Kibbermann, juhiks A. Jakone, abideks E. Lange ja A. Vellenurme; kolonni juhatusse kuuluvad veel H. Jakuste, V. Tutto ja E. Valdmann. Tapa seltskond, organisatsioonid ja asutused on Punase Risti  komitee tegevusse alati suhtunud sooja pooldamisega.


Järva Teataja, 10. juuli 1936
Tapa kaubanduse tüsedamaid alussambaid
Tapalane ei tarwitse ühegi igapäew tarwitatawa eseme ostuks sõita teise linna.
Tapa kaubanduse tüsedamaid alussambaid kaheldamatult on kaubamaja wennad P. ja G. Seidelberg Laial tänawal. Aluse pani kaubamajale firma praeguste omanike isa, Joosep Seidelberg, kes 1908. a. asutas samasse asukohta wäikese poekese. Koos Tapa kaswamise ja majanduselu tõusuga on sammunud püsiwalt eduteed ka J. Seibelbergi kauplus, saawutades täielise tõusutendentsi wendade Seidelbergide asudes ärijuhtimisele 1929. aastal. Praegu on wennad Seibelbergi kaubamaja ümbruskonna suuremaid erakaubanduslisi keskusi. Ümbruskonna maakaupmehed, kes waremalt olid sunnitud omale kaupa wedama Tallinnast ja Rakwerest, on nüüd koondunud Seibelbergi kaubamaja ümber, kust toimub suurmüük kõigiti soodsalt, rääkimata weokuludest, mis kaowad. Äri juures asub ka kwaliteedilt parimaks tunnustatud Shelli petrooleumi, bensiini ja õlide ladu. Ühtlast toimub seal terawilja ostmine põllumeestelt.
Walmisriietega warustab Tapat ja ümbruskonda R. Hasani walmisriteteäri Pikal tänawal. Lühikese ajaga on äri suutnud oma walitud ja kwaliteetkaubaga teenida tarwitajaskonna laialdase usalduse. Kui waremalt oli rõiwaste muretsemiseks tarwis Tallinna sõita, siis nüüd on moodne riietus kõigil koduselt ja kergelt kättesaadaw, mispärast äri populaarsus järjekindlalt tõusnud.
Tapa wanemaid riidekauplusi on I. Jwanow, Pikal tänawal, mis omaniku isa K. Jwanowi poolt asutatud juba 1907. aastal. Pikkade aastade jooksul on äri wõitnud õige laialdase poolehoiu kõigis rahwakihtides ning selle tõttu arenenud soliidsemaks ja rikkalikuma walikuga riidelaoks kogu ümbruskonnas.
Tapa suuremas ja moodsamas majas asub majaomanik O. Lasbergi riidekauplus, mis juba 24 aastat püsinud esirinnas ümbruskonna soliidsemate riideäride hulgas ning oma kwaliteetkauba ja õiglaste hindadega leidnud üldise tunnustuse. Omanik O. Lasberg on agaramaid tegelasi Tapa Jakobi koguduse majanduse juhtimisel. Walmisriiete ja mütsikauplust turuplatsil peab H. Noormets, kelle isa Joh. Noormets oli Tapa esimesi majaehitajaid ja kaubanduselu alustajaid. Isalt päritud aususe ja õiglusega juhitud äri ning asjatundlikult walitud kaup on wõitnud noorele ärile lühikese ajaga ümbruskonna täielise usalduse. Ja kuigi mõnedki sel alal tegutsenud ärid pidanud sulgema uksi, sammub H. Noormets oma edu teeb.
Kes tunneb Tapa linna, see teab ka, kus asub linna ainukest kella- ja kullasepa ärisid W. Schmidt, kes äritegewust alustas juba 33 aastat tagasi. Lapsepõlwest sissejuurdunud usalduse ja wäsimatu edasipüüdmisega on hr. Schmidt firma üle mitmesuguste kriisiaegade wiinud praegusele üldtuntud soliidsele tasemele ja kauba kwaliteedi ning õiglaste hindadega wõitnud laialdase ümbruskonna usalduse. Seda enam, et kaupluse omanik  eelistab laos hoida waid paremate wabrikute produkte, olgu siis jalgrataste, kellade, elektritarwete wõi wäärtasjade walikul. Samas toimub kellade parandus wilunud meistri juhatusel.
Teatud mõnutunde walmistab sisseastumine A. Jänese puhtalt ja maitsekalt sisustatud koloniaal- ja weinikauplusse. See on ilmne näide, kuidas Tapagi oludes on wõimalik pakkuda tarwitajaskonnale nende igapäewaseid toitaineid alati wärskelt ja meeldiwalt serweerituna, mispärast kauplus wõitnudki suure populaarsuse kohe awamisest peale. Tänawu awas A. Jänes ka likööride ja weini müügi, pakkudes kwaliteetmarke kõigist kodumaa parimaist wabrikuist.
30- juubeliaastat sammub Tapa wanemaid ärilisi alussambaid Joh. Luuki raamatu- ja kirjutusmaterjali kauplus Pikal tänawal majas nr.17. Alustades tegewust juba 1906. aastal, on J. Luuk 30 pikka aastat olnud Tapa ja ümbruskonna koolide j. t. warustajaks kirjutusmaterjali, õppeabinõude ja raamatutega. Ainsa raamatukaupluse ja laenuraamatukogu pidajana oli J. Luuk palju aastaid Tapa ümbruse waimlise toidu hankimise keskpunktiks. Rikkalik ja maitsekas walik, õiglased hinnad ja sõbralik teenimine on olnud äri edu pandiks pikki aastaid ja jääwad ka tulewikus. Samas asub Tapa ümbruse ainus trükikoda.
Tüsedamaid kaubanduslisi keskusi Tapal on I. Iwanowi segakauplus, Pikal tänawal, mis asutatud 1929. aastal. Erilise tunnustuse on wõitnud siinsed nahakaubad, millega I. Iwanow warustab Tapa ümbruskonna elanikke ja wäikekauplusi juba pikki aastaid. Kohandatult täiel määral põllumeeste nõudeile, on I. Iwanowi kauplus ümbruskonna talupidajate populaarsemaid ostukoht, olgu siis ehitus- wõi majapidamistarwete, koloniaalkaupade, wõi suwisel ajal wikatite hankimisel, milliste headus ja õiglased hinnad siin kindlustatud.
Esimesi talupidajate varustajaid oli Tapal juba ligi 30 aastat tagasi populaarne „Sõbra-pood”, mis kohandatult täiel määral maaeludele, on pakkunud põllumeestele alati kõike, mis majapidamises waja igasuguseist ehitustarbeist kuni wäiksemate pudukaupadeni. Sõbralik ja meeldiw õhkkond on, mis walitses „Sõbra-poes" kadunud G. Mätliku ajal, on säilinud ka uue omaniku hr. J. Kõressari juures, mispärast „Sõbra-pood" jääb ümbruskonna maarahwa meeldiwaks ostukohaks.
Meie moodsal ajastul on raadio ja elekter muutunud igapäewasiks elutarwidusiks. Tapal hoolitseb nende akuutsemate tarwete rahuldamise eest ühes linnaga 10. juubeliaastat sammuw A. Saksa tehnikaäri. A. Saks, kes ise on diplomeeritud meister elektrisisseseadete, el.-dünamode, mootorite ja magneetode uuendamise ja parandamise alal, on asjatundliku  äri juhtimise ja õiglaste hindadega wõitnud Tapa ja ümbruskonna usalduse täiel määral. Siia tullakse ostma ka jalgrattaid ja jahitarbeid hooaja saabudes.
Sõbralikuks ja meeldiwaks ajawiite kohaks on restoran „Pariis" Laial tänawal. Täpne ja sõbralik teenimine, maitswad suupisted ja õiglased hinnad on hr. Jalaka restorani teinud populaarseks ja kõigile wastuwõetawaks külastuspaigaks. Tänawusest aastast alates on „Pariisis" kasutada ka puhtad ja mõnusad numbritoad. Piljardi harrastajaid aga tõmbab korralik piljard.
Hotell-restoran „Nord" on juba 10 aastat olnud Tapa soliidsemaid, mugawamaid ja hinnatawamaid lokaale. Äärmine puhtus, walitud klientuur ja täpne teenimine on teinud restoran „Nordi" meeldiwaks ajawiite kohaks tapalasile ning hotell „Nordi" otsitumaks peatuskohaks läbisõitjaile. Kindel äriline alus ei lase asutust kõigutada ka ühelgi Tapale asutatud uuel ettewõttel, kuigi mõni neist omab soodustusi maksude suhtes.
Tapa iühiskaubanduse arenemises on tõhusaid teeneid Eesti Raudtee Tarwitajate Ühisuse Tapa Ühiskauplusel, mis praegusel kujul tegewust alustas 16 aastat tagasi, kuna waremalt tegeles riikliku warustuse müügiga. Peale raudteelaskonna on ühiskaupluse klientuur laienenud kõigile rahwakihtidele, eriti suure usalduse ja poolehoiu wõitnud aga ümbruskonna põllupidajate hulgas. Tänawuse poolaasta läbimüük näitab äri edukuse järjekindlat tõusu. Paralleelselt Tapa ühiskauplusega on tõusnud püsiwalt ka Lehtse, Aegwiidu ja Jäneda ühiskaupluste populariteet, kuna tarwitajaskond hindab kauba kwaliteeti ja soodsaid hindu.
Tapa apteeki peab 1917. aastast alates prow. J. Pari. Läinud aastast peale hakati Tapa apteegi laboratooriumis walmistama mitmesuguseid preparaate, nagu kreem „Pari", tedretähe kreem, päewituskreem, loomapulber „Järwamaa", „Lutimort" jne., mis lühikese ajaga wõitnud laialdase tunnustuse ja tarwitajaskonna mitte üksi kodulinna ümbruses, waid üle riigi.
Tapa omnibuse liine Tapa—J.Jaani, Tapa—Paide ja Tapa—Wõsu wahel peab juba 6- aastat hr. August Pärn, kes ühenduse suutnud tõsta kõiki reisijaid täiel määral rahuldawale tasemele. Kui waremalt Tapa omnibuse liinel sageli juhtus mitmesuguseid õnnetusi ja wiperusi, siis hr. Pärna korralike sõidukite ja kindlate juhtide ajal pole reisijail selle all kunagi tulnud kannatada. Peale reisijate mugawuse hoolitseb wastutulelik liinipidaja ka liiniäärsete kodanike igasuguste asjatalituste eest. Otse imestama paneb, milliste palwetega pööratakse tema poole sõiduki möödudes: kes tahab lasta osta wõi wahetada igasugust wõimalikku kaupa, kes täita wiia raadioakut, kes tellida pulmakinki. Kõigile jätkub liinipidajal aega ja lahkust. Peale liinide pidamise on A. Pärnal suwel rohkesti tegemist huwireisijate ja ekskursioonide wedamisel.


Järva Teataja, 10.juuli 1936
60 aastat Tapa ja 10 aastat  linna sünnist.
Raudteejaam põhjustas linna tekkimise põlismetsa. Tapa areng on olnud kiire.
Koos linna 10 aasta juubeliga wõib Tapa tänawu pühitseda oma asutamise 60 aasta juubelit. Täpselt 60 aastat tagasi, 1876. aasta juulikuu algul, löödi Tapa jaama ümbritsewas paksus kuusemetsas labidad maasse, et kaewata Tapa esimeste majade wundamendikraawe. Ei aimanud nood raudteega seotud majade ehitajad, et rajawad sellega aluse tulevikulinnale.
Õieti on Tapa sündimine seoses raudtee sünniga Eestisse. Sellepärast nood sidemedki nii tihedad olnud ja jääwad raudteega, mis õigustanud ja soodustanud Tapa olemasolu ja kaswamist. Kui 1867. a. asuti rajama Tallinn—Peterburi raudtee sihte, siis märgiti esimene jaama asukoht Walgejõe äärde Walgma karjamõisa wäljale, nimetusega “Walgejõe”, teisel ja kolmandal sihiajamisel aga asetati jaam “Tapa” nime all praegusele kohale. Esimese Eesti raudtee ehitamine algas korraga kahelt poolt Tallinnast ja Peterburist, ning 1868. aastal saadi otsad kokku. Tapale ehitati algul jaamahoone ja wedurikuur, hiljem ka weepaak, kuhu wett weeti tõrrega Valgejõest. Tähtsuse järele nimetati Tapa algul 4. klassi, ja Lehtse 2. klassi jaamaks. Jaamahoone walmides 1872. a. muutus aga jaamade tähtsuse wahekord korrapealt, kuna Tapa sai suuremaks reisijate peatuskohaks, kes Tallinnast tulles tahtsid edasi sõita Tartu ja Riia poole. Kui Tartu raudteed tol ajal weel polnud, tuli reisijail Tapal sageli hobuste järele pikemat aega oodata, mis põhjustaski esimeste wõõrastemajade ja eramajade ehitamise Tapale. Esimese wõõrastemaja ehitasid Tapale Andreas Treuberg nime all „Dorpat" ja parun Huene nime all „Waldhof", millistest wiimane tegutseb praegugi E. Langebergi pärijate käes “Tapa wõõrastemaja” nime all. Esimesi eramajade ehitajaid olid Joosep Windling, kes awas toiduainete kaupluse, jaama einelauapidaja Andreas Treuberg ja lihunik Jaan Liblik. Nagu majaehitajate elukutseist ilmneb, põhjustas sammu just Tapal peatuwate reisijate warustamine. Et aga Tapal põlismets ja maastik läbisõitjaile, eriti wälismaalasile wäga meeldisid, peatusid paljud siin nädalate kaupa, mis tingis keskuse paisumise. Majade ehitamine muutus üha hoogsamaks, jaama teenijate personaali suurendati jaama laiendamisel Tartu raudteeharu juurdeehitamise tõttu ning peatselt tekkis Tapa jaama ümber wäike alewik oma iseseiswate eluawaldustega. Tuntawa tõuke Tapa rahwaarwu kaswamiseks andsid ka 1887. a. Tapale asutatud Kolshorni worstiwabrik, mille worstid olid kuulsad ja usutavad üle kodumaa ja Wene linnades, eriti Peterburis, ning 1895. a. Glaudani poolt asutatud paberosstkestade wabrik. Esimesest on Tapale weel praegugi jäänud Vorstilinna nimi. Uusi maju ja wäiketööstusi tekib Tapa mõisaomanikult hangitud kruntidele ning hõredamaks jääb põline kuusemets Tapa jaama ümbruskonnas. Seltskond organiseerub ühingute ja seltside ümber, ehitatakse Apostlik õigeusu kirik (1904) ja luteriusu palwemaja(1896), tekib kogukas alew kõigi sellekohaste organitega. Tapa alev kogu oma asjaajamisega kuulus algul Lehtse walla alla. Et aga vallamaja alewist kaugel ja selle tõttu kodanikel asjaajamine raskendatud, tekkis tungiw wajadus oma iseseisva alewiwalitsuse järele. Sellekohaste rahwakoosolekute palwed leidsid maakonna nõukogu pooldamist ning 17.sept. 1917. a. jõutigi nii kaugele, et Tapa alew Lehtse wallast lahutati ja iseseiswaks tunnistati.
Et aga alewi arenemine ja käekäik alati olid sõltuvad maavalitsusest, siis oli otse  terwitataw  siseministeeriumi ringkiri1925. a. milles soowitati suuremail aleweil kaaluda linnaks muutumise küsimust. Korraldatud majaperemeeste koosolekul anti alewi linnaks muutmise poolt 87 häält, wastu 39 häält ja teiste alewikodanike koosolekul poolt 68, wastu 2 häält. Alewiwolikogu otsustas Tapa linnaks muutmise küsimuse ühel häälel 12. dets. 1925. a., esitades palwe siseministeeriumile.
Peale warem saabunud siseministri j. t. õnnesoowitelegrammide teatas siseministeeriumi administratiiwosakond 8. juulil 1926. a. Tapa alewiwalitsusele ja Järwa maawalitsusele ametlikult Tapa linnaks ümbernimetamisest, saates järgnewa Vabariigi walitsuse otsuse 30. juunist 1926. a.: „1.Muuta Tapa ja Põltsamaa alewid elanikkude soowil samanimelisteks linnadeks sellega, et loodawate linnade piirkonnas olewad maad ja muud kinniswarad jääwad isikute ja asutuste omanduseks, kes need waremalt seaduslikul alusel omandanud. 2. Panna p. 1 nimetatud uutes linnades maksma 1892. a. linnaseadus selle hilisemate muudatuste ja täiendustega, määrates wolikogu arwu kummagi linna kohta kindlaks 21 peale. 3. Anda siseministrile õigus kindlaks määrata linnaseaduse maksmapanemise kord uuesti asutatawais linnades.”
Järgnes linna loomulik arenemine, millele raudteel, kui Tapa sünni põhjustajal, jäi alati kaasarääkiw, kuid wiimaseil aastail mitte enam mõõduandew osa. Ja kuigi meie kodumaa tähtsaim raudteesõlm, Tartu—Tallinn—Narwa, jääb ka tulewikus Tapa linna olemasolu ja arenemise nimetamiswäärt teguriks, on linna majanduselu küündinud nüüd elamisõigusele ka ilma raudteeta. Ning seda laialdase ja wõrdlemisi rahwarohke tagamaa tõttu. Eriti intensiiwne on Tapa arenemise tendents olnud just wiimase 15 aasta jooksul. Kui 1923. aastal oli Tapal majaomanikke waid 80, siis 1936. a. registrisse on juba kantud 536 maja. Elanikke on linnas praegu 3768, tööstuslikke ettewõtteid 70, mitmesuguseid kauplusi 79 jne. Linnal on oma elektrijaam, keskkool, algkool, kolm kirikut, linnas asub jaoskonnakohus, politsei komissariaat ja muud linna nime õigustawad ja põhjendawad organid.


Järva Teataja, 17. veebruar 1939
Paul Uuswell 60-aastane
15. skp. tähistas oma 60 aasta sünnipäewa Tapa wanemaid majaomanikke Paul Uuswell, kes pregu töötab o.ü. „Wiru" tärklisewabriku asjaajajana Kadrinas.
P. Uuswell sündis 1. weebr. 1879. a. Amblas, põllumehe pojana. Oma leiba hakkas teenima juba 13-aastaselt, astudes Arawetele, kaupmees R. Wiidase juurde õpipoisiks. Pärast 15-aastast tegutsemist äriteenijana, asutas Põimale oma meierei, olles tol ajal esimesi pioneere meie piimatööstuse arendamisel. Hiljem kuulusid talle Wirumaal juba 7 erameiereid. Tapale asus juubilar elama 1911. a., omandades Jaama tänaval alewi selleaegseid suuremaid maju. Energilise teoinimesena on P. Uuswellil ikka jätkunud indu ja jõudu ka seltskonna ja omawalitsuse tööle kaasa aitamiseks. Nii tegutses ta aastaid Tapa alewiwolikogus ja alewiwanema abina, oli Tapa Ühispanga asutajaid, esimesi kaitseliitlasi, tegutses tuletõrjes ja majaomanike seltsis, oli Tapa Punase Risti komitee asutajaid ja kauaaegne juhatuse liige jne.


Kaja, 5. juuni 1934
Tapal wangistati ämmaemand abordi pärast
Neil päewil areteeriti Tapa linnas elutsew ämmaemand Liisa Wannas ja wiidi Rakwerre, kus ta wangimajja paigutati. Wannase areteerimist põjustawat kellegi abielunaisele tehtud kunstlik abort. Kuuldawasti olla Wannast juba warem kohapeal aborditegemises kahtlustatud, kuid tulemusteta. Wannas on 64 a. wana ja Tapa linna wanadekodu juhataja laia tutvusringkonnaga ämmaemand.


Tapa tuntud ämmaemand Liisa Vannas


Postimees, 19. veebruar 1937
Tapa ämmaemand 2 aastaks wangimajja
Riigikohus jättis tagajärjeta Tapa ämmaemanda Liisa Wannase kaebuse, keda süüdistati abordi tegemises. Ringkonnakohus mõistis Liisa Wannase kohtulikult õigeks. Prokuröri edasikaebusel aga kohtukoda karistas Liisa Wannast kaheaastase wangimajaga. Selle otsuse kinnitas nüüd ka riigikohus.


Järva Teataja, 17. juuni 1930
Maeti wõõrasse matusepaika
Segadus Tapa ap. õigeusu kiriku surnuaias. Möödunud talvel suri Tapa apostl. õigeusu kiriku kellalööja, kelle laip kiriku oma surnuaiale maeti. Tagantjärele selgus, et laip on hoopis wõõrale matmispaigale maetud, mille omandanud koguduse liige Kirspuu juba kümmekond aastat tagasi. Platsi omanik pööras kiriku juhatuse poole platsi wõõrast surnust wabastamiseks. Need sammud tagajärgi ei annud. Kirspuu esines nõndmisega kohtu kaudu. Rahukohtunik otsustas nõudmise rahuldada. Seega tuleb laip välja kaevata. Kuuldawasti esitawaat Kirspuu kohtule weel tsiwiilnõudmise - kirikunõukogult platsi kordaseadmise ja muude kulude wäljamõistmiseks.


Järva Teataja, 26. veebruar 1937
Toomas Lutriku kahekordne juubel
Pühapäewa õhtul pühitseb rohkearwuliste külaliste ja seltskondlike organisatsioonide esindajate ringis oma 50-aasta sünnipäewa ja 25-a. tuletõrje tegewuse juubelit Tapa populaarsemaid seltskonnategelasi, ühispanga laekur Toomas Lutrik.
Sündinud 1. märtsil 1887. a. Järwamaal, Wariwere külas, taluperemehe pojana, õppis T. Lutrik Orina ja hiljem Tapa wene kirikukoolis, astudes selle järele teenistusse Einmanni walla Raja kauplusse. Teeninud wahepeal Tallinnas, siirdus ta 1907. a. Tapale, kus awas „Singeri" magasini ja juukselõikuse äri ning omandas peatselt ka maja Kesk tänawale. Vabadussõjast wõttis algusest lõpuni osa Tallinna kaitsepataljonis ning peale sõja lõppu alustas tegewust kodulinna noortes ühistegelistes asutustes. 1921. a. waliti juubilar Tapa tarwitajate ühisuse kassahoidjaks-juhatusliikmeks, kus algul tegutses ka müüjana-ülesostjana, 1925. a. Tapa kindlustus seltsi juhatusliikmeks-kassahoidjaks ning alates 22. dets. 1928. a. täidab kohusetruult Tapa ühispanga laekuri ülesandeid, kuuludes ühtlasi juhatuse koosseisu. Pikki aastaid on T. Lutrik kõigi kolme ühistegelise asutuse raha ja wara walitsenud ühewäärse truuduse ja asjalikkusega. Peale majanduslike ühingute on T. Lutrik aga ka Tapa seltskonna organisatsioonide tüsedamaid alussambaid, lüües wäsimatult nõu ja jõuga kaasa kõigile kodulinna üldkasulikele üritusile. Suuremaid teeneid, mida hinnatud ka rohkete aumärkidega, omab sealjuures Tapa wabatahtlikus tuletõrje ühingus, kus esimehena, warahoidjana, korrap. jsk. ülemana ja wiimaseil aastail laekuri abina, tegutsenud ustawalt juba weerandsada aastat, ühtlasi kuulub juubilar juba 10 aastat Tapa majaomanike seltsi juhatusse, kaitseliidu Tapa maletvkonnas rühib kaasa juba kaitseliidu asutamisest alates jne. Ka on T. Lutrik osa wõtnud kohaliku omwalitsuse tõööst Tapa alewiwanema abina ja linnawolinikuna. Kõikjal on juubilari tegewust juhtinud wäsimatu tööind, soojasüdameline sõbralikkus ja abiwalmsus kõigile kaaslasile, mis wõitnudki „Lutriku papile" tapalaste üksmeelse poolehoiu ja lugupidamise. Soowime kahekordsele juubilarile ka algamaks poolesajandiks parimat kordaminekut ja edu kõigis perekondlikes kui ka seltskondlikes üritusis!


Järva Teataja, 24. jaanuar 1938
Julius Martov 10 aastat Tapal notariks
26. skp. täitub Tapa notaril Julius Martowil 10. tegewusaasta oma wastutusrikkal ametikohal Tapal. J. Martow sündis 9. oktoobril 1900. aastal Porkuni wallas taluperemehe pojana. Õppis Rakwere gümnaasiumis ja lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna 1925. aastal. Töötas peale õpingute lõpetamist Rakwere ringkonnakohtu juures kohtuameti kandidaadina ja praktiseeris Tallinnas notar Kristelsteini juures. 26. jaanuari 1928. a. awas Tapale notari kontori millisel kohal suure kohusetruuduse ja äärmise õiglusega töötanud tänaseni. Asjaliku ja õiglase kohtlemise ning sõbraliku nõu ja abiga on J. Martow wõitnud Tapa linnas ja ümbruskonnas üldise lugupidamise ja poolehoiu. Juubilari suurt ametalalist wilumust näitab kujukalt asjaolu, et kõik tema praktikandid on määratud notareiks: E. Laane Paidesse. W. Krimm Rakwere ja J. Aakre Narwa. Oma teenistuskohuste kõrwal on J. Martow alati agaralt kaasa löönud ka kohaliku seltskonna üritusile, küll tegeliku kaastöö kui ka tulusa nõu ja abiga. Praegu on juubilar Tapa majaomanike seltsi esimeheks, Tapa ühispanga nõukogu esimeheks, kaitseliidu raskepatarei reserw-ohw Tapa sektsiooni j. t. organisatsioonide liikmeks. Koos kõigega kelle sooja tunnustuse on notar J. Martow wõitnud õiglase ametniku, abiwalmis seltskonnategelase ja hea sõbrana, õnnitleme lugupeetud juubilari tema 10 aasta märkpäewal.


Järva Teataja, 12. november 1931
Tapa on juba kord sarnane imelik linn, kus iga wäiksemagi ettewõtte ja kawatsuse teostamisel tublisti tülitsetakse, riieldakse ja protsessitakse. Olgu see kiriku ehitamine, muusikaelu arendamine, kaitseliidu juhtimine, wäljasõitude korraldamine, koolijuhataja walimine, rahwamajade ehitamine, spordielu organiseerimine, näiteringi elustamine ja palju muud, kõik käib tapalastel omase laiakäelise protsessimisega ja jonniajamisega. Wiimasel ajal, mil igasugused muud tülid raugenud, wõideldakse laste pärast ja seda päris tõsiselt. Asi seisab selles, et Tapal asuwad kaks organisatsiooni -lastesõprade ühing ja naisselts, kes mõlemad oma ainuõiguse arwawad olewat Tapa laste eest hoolitsemisel. Kumbki ei salli, et ka teine organisatsioonidest oma tähelepanu lastele pühendab. Nii on awatud praegu Tapal kaks lasteaeda. Kuldne põli neil Tapa lastel kohe, kui hoolitsejaid nii rohkesti.



Tapa lasteaed 1928. aastal


Uus Eesti 21. august 1936
Johannes Luuk 70-aastane
Laupäewal pühitseb Tapa wanem ärimees raamatukaupmees Johannes Luuk kolmekordset juubelit: 70 a. sünnipäewa, 80 a. ärialal tegutsemise juubelit ja hõbepulmi. J. Luuk on sündinud taluomaniku pojana Järwamaal Nõmmküla wallas ning omandanud Rakwere kreisikooli hariduse. 1906. a. asus Luuk Tapale, kuhu awas raamatu- ja kirjutusmaterjalide kaupluse, asutades Tapale 1925. a. ka ainukese trükikoja. Abiellu astus Luuk 1911. a. Tartumaalt päritolewa Berta Jantraga, kellega koos pühitsewadki hõbepulmi. Seltskonna- ja omawalitsustööst on Luuk wõtnud agaralt osa. Ta on Tapa esimesi alewiwolinikke, Noorsoo Kaswatus seltsi asutajaid jne. Kohapeal tuntakse juubilari tasakaaluka inimesena.


Järva Teataja, 15. oktoober 1932
Linnanõunik Ellisson plaanitsenud J. Luuri vastu atentaati
Peale selle kui J. Luur Tapale keskkooli direktoriks asus, on tema ümber alatasa tolmu keerutatud ja igasugu lood aset leidnud. Mõni aeg tagasi esitati koguni direktori wastu lastewanemate poolt kaebekiri, milles J. Luuri wastu ränki süüdistusi tõsteti. Selles asjas alustati juurdlust ja lähemal ajal on oodata hariduseministeeruumi otsust koolijuhataja asjus. J. Luur on Tapal alatasa päewakangelane. Nüüd on jälle uus järjekorraline number: direktori härra wastu kawatsetud „atendaati". Sellise kurja kawatsuse sepitsejaks olnud Tapa linnanõunik,  endine sotsialist Ellisson — nii teatas loost politseile kooli juhataja. Ka arwab Luur, et mängus olla endine Tapa keskkooli muusikaõpetaja Grünwald. Koolijuhataja saanud Ellissoni halbadest plaanidest teada raudteelase Ristikiwi kaudu, kes Luuri hoiatama tulnud, rääkides, et Ellisson kellgi noormehe Laane palganud temale „nahatäit" andma. J. Luur tõttas kohe asjast politseile teatama. Muidugi pidi politsei J. Luuri awalduse wastu wõtma ja asjale käigu andma. Paistab aga, et kogu sellest loost suurt midagi wälja ei taha tulla. J. Luur on aga jälle enesest kogu Tapa kõnelema pannud. Inimestele on antud mõnus „ lõõbi" jutuaine. Huwitaw on tähendada, et „atendaadi" lugudega on J. Luuril tegemist teha tulnud ka warem.
Nii tõendas ta möödunud sügisel, et õpilased tema wastu weriseid plaane sepitsewat. Algul oli direktoril andmeid, et teda kotti kawatsetakse ajada, hiljem sai aga koguni teada, et teda maha lasta tahetakse. Atentaadid jäid aga olemata, küll kõndis direktor alati ringi laetud rewolwriga. Pole kerge olla Tapa keskkooli direktor: elu on alati hädaohus...


Päevaleht, 9. oktoober 1937
Tapa gümnaasiumi direktor Eduard Kansa 50-aastane
Pühapäeval pühitseb Tapa gümnaasiumi direktor Eduard  Kansa  (endise nimega Kansmann) oma 50. sünnipäeva, E. Kansa sündis 10. oktoobril 1887. a. Paldiskis kaluri pojana, kus kohalikus algkoolis omandas ka alghariduse. Küpsuseksami õiendas Tartus Treffneri gümnaasiumis, lõpetas 1916. a. Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna. Paldiski linna esindajana valiti Eesti maanõukogusse ja hiljem Asutavasse Kogusse. 1922.—1930. a. oli Paldiski ühisgümnaasiumi juhatajaks, selle järele Nõmme ühisgümnaasiumi juhatajaks, kust 1934. a. asus Tapa gümnaasiumi direktori kohale. E. Kansa tegutseb juhtivalt paljudes Tapa organisatsioonides. Väsimatult oli ta ka tegev praegu Tapal ehituseloleva uue gümnaasiumi hoone ehitamise mõtte algatamises.


Järva Teataja, 10. juuli 1936
Ringkäigul Tapa tööstustes
Et saada tõetruud pilti Tapast ja ta eluawaldusist, ei saa minna waikides mööda linna tööstusettewõtteist. Kuna oli Tapa kuulus juba 50 aastat tagasi, siis ei ole midagi loomulikumat, kui alustada ringikäiku Otto Baumanni worstitööstusest, milline kohapealse suurema ja wanema worstitööstusena omab teeneid wana kuulsuse aus hoidmisel. O. Baumanni vorstitööstus on asutatud end. omaniku Owaldi poolt 1900. aastal ja O. Baumanni omanduses juba 22 aastat. O. Baumanni worstid ja muud lihatööstuse saadused on üldise tunnustuse wõitnud peale kodulinna ümbruse ka meie kodumaa suuremates linnades ja keskustes, kus hinnatakse kauba kwaliteeti. Tööstus jätab korraliku ja rõõmustawa mulje.
Tagasihoidlikust algusest, järjekindlale tõusule on sammunud 2 aasta eest Tapale asutatud Karl Kaljo kiwitööstus. K. Kaljo asjatundlikult ja maitsekalt walmistatud hauasambaid hinnatakse peale Tapa ja ümbruskonna laialdaselt meie kodulinna suuremaiski keskusis. Seda tunnustust näitab ilmselt asjaolu, et käesolewal aastal Wargamäele püstitatawa A. H. Tammsaare monumendi samba väljatöötamine, mis nõuab täielist wilumust ja head maitset, anti täie usaldusega wälja Kaljole Tapal. Tapa tööstuse rajamisel oli esimeste hulgas Johannes Reisa, kelle metallitööstus alustas tegewust juba 35 aastat tagasi, üle mitmesuguste kriisiaegade on tööstust kandnud ümbruskonna teenitud usaldus ja üha kaswaw tarwitajaskond. Alates noorele kaswawale Tapale nn hädawajalike lukusepa ja metallitööstuse saaduste produtseerimisega, arenes  tööstus koos kasvava linnaga, laiendades tegewusala järk-järgult oludele ja nõuetele kohandatult. Praegu on tööstuse erialaks kaewupumpade walmistamine, milliste kwaliteeti tunnustawad peale kodulinna ümbruse enamik meie kodumaa linnu ja kaubanduslisi keskusi. Ilmekalt näitab seda tunnustust näitusel saadud auhindade ja diplomite hulk. Tapa nime tutwustamisel on J. Reisa tööstusel sellega nimetamiswäärt teeneid.
Suuremaid Tapa tööstusi Hugo Ullai saeweski ja puumaterjali ladu, asub Wabriku tänawal keset suuri palgiwirnu ja ehitusmaterjali ladusid. Saeveskis, mis asutatud endise omaniku M. Judeikini poolt 10 aasta eest, kihab töö hommikust õhtuni. Siit hangiwad laialdase ümbruskonna ehitajad omale igasuguseid laudu, latte j.m. ehitusmaterjali, siia tootvad talupidajad, kes tahawad soodsalt realiseerida oma metsa, müügiks palke, pakke, propse ja igasugust muud ehitusmaterjali ning siin toimub ka tellijate toormaterjali ehituswalmis ümbertöötamine.
Kuigi tööstus Ullai omanduses alles paar aastat, on asjatundlik töö, walitud materjal ja õiglased hinnad wõitnud uuele firmale täielise poolehoiu ja usalduse.
Karastawate jookidega warustab Tapat ja ümbruskonda Ewald Tentsu mineraalwete tehas, mis asutatud omaniku isa Jaak Tentsu poolt 1896. a., olles wanemaid Tapa ümbruskonnas. Nõudmine E. Tentsu tehase saaduste järele on laialdane ja aasta-aastalt suurenenud. Samas asuwad Saku ja A le Cogi õllelaod, warustades Tapa linna ja ümbruskonda kuulsate õllewabrikute kwaliteetõllega. Alati lahke ja kõigile seltskondlikele organisatsioonele abiwalmis hr. E. Tents on suutnud oma äri tõsta soliidsele ja kõikjal hinnatawale tasemele.
”Ambose” riidewärwimise tööstus on juba aastaid olnud Tapa linna ja laialdase ümbruskonna otsitumaid ja hinnatawamaid tööstusi omal alal. “Ambose” tööde kwaliteeti on tunnustatud ka rohkete kõrgemate auhindadega näitusil. Töö laienemise tõttu alustas tööstuse omanik Richard Mihkels tänawu uue, moodsa ja ajakohase sisseseadega tööstushoone ehitamist, mille walmimisel töö kwaliteet meelgi märksa tõuseb. Samas, uues ja nägusas hoones asub ka R. Mihkelsi wilditööstus, mis lühikese ajaga leidnud üldise tunnustuse nägusate, praktiliste ja odawate saaduste produtseerimisega, sealjuures eriliste soodustustega tellija oma materjalist. Wilditööstuse saadusi hinnati juba esimesel aastal suure kuldaurahaga. Samuti on R. Mihkelsi rohu- ja wärwikauplus, kus asub ümbruskonna suuremaid tapeedi ja maalritarwete ladusid, tõusnud kaupade walikult, wastutulelikult teenimiselt ja hindade odawuselt esimeste hulka ümbruskonnas.
Tapa esimest tööstust omal alal on mehaaniline puutööstus ja saeweski “Puumass”  Ambla maanteel, mis asutatud 1921. a. o/ü. „Tapa Tööstusühisuse" nime all ja praeguse nimetuse omandanud 1927. a. Wilunud meistri Bernhard Rooba juhtimisel, kes Tapa suurima mööblitöösturina omas laialdase tarwitajaskonna juba 25 aastat tagast, on wõitnud Tapa lähema ja kaugema ümbruskonna täielise tunnustuse ja usalduse Samawõrd, kui on otsitawad tööstuse nägusad ja wastupidawad mööblid, hinnatakse ka siin walmistatud uksi, aknaid, treppe j. m. ehitusmaterjale. Metsamüüjailt ostab tööstus soodsalt palke, propse ja metsatükke ning tellijaile saeb ja hööweldab asjatundlikult ehitusmaterjali.
Esimesi sawitööstusi Tapal asutas Oskar Udikas 1923. aastal. Wõites kohe algul oma wastupidawate ning nägusate ahjupottide ja telliskiwidega laialdase tunnustuse niihästi Tapa ümbruskonnas kui ka kaugemais kodumaa ringkondades, on omanik sunnitud olnud tööstust järkjärgult laiendama. Tänawu lõpetab O. Udikas suurema juurdeehituse, mis wõimaldab edaspidi uue ahju tõttu eriti glasuurpotte weelgi täiuslikumalt wiimistleda. Asjatundliku töö, hea materjali ja wastutulelike hindadega on tööstuse edu kindlustatud ka edaspidi.
Esimesi edukaid tööstusi Tapal on Joh. Leinbergi wankritööstus, mis asutatud juba 1901. aastal. Tunnustust, mis wilunud meistri tööstussaadusile langenud, näitab kujukalt auhindade ja diplomite hulk, mis J. Lembergi wäljapanekud saanud kõikjal korraldatud näitusil. Nägus ja wastupidaw töö on wõitnud tööstusele täielise usalduse Tapa ümbruskonnas ning meie kodumaa kaugemaiski ringkondades, kus hinnatakse töö kwaliteeti.


Postimees, 17. juuli 1937
Päevapudemeid suvisest Tapast
Tolmune ja vaikne on suwine Tapa. Hommikuti küll on liiklemist pisut rohkem, eriti turupäewadel, kui maarahwas üksteise järgi wankritega linnapoole woorib, kellel piimaplasku peal, kellel muud tühja-tähja turul müütamiseks. Talumees tuleb ostma wikatit wõi luisku, wõi koguni koju wiima leiwakõrwast mere läikiwat hõbedat silku. Taluperenaine ja teenijatüdruk wajawad Ambla surnuaiapühaks wõi muuks suuremaks puhuks õhukest kleiti. Aega selle ostmiseks ei jätku aga kibedal tööperioodil muidu kui piima tuues. Ja hommikul, siis wõib „Sõbra" poe wõi meierei ees näha wanakalureid toetamas küljega lasina najale, otsimas taskust tubakakotti ja piibunosu ning arutlemas eluküsimusi. Kuid kaua pole neilgi aega mõtteid wahetada. Kodus ühiteist toimetada ja kui ilm wähegi lubab, tuleb rutata jälle loogu wõtma... ja nii tühjeneb Tapa. Keskhommikul wõib linna kiviseil uulitsail kohata weel waid üksikuid marjulisi: „Prouad, ilusad maasikad 30 s. liiter!" Täiswerd tapalane julgeb juba wäita, et suwe kulminatsioonipunkt on mööda. Ööd muutuwat pikemaiks, õhtud lühemaiks ja päewad jahedamaiks. Muide ehkki Tapa pole supellinnu ja pole tal ka selleks saadagi eeldusi, leidub Tapal siiski ka suwitajaid. Kuid tapalased ise, need sõidawad mängima patisaksa kuurortidesse Narva-Jõesuhu, Võsule, Pärnu jm. Olewat rohkem õhku, wett ja päikest... Lõunapaiku harilikult algab elu ka Tapa “plaazil” Valgejõe kallastel. Need on jäänud ikka samasteks mätlisiks ja põõsaspuhmastikega kaetuiks, nagu see oli esiisade ajal. Rannaelu on aga Tapal kiwiaegsel tasemel. Igaüks patseerib wette seal kus tal meeldib, kusjuures supelülikonnast ei peeta just suurt lugu. Mõõdupuuks ei ole siin seadusesilm, waid igaühe oma sündsusetunne, mida ja kuidas keegi peab enesele kohasemaks. Tapal pole parki, pole rahwaaeda. kus inimesed saaks õhtuti jalutada ja tunda rõõmu suweõhtute weetlewusest. Kõnnitakse tänawail ja seisatutakse puhuti äriwitriinide taga. ct waadelda wäljapanekuid, mis aga kahjuks õige harwa wahelduwad. Nii ühe südalinna äri aknal ilutsewad paar päikeselõõmas pleekinud marmelaadikarpi juba kolmandat aastat wahetpidamata. Õhtupoolikul, siis lööb kihama Tapa sõlmpunkt - raudteejaam. Elu algab seal kella wiie paiku rongide saabumisega Tallinnast, Tartust ja Narwast. Imetletakse “Päris-linlastc” uusimaid moerõiwastusi ja Tapa jaamas äsjawalminud weebasseini esindusliku purskkaewuga. Kui waikib aga wiimane rongimürin, walgutakse taas laiali. Jalutatakse Männiku mäe poole wõi „Roti" lagedale linna spordiplatsile, mis aga suuremalt osalt on surmwaikne, harwa taowad kolm-neli meest jalgpalli, weel harwem loobib mõni oda. Seltskondlikud organisatsioonid waikiwad ka üksteise wõidu. Aga elatakse, tehakse kibedasti tööd ja lepitakse olemasolewagagi.


Postimees, 29. juuni 1935
Tapa linna rewisjoni komisjoni esimees mõisteti wangimajja
Tapa linna rewisjoni komisjoni esimees Johannes Ruuse, kes wolikogu koosolekutel alati käremeelselt esinenud ning linnawalitsusele opositsiooni arendanud, sai 21. skp. karistada linnanõunik  Bernahard Rooba auhaawamise ja laimamise pärast Tapa jaoskonnakohtuniku poolt 3 kuulise wangistusega, kuna B. Rooba kohta oli ühel käesolewa aasta wolikogu koosolekul täheldanud, et B. Rooba oma waranduse ära pillanud olewat, linnawalitsuses kahjuliku mürgina esinewat ja linnale mädanenud planke ning kinnikaswanud kraawe kaela olewat sokutanud. Nüüd 27. skp. tuli Tapa jaoskonnakohtuniku juures arutusele teine süüdistus rewisjoni komisjoni esimehe Joh. Ruuse wastu Tapa linnawalitsuse laimamises. Nimelt oli Joh. Ruuse 22. now. läinud aastal peetud linnawolikogu koosolekul seletanud, nagu oleks Tapa linnawalitsuses waremalt wargad ja kelmid olnud, kellest küll lahti saadud, kuid kelle asemele jälle uued tulnud. Kohtus selle laimawa wäljenduse arutamisel esinesid linnawalitsuse liikmetest erasüüdistajatena linnapea T. Rähn ja nõunik B. Rooba, kuna tunnistajate osas figureerisid wolikogu juhataja pr. Helmi Kaber, abilinnapea H. Kiisk, kõik wolikogu liikmed ja wolikogu koosolekut pealt kuulanud ajakirjanduse esindajad. Ehk küll osa tunnistajaid koosoleku käiku ja laimawa wäljenduse üksikosi enam täpselt ei mäletanud, selgus suurema osa seletustest siiski Johannes Ruuse süü teotamises ja sõimamises, mispärast ka jaoskonnakohtunik  Johannes Ruuse 2 kuuks wangi mõistis.



Johannes Ruuse


Järva Teataja, 23. jaanuar 1934
Johannes Leinberg 55-aastane
Põlise wankrimeistri ja seltskonnategelase tähtpäev
25. jaanuaril  saab Tapa põline wankrimeister ja Põhja-Järwamaal laialt tuntud Johannes Leinberg 55-aastaseks. Ta on pärit Wõhmuta wallast, kus tema isa ja isaisa pidasid sama ametit. 1901. aastast saadik töötab ta Tapal. Harwa leidub nii püfiwaid ja järjekindlaid näitustel esinejaid, kui seda on olnud Leinberg oma töösaadustega. Üle kahekümne korra järgimööda on ta esinenud oma wankritega Tallinna põllumeeste seltsi näitustel ja samuti palju kordi ka mujal üle riigi. Diplome omab mees ligi sada ja aurahasid 37, millede hulgas rida esimisejärgulisi. Oma eluaja jooksul on meister walmistanud umbes üksi 500 sõiduvankrit ja kõik oma kavandite kohaselt. Tapa-Jakobi kirikule kinkis Leinberg altari aia, mis samuti tema oma töö. Seltskondlisel alal on juubilaril suuremad teened haridusseltsis, olles üks seltsi asutajaist. Ka Tapa kindlustusseltsis oli Leinberg asutajaks ja esimeseks esimeheks ning wiimasel ajal rewisjoni komisjonis. Samuti tunneb juubilari kohalik tuletõrje pere. Ei ole Leinberg öelnud ära ühestki heast algatusest ega toetusest.



Johannes Leinbergi valmistatud kalessid Tapa sepikoja ees



Johannes Leinberg omavalmistatud kalessidega


Postimees, 9. august 1935
Raudteelase kahekordne juubel
Laupaewal möödub sellest 25 aastat, kui Tallinnas Jaani kirikus laulatati paari praegune Tapa weojaoskonna ülem Karl Roode ja Zizilija Manitsky, mõlemad pärit Tallinnast. Samal päewal peab K. Roode oma 35-aastast riigiteenistuse juubelit. Juubilar Karl Roode on kogu aeg wõtnud osa seltskonnatööst, olles Walgas üks kaitseliidu asutajaist, kiriku nõukogus jne. Tapal on Roode praegu linna tuletõrje ühingu peamees ja tegew mujal. Karl Roode on sündinud 25. märtsil 1882. a.


Järva Teataja, 9. detsember 1938
Kõigi kodumaa kirjastuste esindusladu Tapal
Tapa wanemaid ärilisi ettewõtteid, end. Johan Luuki, praegune Hans Oja raamatukauplus, oli juba Tapa asutamisaastaist Tapa linna ja ümbruskonna warustajaks kirjandusega, kooli- ja kontoritarwetega jne. Heites pilgu äri seniaegsele arenemiskäigule H. Oja juhtimisel, näeme, et äri soliidsele alusele on ümbruskonna tarwidusi silmas pidades rajatud weelgi laialdasemaid huwisid haaraw ettewõte, mis suudab teenida tarwitajaskonna igasuguseid nõudeid täiel määral. Äri raamatute ladu on rikkalikult täiendatud, kusjuures ostjaskonna huwisid eriti kaitseb asjaolu, et H. Oja ärri on koondunud kõikide kodumaa kirjastuste esindused, mis wõimaldab pakkuda täielikku walikut kõigist ilukirjanduslikest, kooli- kui ka teaduslikest raamatuist, otse kirjastuslaost ostetud hinnasoodustustega. Peale kooli- ja kontoritarvete omab praegusel jõulueelsel hooajal erilise tähtsuse ka äri haruldaselt rikkalik kingitusesemete wäljawalik. Üldise tunnustuse on H. Oja äri wõitnud ümbruskonna kooli-kooperatiiwide, wäikekaupmeeste j. t. hulgiostjate peres, keda siin soodsalt warustatakse kwaliteettaubaga. Äri juures töökaw trükikoda on tänawu täiendatud kõigiti ajakohaste trükitehniliste abinõudega. Kirjade liike ja arwu on hulgaliselt suurendatud ning trükikoda rakendatud tööle mehaanilisel jõul, mis wõimaldab üha suurenewat tööhulka kiirelt ja õigeaegselt täita. Praegu on trükikojas wõimalik trükkida niihästi raamatuid, kui ka igasuguses suuruses müürilehti ja muid trükitöid harilikus wõi wärwitrükis. Sisseseadmisel on ka ajakohane kötiekoda, kus juba tööga alustatud. Trükikoja töö kwaliteedile annab parima hinnangu see tööhulk, mis siia saabub kaugemaist ringkondadest. Lõpuks olgu meel märgitud, et H. Oja ettewõtte edu tagab ka äripersonaali meeldiwalt sõbralik teenimine ja õiglaselt wastutuletikud hinnad.


Järva Teataja, 3. november 1939
Järvalane, kes maadles Lurichiga
Täna pühitseb oma 70 aasta sünnipäewa Tapa ümbruskonna wanemaid ja edumeelsemaid põllumehi, Karkuse küla ”Aawiku” talu peremees Mart Kalde. Mart Kalde sündis 3. nowembril 1869. a. Läänemaal, Haimre wallas taluperemehe pojana. Peale õpinguid Kuuda õpetajateseminaris ja täienduskursustel töötas 20 aastat külakooliõpetajana Kolga-Kõnnus. Hiljem omandas ostu teel sama kooli talu, millele lisaks rentis Eesti iseseiswuse algaastail «Aawiku" karjamõisa Karkuse külas. Mõisa tükeldamisel omandas sealt endale asundustalu, mille pidamisele ja arendamisele asus kogu temale omase tööinnu ja wisadusega. 20-aastase töö tulemusena on M. Kalde .”Aawiku” talu tõstnud eeskujulikule järjele, arendades seda igal alal wähemalt 100-protsendiliselt. Parimas korras põllud, hooned, priske maatõugukari j. m. rõõmustawad iga põllumehe silma, kes astub „Aawiku" külalissõbralikku tallu. Agaralt on M. Kalde alati kaasa löönud ka seltskonnatööle. Wanadusest hoolimata töötab praegu Tapa Põllumeeste seltsi ia Tapa Põllumeeste Ühispanga juhatuse esimehena, on Karkuse Raamatukogu seltsi eluaegne liige, Kolga Raamatukogu seltsi auliige Harjumaal (kinkis nimelt seltsile majaaluse krundi) jne. Mõnda aega töötas ka Tapa Tarwitajate Ühisuse juhatuse esimehena. Muidu on wäljendanud alati julgeid ja sageli wäga algupäraseid mõtteid ja üritusi, mille tõttu teda tuntakse ka kaugemais ringkonnis. Küsimusele, milliseid meeldejääwamaid muljeid mäletab enda pikast elueast, wastab juubilar: ”Noormehena wõitsin kord Tallinnas tõstewõistlusil esimese auhinnana kulduuri, mille üle mul oli seda enam hea meel, et olin waremalt kulduuri näinud waid ühe korra kirikhärra käes, kes käis kooli katsumas. Mu praegune tugew terwis ongi nooropõlwe sportimise tulemusi. Kord käisin ka Lurichiga Riia tsirkuses maadlemas. Keskeas walmistas mulle suuremat rõõmu nägusa seltsimaja kerkimine minu Kõnnus asuwa talu krundile. Endistes kitsastes ja pimedates ruumides korraldatud peod kippusid kujunema joodikute kogumise ja kaklemise kohaks, uutest awaraist ja walgeist ruumidest aga kadusid pimeduseteod ja külanoortest arenes agaraid ning andekaid seltskonnategelasi. Mu wanema põlwe suurim rõõm aga oli waba, iseseiswa Eesti sünd, mis tegi mu uuesti nooreks, ning nüüd pole enam aegagi wanaks jääda." Seda wiimast wõib nentida igaüks, kellel kokkupuuteid wana, kuid ikka noore Kalde Mardiga.


Järva Teataja, 25. juuli 1933
Tapa linnavolikogu koosolek
Tapa linnawolikogu koosolek möödunud reede õhtul kujunes õige mürglirikkaks ja seda sarnase päewakorra punkti, kui keskkooliõpetajate walimise juures. Koosoleku ajas palawaks Heinrich Ellisson, kes kohe alul alustas rünnakut keskkooli juhataja A. Luuri wastu, tahtes päewakorda täiendada wiimase wastu sihitud punktiga. H. Ellissoni ettepanek ei läinud aga läbi. Koosoleku”naelaks” oli keskkooliõpetajate walimine, teised punktid olid päewa korras nii muuseas. Teatawasti registreeriti Tapa keskkoolist lahti 6 õpetajat kui kutseta. Kandidaate andis end üles 38. Linnawalitsus esines wolikogule ettepanekuga lahtiregistreeritud õpetajad tagasi walida. Endise eestikeele õpetaja N. Oderi kandidatuur kukutati aga läbi. Walituks osutus eesti keele õpetaja kohale Kristjan Meikop. Teised õpetajad waliti aga kõik tagasi, kuigi üksikute juures tekkis erilisi sõnawõtmisi. Nii jääb L. Kleitsmann inglise keele, pastor J. Gnadenteich usuõpetuse, Freimann laulu- ja muusika, F. Kruusmann joonestuse, A. Niggol wõimlemise ja riigikaitse ning M. Bötcher majapidamise õpetajaiks. Skandaaliks läks kui H. Ellisson  sõnawõtmisel ägeduses taskust üleswõtte välja tõmbas, tõenduseks et Tapa keskkoolis isesuguseid olenguid korraldatavat, ühte linnawolinikku olla näha pildil tütarlapsi sülelemas. Koosoleku ruumis tekkis suur kära. Nõuti üleswõtte kõigile näitamist, teisalt karjuti aga sellele wastu. Peale koosolekut jätkus skandaal edasi. Ellisson  ronis toolile, hoides kõrgel üleswõtet. Tekkis jällegi suur lärm. Kuuldusid hüüded Ellisson kotti panna, samal ajal aga kõlasid ka hüüded Ellissoni poolt. Lõppnumbrina tõugati Ellissonil tool alt ära, nii et ta maha kukkus. Jageleti tükk aega, ja see jätkus ka veel uulitsal. On ikka isesugused kombed Tapal küll!



Tapa linna volikogu 1931. aastal. Heinrich Ellisson istub paremalt kolmas


Järva Teataja, 1. november 1932
Wahetlugemine Tapalt
Waremalt wõis küsitleda keda tahes tapalast: “Missugune on Tapa ilusamaid maju?” Enamikul juhtudel oli wastus: “Eks apteekri maja!” Särasid siis majasilmad õhtuti wõluwalt ja olid oma seisukohtadega rahul nii maja kui ka omanik. Aga ega ükski ilu pole igawene. Teiselepoole teed kerkis weel neitsilikum Tapa “iludus”, üks neist nii puhas klaarwalge, teine salapärane, müstiline. Wahiwad üle tee üksteist, nagu kaks ühesuguste kleitidega naist. Tapalased on aga kimbatuses, ei oska leida Tapa kaunimat maja. Omad inimesed panewad tähele ka pisiasju, mida juhuslik läbisõitja ei näegi. Uued postkastid on kord ometi pärale jõudnud. Keisriaegsed läksid vist erusse. Nüüd wõiwad kõik kodanikud omad kirjad usaldada kasti, vaewalt küüniwad uudishimulikkude näpud weel sisse. Muide elatakse tasapisi, tehakse hoolsalt tööd ja mõnikord puhutakse wäikest kohwijuttu. Kõneainet on külluses. Wast alles oli uus sensatsioon - mõrtsukas surmati areteerimisel. Tapa nimi enesest on päris halwa iseloomuga, liig käskiw ja wast inetugi. Kohalikud elanikud ei wõta ega häälda nime halwakõlaliselt, kuid wäljaspool patustatakse mõnigi kord selle wastu. Taheti ju kord praegust nime „Walgejõega" asendada, kuid kõrged isandad pealinnas leidsid, et endine kõlbab küllaldaselt. Jäigi. Nüüd kipub asi siiski pisut liiale minema. Üks tüse isand ei julge enam õhtuti ajalehtegi tooma minna, tema wastu olewat mingi wandeselts asutatud, ketserliku lipukirjaga. Aga mine tea rahwajuttu!
Leivamäng. Õigemini mäng leiwaga. Arvate ehk, et mõni uus leiutis? Ei, seda ta pole, Tapal tuntud wigur. Kas ka mujal see mäng nii harrastataw, on teadmata ja läbi uurimata. Mängu reeglid on lihtsad: mängijad viis-kuus (kõik pagarid) asuvad kokku, kirjutawad paberile oma nime ja lubavad ausat mängu mängida. Maksavad ühisesse “panka” silmaraha ja mäng wõib alata. Algul lüüakse leiwakilo hind kuulmata kõrgele, siis algab mahaarvutamine, see sünnib tasapisi poole sendi kaupa. Kes hinna langetamisega kõige rohkem kaukasse suutnud koguda, võidab mängu. Lõpuks on hind samasugune kui mängu alustades. Kratsivad kukalt kaotajad ja muhelewad wõitjad. Tuuakse uus paber, jälle kirjutatakse nimed ja antakse lubadused, ning mäng läheb uue hooga lahti. Leivatarvitaja aga rõõmustab ainult siis, kui materdamine täies hoos, siis saab temagi “igapäewast” mõistliku hinna eest. Wõõrale paistab, et Tapa on pagarite “hällilinn”, sest kringleid võib siltidena õige rohkesti rippumas näha. Aga vale! Kõik pole kuld, mis hiilgab ja iga kringel et tähista weel „pakereid". Äraseletatult tuleb tõlgitseda nende olemasolu: siin müüakse ka leiba ja saia.
Ükski prohvet pole kuulus omal maal. Nii ka Tapal. Teewad omad inimesed näitemängu wõi edendavad lavakunsti, siis edeneb saal tühjuse poole, tuleb aga pealinnast näitetrupp, siis on mängumaja kohutavalt wäike. Iga etendus wiib kümneid tuhandeid minema, aga oma seltsidele jäävad mõned üksikud kroonid. Kes vedelworstitab, kas Tapa publik wõi seltsid, wõi olenevad nad üksteisest, on õige raske ütelda. Igatahes eelolew hooaeg et tõota kuigi suurt pinget sel alal. Kuulduste järele tulewat küll üks juubel, millest juubilar ise eelkõige huwitatud ja mis wägewuselt tõotab kujuneda seniolematuks. Wõib olla kuulewad tapalased warsti mitte ainult uue kiriku kellahelinat, waid ka opereti tämbriga helinakesi. Peod üldse kipuwad ebaõnnestuma. Pidi tulema wast lähemail päewil üks wägew kompositsioon, pardon, kombinatsioonipidu, kuid kuuldamasti olewat kõrgemalt poolt waikselt warba peale astutud ja... omapärane looming jäi pooleli. Ega äpardused kände ja kiwe mööda sõtku, ikka sajawad inimeste kaela! Muide, õhinal oodatakse uue kiriku walmimist, mis edeneb kõigiti ladusalt. Tapalased olewat kitsid - wale! Kirik wajas pinke ja mõne minutiga saadi teeõhtul pinkide raha kokku. Ainult kirikuelu jääb pisut soiku, nii mõnigi jätab armulaual käimata ja pruutpaar lükkab laulatuse edasi, kõik ootawad uut ja nägusat kirikut.


Postimees, 13. juuni 1935
Oskar Udikase 40 a. ametijuubel Tapal
Tapa tuntuim pottseppmeister ja sawitööstur Oskar Udikas wõib neil päewil pilku tagasi heita oma 40-aastasele tegewusele. Teenis alul Pärnus õpipoisina, kus töötas kuni 20 a. wanuseni ja läks siis sõjawäeteenistusse, kus samal alal töötas. Hiljem siirdus Rakwere potseppmeistri Mathieseni ja Tapale Willem Markuse juurde tööle. Wabadussõjas sai teenete eest wabadusristi. Peale wabadussõda asus elama Tapale, kus oma käe peal töötama hakkas, abiellus ja asutas oma pottsepa ameti kõrwale weel sawitööstuse ning omandas kinniswara. Suure töö ja püüdlikkuse tõttu on O. Udikase sawitööstus kujunenud ainsaks sellelaadiliseks Tapale. Tööstur Udikast tuntakse kui head tööjõudu ja sõbralikku inimest seltskonnas, Ta on sündinud 22. okt. 1881. aastal.


Järva Teataja, 14. mai 1937
Hans ja Helene Lõõnik'ute hõbejuubel
Esimesel suwistepühal pühitsewad rohkearwuliste sõprade ja sugulaste ringis oma hõbepulmi Tapa äripidajad Hans ja Helene Lõõnik. Ühtlasi wõib Hans Lõõnik oma abielu märkpäewal waadata tagasi 15-aastasele äritegewusele Tapal. Kuna kahekordsele juubelile lisandub weel muidki perekondlikke märkpäewi, siis on rõõmupäew mitmekordne. Hans Lõõnikut tuntakse Tapal ja ümbruskonnas kui tugewa energiaga, õiglast ja tüsedat ärimeest. Sündinud 26. okt. 1887. a. Wohnja wallas põllumehe pojana, siirdus Hans Lõõnik 1910. a. Tapale, kus asus teenistusse raudteele ja abiellus oma praeguse elukaaslasega( sünd. Rüüter) koduwallast. Tegutsenud 13 aastat raudteel, asutas H. Lõõnik 15 a. tagasi endale Tapale plekisepatöökoja ja segakaupluse, millist on suutnud arendada kuni praeguseni pidewat edu- ja tõusuteed. Täiel määral on H. Lõõnik oma äri järjekindlalt mitmesuguste üldtarwilike aladega laiendades wõitnud üldise tunnustuse ja näidanud kujukalt, mida suudab töömehe wisadus ja ärimehe ausus. Seltskondlikus tegewuses on H. Lõõnik kaasa löönud kohalikus  tuletõrjes ja haridusseltsis,  praegu tegutseb nõukogu liikmena Tapa kindlustusseltsis. Soovime wäsimatule juubelipaarile püsiwat õnne perekonnaelus ja senist edu äritegewuses ka tulewikus!


Järva Teataja, 13. november 1935
Mitmekordne juubilar Tapal
Tapalasile ja Tapa ümbruskonnale tuntuim isik Mart Narwa, sai 12. nowembril 80 aastat wanaks; samal ajal möödus tal 50 aastat, kui astus abiellu, siis on ta ligi 50 aastat olnud Tapal raudteel lampide korraldajaks, üks esimestest majaehitajaist Tapal, tuletõrje ühingu asutajatest ja osa wõtnud kõigist heategewate seltside ja ühingute tegewusest Tapal. Juubilar Mart Narwa on pärit Puurmanni wallast, Tartumaalt, kus ta wanemad olid talupidajad. Noormehena oli põllutööline, peale „kroonuteenistust" asus elama Tapale ja sai teenistuse raudteele lampide korraldajaks, missugusel kohal wiibis kuni elektriwalgustuse sisseseadmiseni ja siis läks pensionile, mõni kuu enne wiiekümneaastast teenistuses olemist raudteel. Siis, kui alles kõikjal oli Tapal mets, ehitas Mart Narwa (1903. a.) omale ilusa kahekordse maja, mis tänapäevani üks korralikumaist majadest Tapal.
Juubilar on wõtnud osa kuni oma kõrge wanuseni tuletõrje ja teiste seltside  tegewusest; temal on suured teened Tapa Jakobi kiriku ajaloos, nimelt kinkis kirikule altari ja andis muid toetusi mitmesaja krooni wäärtuses, olles ühtlasi selle koguduse üks esimestest wöörmündritest. Pole möödunud ühtki Vabariigi aastapäewa, mil Mart Narwa maja pole ilustatud ainsa majana Tapal, ilutulestikuga, mis eest on ta poeg Oskar saanud rea tänukirju riigiwanemalt, ministreilt, kaitsewägede ülemjuhatajalt jt. Juubilari abikaasa Juula, kes sündis Järwamaal Einmanni wallas, saab 17. weebruaril 1935. aastal 80-aastaseks.
Kuldpaaril on kolm last, neist kaks poega mõlemad lõpetanud Tallinnas Raudtee tehnikakooli. Kõrge wanuse peale waatamata on haruldane abielupaar hea terwise juures  ja wana Mart wõtab osa kõigist koosolekuist ja kooswiibimistest, kus ta on olnud  asutaja ja kaastegew kaua aastaid.
(Mart Narva ehitatud maja on alles tänapäevani, see asub jaama juures, Ambla mnt. alguses, selles asub praegu Vaksali Trahter.)


Järva Teataja, 14. juuli 1931
Ambla Kihelkond muinsusesemete varaait
300 aastaste rahade leid Ambla surnuaialt ja Kuru külast
Hiljuti äratas üldist tähelepanu wanaaegsete rahade leid Ambla surnuaialt Kuru küla elaniku Tõnu Kroonfeldti haualt, missugused rahad 1637. ja 1638. aastate numbreid kandsid. Nüüd hiljem on leitud 3 wanaaegset raha Kuru küla põllult, millistest rahadest üks hõbe ja 2 waskraha. Rahad kannavad aastanumbreid 1633 ja 1798, kusjuures üks raha sissepuuritud aukudega, millest läbi torgatud hõbeketi lülid. Üldse on Ambla kihelkond üks rikkamaid muinaswarade ja muinasesemete leiu- ning asukohti; muuseas ka wiimase leiu asukoht Kuru küla. Rida aastakümneid tagasi on leitud hulk wäärtuslikke asju Kuru küla soost. Muuseas on sealt leitud isegi kuldrahasid ja kuldkäewõru. Umbes 40 aastat tagasi leitud sama Kuru küla maa-aladelt kilukarbi suurune nõu hõbepärlite ja sõrmustega, missugused tol ajal Ambla politseiasutusse antud. Mitmesuguseid wanaaegseid asju leitud ka Kuru küla  läheduses olewast Tapa küla koolimaja juures asuwast “Männimäest”, missugune mägi sellel leiduva kiwiristiga ja kahe wana männiga arwatakse oletvat wanaaegseks ühiskalmuks. Kuru ja Tapa maade wahel piiriks olewa mäeseljandiku laienenud osa “Liiwa” talu kohal on olnud wanaaegseks suurtükipatarei asukohaks. Seda kohta käidi uurimas alles aastat 5—6 aastat tagasi.


Järva Teataja, 3. november 1931
Mees sai 2 päewaga 5 protokolli
Sõjakas pagar Tapal
Kahe päevaga viis protokolli kaela - selle rekordi püstitas Tapa pagar  A.Sipsask. Lugu arenes järgmiselt: ühel päewal ilmus pagariärisse Tapa ärimees Eduard Seidelberg nõudma Sipsaskilt jahu arve tasumist ehk jahude tagasiandmist, mida oli 34 kotti leivajahu ja 12 kotti saiajahu. Kogusummas üle 300 kr. eest. Sipsask sai kurjaks nõudmise pärast, haaras pudeli ja tahtis sellega Seidelbergi lüüa. Juhuslikult viibis äris keegi leivaostja. Seidelberg tähendas sõjakale pagarile, „Ärge ikka lööge, siin on tunnistaja juures". Sipsask sattus nüüd marru, viha pöördus aga äkki leivaostja —A. Paulmanni peale. Lõi sellele vastu nägu. Paulmann  lasi pagari peale politseis protokolli teha. Sipsask andis Seidelbergile siiski lubaduse jahud tagasi anda. Kui aga Seidelbergi teenijad jahudele järele tulid, võttis pagar luuavarre ja ajas mehed otsemat teed ärist välja. Weel samal õhtul ilmus Seidelberg kohtupristawi ja politseikomissariga Sipsask'i juurde jahude aresti alla panekuks. Nüüd läks uus rabelemine lahti; alles kui kohale kutsuti mitu kordnikku, saadi rahu majja. Jahud toimetati aresti alla panduna Seidelbergi hoonetesse hoiu alla. Järgmisel hommikul arenes Seidelbergi hoovil uus vaatus. Sipsask ühes õrnema poolega tükkisid Seidelbergi teenija kallale, tahtes selle käest mingisugust arvelehte. Teenija pääses juurderutanute abil. Politsei pani ka selle vahejuhtumise protokolli. Nii sai temperamentne pagar kahe päevaga viis protokolli. Muuseas ongi tal Tapal suur kuulsus kohtuprotsesside pärast.


Järva Teataja, 23. detsember 1938
75-aastane hingekarjane olnud 50 aastat õpetaja ametis
Endine Ambla koguduse õpetaja Johannes Willberg, kes nüüd Tapal weedab oma wanadusepäewi, pühitseb käesolewal nädalal oma kahekordset juubelit: 21. dets. sai ta 75 aastat wanaks ning täna, 23. skp. täitub tal 50 aastat õpetajaametis. Õp. emeriitius Johannes Theodor Willberg sündis 21. dets. 1863. Tallinnas käsitöölise pojana. Õppis Tartu Ülikoolis usuteadust 1883—1887. a. Õpetajaametisse õnnistati 23. dets. 1888. a. Kuressaares, kus paar aastat töötas abiõpetajana. 28. dets. 1890. a. waliti J. Willberg Ambla koguduse õpetajaks, kus ta hingekarjasena tegutses kuni 1. jaan. 1934. a., mil wanuse tõttu ametist lahkus. Kirikuelust wõtab juubilar ka erus olles soojalt osa. Nii kogus ta tänawu kogudustes ringi matkates Tallinna Peeteli kiriku heaks ligi 700 krooni. Sünnipäewa warahommikul äratas juubilari Tapa-Jakobi koguduse noorteühingu segakoor koos õp. J. Gnadenteichiga, kes ametiwenda soojalt terwitas. Esimesel jõulupühal tuletatakse juubilari meelde Tapa ja teisel pühal Ambla kirikus.



Johannes Willberg


Uudisleht, 19. mai 1934
Homme, s. o. esimesel suwistepühal, saab täpselt 10 aastat päewast, mil Peeter Lainewool asus Tapa linnas adwokaadina tegutsema. Adw. Peeter Lainewool sündis 17. aug. 1898 a. Pärnumaal. Lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna 1923. a. Peale ülikooli lõpetamist oli lühemat aega kohtuameti kandidaadiks Tallinnas kohtupalati juures. 20. maist 1934. a. alates tegutses adwokaadina Rakwere-Paide rahukogu ringkonnas asukohaga Tapa linnas. Alati sõbraliku ja vastutuleliku inimesena on P. Lainewool wõitnud ümbruskonnas laialdast poolehoidu ja lugupidamist. Algusest saadik on adw. P. Lainewool olnud ka Tapa linna juristkonsultiks. Edu ja õnne lp. juubilaarile tema 10 aastase töö tähtpäewal!


Päevaleht, 7. veebruar 1930
Tapa linn kaotas ühe tublimatest töömeestest
2. veebruaril suri 64 a. wanaduses peale lühikest haigust külmetusel saadud kopsupõletikku Willem Gabriel. Nimetatud isiku surmaga on Tapa linn kaotanud ühe neist tõsistest tüsedatest töömeestest, keda meie moodsal ja muutlikul ajajärgul   wähe leidub. Kui peale 1905. a. sündmusi wärskemad tuulepuhangud ka Tapale ulatusid, siin cand. A. Nigoli õhutusel E. N. K. S. Tapa osakond ja emakeelne kool ellu kutsuti, mis ajutiselt töötas tema majas, siis oli kadunu üks esimestest soojematest seltsi toetajatest, kelleks ta jäi kuni surma silmapilguni. Seltsis täitis ta pikemat aega laekahoidja kohuseid. Suuremad kohustused olid kadunul kanda alewi iseseiswaks saamisega. Oli esimene Tapa alewiwanem, missuguseid kohustusi täitis pikemat aega. Tema ajal ehitati linna algkoolimaja ja laiendati elektrijaam. Wiimasel ajal töötas laekahoidjana Krediitpanga Tapa osakonnas. Iseloomult oli ta ausameelne ja otsekohene, armastas wähe kõnelda kuid enda peale wõetud kohustusi ükskõik mis alal täitis alati suure hoole ja armastusega. Ja neid kohustusi oli tal rohkesti. Nii oli ta Tapa linnawalitsuse, Tapa Noorsoo Kaswatuse Seltsi juhatuse, Tapa Majaomanikkude Seltsi juhatuse liige ja kaitseliidu auliige. Leinama jäid kadunut lesk ja kolm alaealist last. Matmist toimetatakse reedel, 7. weebruaril.



Willem Gabriel


Järva Teataja, 24. juuli 1930
Möödunud nädalal olid kolm “kanget” tapalast rahukogu ees. Olid hakkama saanud sarnase kangelasteoga, et tahtsid kordniku arestimajja viia. Kogu see lugu arenes järgmiselt: Tapa restorani “Nord” ees, kus kibe kakslus. Riiukukeks oli keegi Aleksander Habermann, kes peksis üht raudteetöölist. Kordnik jõudis jaole ja tahtis Habermanni soolaputkasse wiia. Sellel muidugi polnud sugugi himu sinna minna. Karjus appi ja wiskus seljali maha. Kohale juhtus nüüd ka keegi Narwa kordnik, kuid see sai kohe jalaga näkku, nii et weri hakkas jooksma. Wahepeal kogunes hulk  joobnud isikuid ümber. Keegi Aleksander Walts ja Anton Peri segasid end politsei tegewusse. Habermann kasutas juhust ja põgenes. Walts ja Peri wõtsid aga Narwa kordnikul käte alt kinni, keegi lükkas selja tagant ja nii hakati wõimuesindajat arestimajja wiima. Selle juures löödi talle wahete wahel rusikaga näkku. Omapärasele rongikäigule juhtus aga wastu tulema konstaabel Lootsmann. See wahetas nüüd osad: kordnik wabanes joobnute käest ja arestimajja wiidawateks said Walts ja Peri. Kolmas selja tagant tõukaja mees sai aga õigel ajal jalga lasta. Tema isik on tänini teadmatuks jäänud, seega ka karistusest pääsenud. Samal  päewal tabati raudteejaamas jalutaw Habermann. Kohtu ees seletas Peri, et rahvas olla karjunud, et kordnik on joobnud, waja wiia ta arestimajja. Tema hakanudki siis politseinikku arestimajja tirima. Löönud teda aga ei olewat. Walts püüdis näidata end aga kaitseinglina. Habermann hoidnud kordniku kõrist kinni. Kordniku appikutsel päästnud ta mehe Habermanni “kallistusest”. Rahukohtunik mõistis Habermanni kuueks kuuks ning Waltsi ja Peri kaheksaks kuuks vangi. Sama otsuse kinnitas ka rahukogu.


Päevaleht, 14. juuli 1931
Vabandus
Ajaleht “Tapa Sõnumed” tõid Tapal elutseva adwokaat Peeter  Lainewool'i kohta mitmesuguseid laimu sisaldawaid artikleid. Adwokaat Lainewool'i kaebusel on kohus oma otsusega need artiklid waleks ja ebaõigeteks tunnistanud. Asjaolud nimetatud artiklites on waled ja paigutati lehte sihilikult, et adwok. Lainevooli isikut ja nime mustata. Wabandan adwokaat Lainewooli ees niisuguse teo pärast. Adolf Rohusaar, “Tapa Sõnumed” wast. toimetaja.


Järva Teataja, 19. november 1931
Tapa on imelik linn alati olnud oma omapärasustega. Kui teistes linnades ööseti uulitsaid walgustatakse, siis Tapal on tuled ööseti kustunud ja sellewastu lõõmawad päewal kõigest wäest. Samuti on ka uulitsad läbipääsmatud ja kui keegi wankriga liigub, tuleb hirmuga waadata, mil mees wankrilt maha porisse lendab. Kui veetakse hobusega jaamast riigiwiina kauplusesse, siis on näha alati suurt “pättide” karja kõndimas koorma järel, limpsates ja oodates, mil mõni pudel wõi koguni kast wankrilt maha “lainetab”, et siis ruttu jaole saada. Paar päewa tagasi wõisid näha tapalased koomilist pilti kest Pikka uulitsat. Keegi daam oma tütrega kummardavad maani ja hakkawad midagi rebima. Rebiwad ja rebiwad. Katsub mamma ja katsub tütar, kuid ei midagi. Rahwast kogub uulitsale kokku juba pilwena, kõigil kaelad õieli uudishimulikult, et kas on nüüd kuldraha wõi, briljant, aga teine küll peab olema. Wiimaks läheb keegi poiss lähemale ja tõmbab porist wälja wana roostetanud pooliku hobuseraua. Mamma ja tütre näod weniwad õnnest pikaks. Tütar haaras hobuseraua, olla õnn. Maamehed wangutasid päid, mis “õnn” see on, poolikuid raudu kõik kohad täis. Hiljem selgus, et proua awanud uue äri ja pidawat oma õnne sümboliks wanu hobuseraudu.


Järva Teataja, 25. oktoober 1930
Tapal tehti sääsest elewant
Kuidas sääsest elewant saada wõib, näitab alljärgnew lugu: Tapa raudteejaama wäljakäigukoha lähedal seisatab keegi naisterahwas. Korraga kuuleb ta, et wäljakäigukohast kostab häälitsemine ja nagu lapse nutt. Kiiresti jookseb naisterahwas wäljakäigukohta naisterahwaste poolt küljest, kuid seal selgub, et arwatawa lapse häälitsemine kostab meeste osakonna alt august. Kohe teatab naine oma leiust lähedal wiibiwatele raudteelastele ja nüüd minnakse hulgana waatama. Tõesti kuuldub nagu lapse häälitsemist, kuigi wõrdlemisi tasa. Juurde koguwad juhtumisi rongi ootajad ja nii ümbritseb warsti wäljakäigukohta suur inimeste parw, kuhu inimesi alatasa juurde woolab, kõigil suus ainult jutt, et wäljakäigu august olla alla heitnud keegi südameta ema oma sündinud elusa lapse. Asjast informeeritakse ka politseid, see omakorda kohtu-uurijat, kes warsti ühes kriminaalametnikuga kohale tulid. Et wäljakäigukoht sügaw, aastaid lõpulikult tühjendamata ja kuhu ligipääsemine wõimatu kinnise ehituswiisi tõttu, on kõik wäljapääsemata seisukorras. Pole ka enam kuulda mingisugust häälitsemist. Ainuke abinõu oli wäljakäigukoha lõpulik tühjendamine. Ja kohe muretseti kohale wastaw isik aamiga, ning tühjendamine algas. Tulemus oli, et leiti küll mustusest kasse, koeri, saapaid ja koguni üks põrsas, kuid mis leidmata jäi, oli lapse laip. Leiud kontrollis kordnik, kes alaliselt tühjendamise juures wiibis. Lõpuks, 21. skp., oli wäljakäigukoht tühi, mis seda pole olnud wõib olla aastaid. Nüüd aga kuuldawasti raudteewalitsus kawatseb koguni ühes sellega ka tähendatud wäljakäigukohta ära lõhkuda, kuna alles jääwad sellekohased ruumid jaama ooteruumis. Naise leiu lahenduseks oli aga kassipoeg, kes alla kukutatud lapsele sarnaselt häälitses.


Lääne Hääl, 4. juuni 1931
Tapa linn wiie aastane
Kuusemetsa asemele kerkis linn
Aastat 30 —40 tagasi oli Tapal mõni üksik maja. Jgalpool mühas põline kuusemets. Raudteesõlme arenemisega hakkas Tapa kiirelt kasvama. Kuulus oli Tapa ka omal ajal arwukate worstitööstuste poolest. Tapa worstitööstuse saaduseid saadeti kaugele Wenemaale, sellepärast ka Tapat kutsuti isegi „worstilinnaks" ja ka praegugi tuntakse seda nime wäga laialt. Wiie aasta eest tekkis tapalastel mõte alewit iseseiswaks linnaks lasta kinnitada. Alguses oli selles asjas wäga mitmesuguseid arwamusi. Nii mõnelegi tundus nimi „linn" hirmsana ja teistele jälle rõõmustavana. Agarad asja algatajad wiisid kõik niikaugele, et Tapa kuulutati linnaks ja pandi oma õigused maksma. Toimiti walimisi, ja kogu linna tegewus hakkas edenema. Esimeseks linnapeaks waliti Ernst Grimm, kes sellel ametil umbes 2 aastat püsis, kuni mõnesuguste sekelduste puhul tema selle ameti pidi maha panema. Järgmiseks linnapea kohuste täitjaks maliti J. Ruuse. Et küll esimeses linnawalitsuse koosseisus ebaõigeid tehinguid toimiti, suudeti siiski paljugi ära teha uue linna arenguks. Meestel oli energiat ja töötahet. Peale kolme aastat tuli linnawalitsuses suurem pööre. Tegewusse asusid uued härrad, kes tänini oma kohuseid täidawad juba teiste põhimõtetega. Tekitakse tasapisi puhtmajanduslikke toiminguid ja rabeletakse tulude saamise kallal. Wiie aasta jooksul on siiski nii mõndagi korda saadetud: on sillutatud teid, ehitatud wanadekodu ja haigemaja, ülalpeetud alg- ja keskkool. Ametkond linnawalitsuses on suurenenud iga aastaga, samuti ka palkade määrad kuna tulude lahtrid kõnelewad teist keelt. Tapa linna tähtsamatest  tööstustest wõiks nimetada: eksporttapamajad, Judeikini ja Rooba lauaweskid, O. Udikas'e sawitööstus, J. Kruusbachi malmiwabrik (kõige wanem tööstus Tapal), Reisa mehaanika töökoda, J. Jwanowi nahaparkimise tööstus, E. Tõnt s 'i limonaaditehas, O. Baumanni worstiwabrik, J. Kriiski worstiwabrik, Leinbergi wankritööstus, A. Leinbergi sepatöökoda, P. Jeksi limonaaditehas, R. Mihkels'i riidewärwimise tööstus, G. Mänd 'i puutööstus, J. Just 'i puutööstus, Liiwi mehaanika töökoda ning peale selle palju teisi wähemaid käsitöö (rätsepate, kingseppade jne.) alasid. Kõige suurem ja tähtsam tööstus on muidugi raudtee depoo. Kauplusi on arwult saja ümber, nendest wanemad esimesed Tapa kaupmehed: Noormets, G. Abram (1903. a.), K. Jwanow (1905. a.), Ed. Liblik, A. Rööpon-Reitel, A. Barot j. t. Miimase aja jooksul on Tapa äri alal täienenud, nii et pea igat kaubaartiklit ilma pealinna sõitmata Tapalt saada wõib. Ühistegelistest ettewõtetest tegutsewad Tapa Tarwitajate Ühisus, Eesti Raudteelaste Tapa kauplus ja o/m. üh. „Lihaekspordi" kauplus. Rahaasutustest on: Tapa Ühispank, Põllumeeste Ühispank, Krediitpanga Tapa osakond ja Eesti Panga agentuur. Seltskondlisi organisatsioone on: Tuletõrje ühing, Hariduse selts, Majaperemeeste selts, Põllumeeste selts, Naisselts, Loomakaitse ühing, Wabadussõjalaste liidu osakond, Lastesõprade ühing, Kaitseliidu Tapa kompanii, Naistering, spordiselts „Verda Stelo", Kaitseliidu .”Sportklubi”, peale selle raudteelaste mitmesugused kutseühingud ja seltsid. Laulukoore on: Tapa segakoor, Tapa keskkooli segakoor ja kiriku koor. Orkestrid : raudteelaste puhkpillide koor, rügemendi puhkpillide koor, näiteringi orkester, keskkooli puhkepillide ja sümfoonia orkestrid ja algkooli orkester. Õppeasutused: ühisgümnaasium, 6 kl. algkool ja õhtukursused algkooli juures.
Kohtu- ja ametiasutused: rahukohus, kohtu-uurija, politsei abikomissariaat, wanem kriminaal-assistent, kohtupristaw, kaitsepolitsei ja raudteepolitsei jaoskond. Adwokaadid: adw. P. Lainewool, wan. adw. abi A. Waher, adw. Pusik ja wannut. adwok. Helmi Kaber. Arstid : Eraarst dr. Walther, linnaarst dr. Ustaw, era- ja hambaarst dr. Kljas, hambaarstid K. Kupfer ja Pikarewits ja loomaarst dr. Ein. Kõik need eelpool nimetatud asutused ja palju muid teisi ettewõtteid on need, mis toowad linnale elamust ja tegewusi. Asutuste ja ettewõtete suuremaks tarwitajaks on ümbruskonna maarahwas nii umbes 15 wallast ja mitmest alewikust, s. o. põhjapoolne osa Järwamaast, ning osa Wiru- ja Harjumaast. Sellepärast peaks Tapa linnawalitsus rõhku panema linna kaswamisele tööstuste ja ettewõtete kaudu. Loota wõib siiski, et need wead, mis on tehtud, on parandatawad, sest elame alles üle linnaelu alguspäewi.


Postimees, 4. september 1929
Tapa aedniku juubel
31. augustil pühitses Tapal oma 50 a. aedniku tegewuse juubelipäewa ja 70- aasta sünnipäewa aktiiwsemaid Tapa tegelasi Mart Wollmann. Juubilar on meestest, kes ise end „haljale oksale" aidanud, wäsimatu töö ja energiaga. Juubilar on kõigi Tapa seltside asutaja. Selle tõttu wõtsid juubelipidustustest osa ja ütlesid terwitusi ning andsid üle kingitusi peaaegu kõikide Tapa seltside esitajad. Terwitusi oli isiklikult, kirja- ja traaditeel. Poeg, kes Austraalias, oli saatnud 750 krooni.


Järva Teataja, 1. september 1939
Tapa vanemaid seltskonnalegelasi Mart Vollmann 80-aastane
Nädala algul pühitses Tapa vanemaid seltskonnategelasi ja majaomanikke Mart Vollmann lähemate sugulaste ja tuttavate ringis oma 80 aasta sünnipäeva. Enda suhtes alati tagasihoidliku vanakese kõrgeealisest märkpäevast polnud Tapa seltskond varem teadlikki, mispärast siinkohal edasi anname veel rohkeid hilinenud õnnitlusi.
Mart Vollmann kehastab kujukalt seda eestlaslikku visa põlve, kes parunikepialusest orjusest enda kõigi viletsuste kiuste rühkis haljale oksale. Sündinud 1859. a. Virumaal, Avanduse vallas mõisarehepapi pojana, pidi poisike juba varases nooruses asuma mõisas endale leiba teenima. Sealjuures tuli tal kannatada peale muude raskuste hoopegi, ent mõnikord tuuseldas tüsedaks kasvanud poiss parunigi läbi. Ning mütsi ta naljalt näppus ei hoidnud. Teenides mitmete mõisnike juures ja õppides tubliks aednikuks, siirdus M. Vollmann lõpuks Tapa mõisa ning sealt 1895. aastal Tapa alevikku, kuhu kogutud rahaga ehitas endale maja ja asus aeda pidama. Aiaäri on juubilar pidanud praeguseni, olles vaatamata enda kõrgele vanadusele veel hetkelgi küllalt käbe ja teravapilguga töömees. Ning sõbralik nõuanne ja abi on tal Tapa linna rohkeile aiapidajaile alati varuks. Eriti on vanal aednikul teeneid linna kaunistamisel.
Oma raske kutsetegevuse kõrval on M. Vollmann olnud Tapal ka agaramaid seltsielu rajajaid, olles näiteks Tapa Noorsoo Kasvatuse Seltsi, Tapa Vabatahtliku  tuletõrje ühingu, Tapa Majaomanike Seltsi, Tapa Põllumeeste ühispanga, Tapa Jakobi koguduse jt. organisatsioonide asutajaid liikmeid ja juhtivaid tegelasi. Kiriku vöörmündrina tegutseb ta Tapa Jakobi koguduses veel praegugi ustavalt. Lapsi on M. Vollmannil praegu elus kuus, kelledest üks poeg tegutseb kirikuõpetajana, üks laevakaptenina, üks muusikuna ning teised lapsed äri- ja aiapidajaina.



Tapa aednik Mart Vollmann


Maa Hääl, 28. veebruar 1934
Tapa ja tema seltskonna toed.
Worstilinna kuldne minewik. Kirikhärra ja teised kangemad mehed. Tapalgi teenib mõni mees ministripalga
Polegi wist seda eestlast, kes pole kuulnud kuulsa worstilinna Tapa nime. Küll tunti wanal „heal ajal" „tapskaja kalbassad" nii Piiteris kui Moskwas. Aastat kolmkümmend tagasi polnud Tapal rohkem kui mõni üksik maja, ei kiwiteid waid läbipääsmatu põline kuusemets. Tapa endine alewik ja nüüdne linn on oma nime saanud Tapa mõisa järele ja mõis olewat tituleeritud selle nimega aastasadasid tagasi, kui üks ülitähtis Joan Hirmsa kindral olewat tapetud kusagil Paide läheduses ja see wõiski olla praeguse Tapa küla asupaigas, kus praegu wõib iga möödamineja näha kõrget hauaküngast, harjal wana kiwist rist kahe istutatud männi wahel ja need männid on nii põlised, et wanad inimesed ja nende wanemad ei mäleta neid aegu, kui puud istutatud. Neil mändidel on sarnane kuulsus, et kes peaks nende oksi murdma, see surewat kindlasti ühe aasta jooksul; see on ka tõestatud: wast kaks kolm aastat tagasi surid kaks Tapa küla peremeest varsti peale seda, kui olid männi okse murdnud.
Kuni linnaks saamiseni kuulus Tapa Lehtse valla alla, missuguse valla maad piiravad ka praegu linna iga külje pealt. Siis kui Tapa hakkas võtma olemasolemiseks hoogu oli pea igas maja hoovis vorstitööstus. Pea kõik ümbruskonna 15 walla loomad walgusid Tapa lahitallidesse. Juba enne maailmasõda, kui Wenemaale kauba saatmise teed wabad olid, saadeti Tapalt lihasaadusi wälja wagunite kaupa päewas ja tööstustes leidsid tegewust paarsada inimest. Tol ajal kaswatati igas talus paar pulli, sigu ja teisi loomi, nii et talupidajal oli wõimalik Tapal iga aasta 200—300 rubla kulda saada. Nüüd on Tapal jäänud alles waid worstitööstuste “waremed”. Harilikke elamuid tuleb Tapale iga aastaga juurde. Arwult on maju Tapal 1000 ümber. Kõik wäiksed peamiselt omaniku enda elamiseks. On ka mõni „pilwelõhkuja". Suurematest ehitustest on alg- ja keskkooli majad. Wiimaste aastate Tapa suursaawutis on Jakobi kirik, mis tõusis etteaimamata kiirusega. Wanem, seltskondliste organisatsioonide poolt kogutud kopikutega ülesehitatud tuletõrje seltsimaja, mis määriks rahwamaja nime, on antud pisukese aastaüüri eest eraisikule kino alla, mis tõttu Tapal kino hea käekäik on esimesel kohal ja rahwa oma teatri etendusi külastatakse õige hõredalt. Linnapea saab prisket palka oma 140 krooni kuus, missugusel kohal on Wiljandimaa mitme talu omanik. Tema nimi on Tõnis Rähn, muidu korrektne ja tubli mees, aga pehme järeleandliku iseloomuga. Rahvaga saab läbi, aga ei puudu valitsemises ka oma vastased. Pooldab priskeid makse; ka „koerapreemiagi" on üles ajanud kuni 750 sendile, „kutsusid" on linnas ka vähe järele jäänud ja varsti on Tapa nii modern, et ei haugata linna vahel koer ja ei tea kuidas saab lugu olema ka kukelauluga.
Teine tähtsam mees linnas ja ümbruskonnale tuntud on kirikuõpetaja Jaan Gnadenteich noor mees, naist pole. Kõneandi ja lauluhäält on Jumal selle mehele annud küll ja küll, aga sellest uhkuse vaimust pole ka puudust. Tema teod ei käi oma õpetust järele, nimelt wõtab vastu palju teenistusealasid, kus võiks tööd ja leiba saada ligemine, kellel pole teenistust. Kirikhärra kukrusse libiseb iga kuus kindla palgana 300 krooni, ja kui sinna juurde arvata igasugused eratehingud: matmised, laulatused jne. waat ega siis ei jää Noarootsi õpetajast järele põrmugi: pigistab 400 kr. wälja. Rahwale hästi tuntud on Tapa ühispanga esimees Johannes Ruuse, põline Albu walla kodanik, aga omal ajal jäänud Tapale tilkuma ja nüüd linnas tähtis mees, kõikjal nõuab tõde ja õigust. Wanasti oli ka koolmeistrks ja nüüdki täidab wahwast laste ristimise ja matusetalitust kohuseid. Paremat kõnemeest tuleb harwa otsida ,kui seda on Ruuse.
Endine linnapea Ernst Grimm elab waikset elu oma häärberis, uurib seadust juba mitmendat aastat ja wõib olla, et oma paragrahwide konksudega mõnegi adwokaadile silmi ette annab. Seekord linnawalimistele ei pääsenud, aga tulewiku kohta pole tema seda mõtet weel maha matnud: wõib weel linnagi valitseda, kui aga rahvas teda sinna peaks valima. Naispere eestjuhiks on tapalased saanud wannutatud adwokaadi proua Helmi Kaberi, keda ka uude volikokku walgete sedelitega sisse wiisid. Ega too naise kohta saa midagi paha rääkida: ladus ja lahke, tunneb kaasa vaestele ja väetimatele, kaitseb kohtus küll rikkaid ja vaeseid. Wõtab osa seltskonnast. Alles paras noorus kah ja tulevik wõib weel  temale paljugi peret juurde tuua. Pärit W. Maarja Awispealt. Läbi ja läbi põlluinimene. Linlastest wõiks nimetada apteeker Johan Pari't, kes tulnud Tartumaalt; nüüd Tapa suurima mitme- kordse maja omanik ja linnavolinik. Mitte ammuaega tagasi oli wanapoiss, nüüd on ka naise wõtnud, aga seda märgata pole. Ei salli mitte ainult sakslust kadaklust, vaid ka sellepäraste nimede peale on kole kuri. Kaitseb vallaslapsi ja tunneb kaasa vaesematele rohkem kui rikkamaile. Tema suurem sõber on kikkis kõrvadega „Polla". Saab läbi linna ja maamehega; samuti ka kodutütardega.
Waikne mees on notar Juljus Martow, jällegi talupoiss, aga lühikese ajaga on saanud temast rikkam mees Tapal ja on ka suure maja omanik, ning majaomanikkude seltsi esimees, aga linnawolikogus löödi tal uks nina eest kinni ja temaga ühes kukkusid läbi kõik majaperemehed, millist äpardust pole weel ühegi linna ajalugu warem kuulnud ja ei sünni seda ka wist mitte enam Tapal.
Rahukohtunik Linno ka üks põlisemaist Tapa elanikest. Kaua aastaid mitme ümbruskonna walla kodanikkude wahelisi tülisid lahendanud. Alles sai 50-aastaseks, aga pea on mehel walge kui mõnel sajaaastasel. Keegi ei saa selle mehe kohta ütelda kuigi wõim tal suur, et kellelegi oleks ülekohut teinud. Lõbutsemist ei eelista, aga suur kontsertide sõber on küll ja harwa näeb teda ka teeõhtutel, kinos aga sagedasti. Jahil wõtab ka pitsi. Ühe sõnaga ütelda armastuswäärne mees.
Ewald Tiits, ameti poolest ''töötu haritlane", kuigi koonduse lehesadu toimetaja. Alles noor mees aga tarkuse poolest tahab mees walitseda kas wõi kõike maailma, ainult tiiwad ei wõta tuult; on pool Eestit läbi reisinud, aga kusagil pole pikemalt pidama jäänud kui Tapal, kus leidnud omale igasuguseid wastaseid küll haritlasi ja liht surelikke nagu seda kõik lehemehed mujal on omale “teeninud”.
On ju Tapal weel teisi härrasid, keda tunneb maa ja linn, nendest edaspidi.  Ado Lehtse.


Virumaa Teataja, 6. detsember 1935
Tallinna restoraanis olid kord sattunud kõwasti napsutama Lehtse alewiku mehed, kellede hulgas wiibis ka Johannes Rätsep (Tapa külakooli õpetaja). Kui aga lõpeks arwe tasumiseks raha ei jätkunud, siis andis wiimane puudujääwa summa katteks 50 kr. suurusse weksli, mille pidi hiljem lunastama ja millele oli wäljaandjana kirjutanud alla Jakob Arok. Hiljem aga selgus, et Aroki allkiri on wekslil wõltsitud ja Rätsep wõeti seega kohtulikule wastutusele. Ta mõisteti nüüd ringkonnakohtu poolt kaheks aastaks wangi ühes ühes õiguste kaotamisega.


Waba Maa, 24. jaanuar 1923
Eile oli sõja ringkonnakohtus arutamisel Järvamaa Lehtse valla kodanik Bernhard Vilguta süüdistusasi, kes sõja ajal Tapa alevi juures raudtee ja silla õhku oli lasknud. Nimetatud Vilguta oli detsembrikuul 1918.aastal Eesti sõjaväes 4.jalaväe rügemendis teenides Narva all salaja lahingu ajal venelase poole üle jooksnud ja nende teenistusse asunud. Varsti saanud ta Viljandi punaväerügemendi maakuulajate rühma juhatajaks ning võttis tegelikult osa sõjategevusest Eesti vägede vastu. Nagu uurimisel selgus, oli Vilguta rühm esimene, kes Tapa alevisse sisse tungis. Peale sõjategevuse võtnud Vilguta osa Tapa elanike rüüstamisest ja pantvangi võtmisest, kellest mõned maha lastud. Vilguta juhatusel lastud Tapa alevi lähedal kodanik Rudolf Metla maha. Kui Eesti väed soomusrongide saatel peale tungima hakanud, lasknud Vilguta raudteesilla ja osa raudteed õhku, et Eesti vägede edasitungimist takistada. Vilguta ennast ülekuulamisel süüdi ei tunnistanud, seletades, et ta vaenlase kätte vangi sattunud ja surmanuhtluse ähvarduse all teenima pidanud jääma. Asjaarutamisel kuulati terve rida tunnistajaid üle, kes selgesti Vilguta ära tundsid ja tema tegevust rüüstamises ja sillalõhkumises pealt olid näinud. Kohus mõistis Vilguta surma mahalaskmise läbi.


Uus Eesti, 2. september 1939
Sõjasangarite elu Imastu invaliidide kodus. Nelikümmend sõjaohvrit leiab kodus peavarju ja toitmist. Eeskujulikud sigade ja kanade sugulavad.
Maailm elab sõjahirmus. Ahnelt haaratakse iga päev värskemate uudiste järele. Kas plahvatas? Kas algas uus sõjamöll, mis kisub kaasa miljonid ja matab samuti miljoneid. Maailm on unustanud, mis ta elas üle alles veidi enam kui kakskümmend aastat tagasi. Suure Maailmasõja koledused on vajunud mineviku uttu, taas marsivad sõdurite kolonnid, ragisevad suurtükkide rattad ja undavad lennumasinate võimsad mootorid. Ning kogu maailma rahvas hoiab hinge kinni ja küsib: Kas tõesti peame üle elama sama, mida kannatasime mõnikümmend aastat tagasi? Meile tähendas Maailmasõda vabaduse koidikut. Maailmasõjast sündis Vabadussõda, mis tõi meie maale ja rahvale kauaoodatud vabaduse. Nii suures Maailmasõjas kui ka Vabadussõjas— osa mehi läks ja jäi. Osa tuli tagasi tervena ja õnnelikuna. Kuid üks osa läks ja tuli ka tagasi, kuid nad jätsid lahinguväljale oma parima -  oma tervise. Nende, invaliidide, juures peatume täna, andes väikese ülevaate Imastu invaliididekodu elust.
Imastu endine mõis, praegune Punase Risti invaliidide kodu, asub Tapalt mõni kilomeeter Rakvere poole. Mõis kuulus vanasti Udriku krahvile ja ta endisest suurusest on järele jäänud õige vähe: vaevalt 43 ha suurune maakoht. Rendi alusel kasutatakse naabruses asuvat talu mis loodetavasti ostu teel omandatakse ja siis suureneb kogu maa-ala 62 hektarile, millest aga hea tükk vesist sood, mis ei kasvata õiget karjasöötagi. Kodu juhataja Ilmar Sõstar kurtis: „Sellest soomaastki võiks saada korralikumat ja paremat maad, vähemalt kultuurheinamaad, kuid Tapa jõujaam paisutab vee kaugele üle jõekallaste ja leotab nii palju meie maast sooks. Nüüd on loota, et vool tuuakse Tapale Kehrast ja Tapa jõujaam likvideerub, siis avaneb võimalus mõndagi korrastada ja paremale järjele viia."
Ühel pool soo, mis kevadel lausa veeväli, teisel pool põllupõndak, millel adrasahk künnab välja paepinna kui tasase laudpõranda. Sellise põllumehevaenuliku maa keskel asub endise Imastu mõisa hoonetegrupp, millede keskelt juba kaugele üle metsatukkade paistab valge häärber oma tugevate korstnate riviga. Ümber häärberi on laiali paisatud vähemaid hooneid, täites mitmekesiseid ülesandeid. Siin on kanalad, pardila, hanela, loomalaut, sigala ja hobustetall, jää-, juurvilja ning mugulatekelder, aidad, küünid jne., ühesõnaga kõik korralikus majapidamises vaja minevad hooned ja hoonekesed. Praegu elab kodus 40 sõjaohvrit ja kui võõras juhtub tulema ajal, kui kõik või vähemalt enamuski on ühes ruumis, poeb esimesel silmapilgul põue üsna jahe tundmus. Siin pole küll kuulidest koledasti purustatud kehasid, kuid 40 vigastatud meest ei ole siiski meeliülendav vaatepilt. Siinjuures peab aga imestama, millise osavusega mehed käsitavad oma kunstlikke liikmeid, käsi ja jalgu. Uued kunstjäsemed antakse invaliididele Sõjaministeeriumi poolt iga kolme aasta järele tasuta. Imastus elab nii Maailma- kui ka Vabadussõja invaliide, kusjuures esimesed on viimasel ajal saanud arvuliselt ülekaalu oma kätte, sest Vabadussõja mehi on palju välja läinud. Kodusse pääsevad need, kes tööjõust kaotanud vähemalt 70%. Üldse on kodust läbi käinud umbes 160 meest. Kodusse tulija õpib selgeks mõne ameti ning kolib uuesti välja, hakates meistrimeheks mõnes keskuses. Väljaspool elades saadakse 50 kr. kuus pensionit ja ise juurde teenides saab ilusasti ära elada. Imastus olles saadakse prii ülalpidamine, raha aga mitte, kusjuures aga tasutakse töö eest, nii et umbes 85% töötasust saab invaliid, ülejäänud osa kodu. Tolle viimase eest täiendatakse töökodasid, muretsetakse uusi masinaid ja aparaate jne. Töökodasid on praegu kolm: kingsepa, päevapildi ja köitekoda. Suurimaks neist on kingsepatöökoda, kus töötab 13 meest. Kodu asutamisel kutsuti kõikidesse töökodadesse õppinud meistrid, kuid nüüd on meistriteks juba kõik oma kodu elanikud. Kingsepatöökoda on tellimistega kogu aeg üle koormatud. Päevapilditöökojal on Tapal oma ateljee, kus käiakse kordamööda pildistamas, kuna laboratoorium asub Imastus.
Peale töökodades töötamise võivad,kes selleks suutelised, käia tööl,põllul, aias ja lautades, saades igalt poolt eri tasu. Kes aga tööd teha ei jaksa või ka ei taha, seda ei sunnita selleks ega vaadata ta peale sellepärast halvema pilguga kui teistele. Oma maise elutee on lõpetanud kodus 19-aastase tegevuse jooksul 18 meest, kes on maetud Tapa kalmistule invaliidide matusepaigale, mis Tapa seltskonna poolt korras hoitakse. Siin puhkab ka kodu kauaaegne juhataja Viltrop.Invaliidid elavad mõisas üksikutena; kellel perekonnad, peavad need paigutama kuhugi mujale. Kuna ruumi üsna napilt, elatakse 2—3 mehega ühes toas. Kuna mehed ei ole suutelised pidevaks ja pingutavaks tööks, on püütud nende meelelahutuse eest, võimalikult rohkesti hoolitseda. Lugemissaali käivad kõik suuremad eesti päevalehed, siin on raadio, malendeid, kabe j. m. mänge. Samuti klaver, mida mitu meest mängida oskavad. Ümbruskonnas on laialt tuntud Imastu invaliidide puhkpillideorkester, mida juhatab Tapalt Tammar. Mõisa hoovil on väike kõlakoda koos peoplatsiga, kus suvel korraldatakse peoõhtuid, mis leiavad tavaliselt elavat külastamist. Samas asub ka käsipalliplats. Üle Eesti on Imastu, võib-olla, teinud kuulsaks mitte siin elavad invaliidid, vaid hoopis kanad, pardid, haned, kalkunid ja sead. Kuna talu ei anna vajalikku söögi vilja, loomadele toidumaterjali ega rahalisi sissetulekuid, hangitakse neid sugulavade pidamisega. Sigade sugulava on juba 10 aastat üle riigi esikohal olnud ja on korduvalt võitnud suuri ja väärtuslikke auhindu. Peetakse suure valge inglise sea tõugu ning talli uhkuseks on vana ligi 30-puudane kuldimürakas, kes toodud Inglismaalt. Sugulava põrsastele on alati suur nõudmine: kõik noored sead on mitu kuud ette ära tellitud. Kuna ruumide kitsuse tõttu ei saada kasvatada nuumsigu, tekib kurioosne nähe: suur laut on sigu täis, kuid kodule ostetakse maameeste käest sealiha. Nii tuleb aga märksa kasulikum, sest sugulava põrsastest ja sugukultidest saadakse kõrget hinda, mis ületab kaugelt tavalise sea tapakaalu. Kanad on teise järgu sugulavaks tunnustatud ja tänavu muudetakse lava ümber 1. järgu sugulavaks. Tibude peatõuks on valge leghorn, kuid on ka teisi sorte ning teiste hulgas uhkeldavad väikesed kääbuskanad ja kääbuskukedki, äratades kõigi külaliste tähelepanu ja imestust. Ka kanamune tellitakse kevadel mitme kuu peale ette, kusjuures tänavu oli munadele eriline tormijooks. Haned, pardid ja kalkunid kuuluvad samuti tunnustatud sugulava ja hanekari teatab igast külalisest oma kuulsa roomapäästjate kisaga, kuna kalkunid on eriti korralikud rivimehed ja vastavad kodu juhataja valjule tervis-hüüdele kõrvulukustava kulu-kulu-kulu kisaga.
Piimakari on puhastverd friisi tõugu ja koosneb 13 lüpsilehmast, kuna vähene karja- ja heinamaa ei võimalda suurema karja pidamist. Naiste sõbraks on tallis aga väike pikakõrvadega ja alati melanhoolne eesel, kelle ülesandeks on kärutada naistele suvel rohtu ja juurvilja ja viia vahetevahel piimavoorgi Tapale. Eeslil on aga omapärane arusaamine tänamisekommetest: võtnud lahke andja peolt leivatüki vastu, keerab ta ruttu end ümber ja annab oma tänu mõlema kabjaga korraga edasi. Kõik karjad kokku on toonud Imastu invaliidide kodule üle Eesti peagu kõikidel suurematel näitustel diplomite hulki, milliste kohta ei jõua kodus isegi raamatuid pidada. „Küllap neid oma 300 tükki on," arvas kodu juhataja. Sealjuures arvas ta ainult neid, mis on antud esimese koha eest.



Imastu invaliidide orkester


Postimees, 7. september 1935.
Lahtise põhja taewa all walmiwad wiinamarjad.
Wiinamarjakaswatajad Wiljandis ja Tapal.
Nagu Sangaste krahw Berg oma rukkiga nii ka Viljandi imeaednik A. Kelch oma wiinamarjapuudega on saawutanud tähelepanuwäärseid tagajärgi taimede kohandumisel meie kaunile loodusele. Imetlemiswäärne on, kuidas püsiwa töö tagajärjel ka Eestis wõiwad wiinamarjapuud talwituda ja wilja kanda lahtise taewa all. Need Eesti wiinamarjapuud on otsaga jõudnud ka Põhja-Eestisse. Kolme aasta eest tellis Tapa suur aiandussõber Johannes Hepner Wiljandist A. Kelchilt ühe wiinamarjapuu, mille pikkus oli waewalt paar waksa. Selle sordi nimetus oli „Sedlits" ja selle maimukese eest maksis Hepner 250 senti. Taim istutati aeda, lahtise taewa alla, mustamullalisele maapinnale. Juba esimesel aastal wiskas taim poolteise meetri pikkuseks, kuid ei kaswatanud ei õisi ega marju. Sügisel painutas aednik saadud õpetuse järele kaswud vastu maad ja kattis need mullaga. Järgmisel kewadel wõsusid maast wälja kaewates leidis ta aga, et taim on tükati rikutud, pehastunud ja hallitama läinud. Järgmisel aastal wõis omanik olla rõõmus, et sai juba mõned nagu lõunamaalt nopitud wiinamarjad. Teisel sügisel ei matnud Hepner marjapuid mitte enam mulla alla, waid külma kaitseks wõttis kuuseoksad, millega kattis wõõramaa taime. Kolmandal aastal, s. o. tänawu, saawutas aednik suurepärased tulemused, taimed terwed, puud õitsesid nagu Krimmis ja praegu wõib asjaarmastaja huwiga jälgida, missugused imetaimed ja marjad wõiwad kaswada Põhjamaades ja karmis külmas kliimas Tapal.



Tapa aednik Johannes Hepner (sünd. 1879) waatleb oma tänawust, lahtises aias kaswanud wiinamarjasaaki. Tegelikult oli Johannes Hepner ametilt hoopiski pagar.



Johannes Hepneri kodumaja Tapal, Kooli tänav 3.


Järva Teataja, 7. august 1930
Lehekülgi Tapa ajalooraamatust.
Kui meie teiste kodumaa linnade, muuseas ka Paide, ajalugu aastasadadega hinnatakse, siis Tapa linna ajalugu saab hinnata ainult 60 aasta peale. Kui praeguse linna asutamiseks lugeda esimese eramaja ehitamist, siis ulatub linna ajalugu kõigest 54 aasta peale. Esimene maja ehitati 1876. aastal. Kui linn oma nime ümbruskonnalt pärinud, siis on selle nime arenemine ja kujunemine märksa pikem, kui linna oma ajalugu. Linna tekkimise ja asutamise põhjuseks tuleb lugeda Tallinna-Peterburi raudtee ehitamist aastal 1870, missugune raudtee oli ühtlasi Eesti esimeseks raudteeks. Kuigi selle raudtee avamise puhul Tapale rongide peatuskoht avati, ei suutnud selle avamine praegust linna asukohta kuigi palju elustada. Peale rongide ootamiseks tarvilikkude ruumide ühtegi teist elumaja ei ehitatud. Kogu peatuskoha ümbruses kohises põline kuusemets, kus metsloomad soodsat varjupaika leidsid. Alles 1876. aastal, kui ehitati Tapalt raudteeharu Tartusse, algas Tapa kasvamine. Nii alustati 1876. aastal Joosep Findlingi poolt esimese maja ehitamist Tapale. Selles majas avati ka esimene Tapa kauplus. Praegu kuulub maja Schwalbele. Järgmisel aastal, 1877, alustati Tapale Andreas Treubergi poolt esimese võõrastemaja ehitamist. Järgmisteks majadeks olid Otto Kabala ja Kaarel Lasweldi majad.(Praegused Tõntsu majad).
Kreeka õigeusu kirik ehitati Tapale 1895. aastal. Esimestes kiriku ruumides asub praegu keskkool. Esimeseks preestriks kutsuti Kirill Janson, kes kogu aja Tapal vaimulikke kohuseid täitis ja alles paar aastat tagasi 80 aasta vanaduses ära suri. Esimene kool Tapale asutati 1895. aastal, nimelt raudteelaste laste jaoks. Õpetajaks oli J. Prokovjev ja A. Skvortsov. 1897. aastal ehitati Tapale ka hülsivabrik „Georgi“, missugune tööstus hiljem Tallinnasse üle kolis. Aastal 1900 oli maju Tapal juba 85, viimaste hulgas 13 raudteemaja. Elanikkude arv nimetatud aastal oli 928, nende hulgas 286 raudtee teenistusse kuuluvat isikut. Kuni 1917. aastani kuulus Tapa Lehtse valla alla ja alles nimetatud aastast sai omale alevi õigused. Linnaks nimetati Tapa 30. juunil 1926. aastal, kusjuures linnaõigused tegelikult kätte saadi 1. jaanuaril 1927. aastal. Kuni 1922. aastani kuulus Tapa Ambla koguduse alla, kuid 1922. aastal asutati Tapale iseseisev kogudus. Tapal oli 1922. aasta rahvaloenduse ajal 2518 elanikku.


Järva Teataja, 14. juuni 1932
Kui pool tosinat aastat tagasi Tapa linnaks nimetati ja uuele linnale selle seisuse kohaselt nimi anda taheti, siis asuti juurdlema ja uurima senise Tapa nimetuse päritolu ja tekkimist. Püüti kindlaks teha, missugune seisukoht on Tapa nime tekkimise lähtekohaks, kas küla, mõis või praegune linn ise. Seejuures selgus, et praegusele linnale kui ka linna läheduses asuvale asundusele on nime andjaks küla, mis praegu, samuti kui linn ja asundus Tapa nimetust kannab. Juba varasemates dokumentides, aastast 1570, 1598, 1613, 1620 ja 1639 nimetatakse praegust küla, mis tõendab, et Tapa küla üks vanemaid Järvamaal. Muidugi oli küla nimetus vanemal ajal veidi teistsugune, kui tänapäeval, nagu Tappes (1570 ja 1598), Tappus (1613) ja Tappas (1639). Alles 1732 alates võib leida praegusele nimetusele sarnast nimetust Tappa. Igatahes võivad küla elanikud uhked olla, et nende asukohaks nii vana küla, mille ajalugu 400 aastat tagasi ulatub. Tapa mõis arvatakse tekkinud olevat alles 1620-1639 aastate vahel, kuna linna ajalugu alles 1870. aastast algab.
Veel on teada Tapa küla kohta et 1570. aastal kuningas Johann selle küla Thomas Wegesackile eluks ajaks tarvitada andnud. 1598. aastal oli aga Tapa küla sellega ühes käiva Ahuvere omanikuks Hans Niinberg. 1613. a. oli külal jälle uus peremees, nimelt Abram Schrapffer kuni 1620. aastani, mil küla Walter von Tiesenhauseni nimele kirjutati. 1613. a. oli Tapa küla ja Ahuvere suurus kokku 26 ja pool adramaad. 1623. a. alates kuulus küla jälle endise omaniku Adam Schrapfferi nimele. Esimeseks päriskasutuseks müüdud taluks osutub „Kõrtsi“ talu, mille müük sündis Tapa mõisa tolleaegse omaniku oberst J. von Jodi poolt 1874. aastal Jüri Potterile 1100 rubla hõbeda eest. Kuid on säilinud nüüdki küla tähtsust tõstvaid ajaloolisi mälestusi. Nii asub küla keskel algkoolimaja lähiduses kõrge küngas kahe vana männiga ja kiviristiga nende vahel, mille kaevamisel nähtavale tulnud vanaaegseid hobuse rakmete osi. Rahvas nimetab seda küngast vanaks Rootsi sõjaväepealiku kalmuks, pigemini osutub see aga vanaaegseks ühiskalmuks. Küla lähedusest ja naabrusest on leitud mitmesuguseid vanaaegseid esemeid ja ehteasju. Tapa ja Kuru külade piiriks asuva mäeseljandiku või liivakuhjatise sees, umbes praeguse „Liiva“ talu kohal leitud vanaaegsete sõdade „kahurpatarei“ asukoht. Tapa küla põldudel leidub vanaaegsete kalmude või varanduste asukohti.
Mis Tapa küla tänapäeva ilmesse ja eluavaldustesse puutub, siis peaks see olema, arvesse võttes oma ajaloolist minevikku, ka linna lähedust, üks moodsamaid ja enamarenenud külasid kogu Järvamaal. Kuid kahjuks ei ilmne see küll millegis. Üldiselt näib, et linna lähedus küla kohta rohkem tagasikiskuvat kui arendavat mõju avaldab. Tapalt kaugemal asuvates külades on palju suuremal määral igasuguseid uuemaid põllutööriistu ostetud. Ka taluhooned on üldiselt viletsamad kui linnast kaugemal asuvates, sageli isegi kehvemates külades. See moodne joon ja arenemine avaldub aga sageli hoopis mujal. Nii tõendavad Tapa ühistegeliste asutuste juhid, et mõnigi põllupidaja autoga ringi sõitvat, vikatid ja rehad peal, mis ei saa osutuda just eriliseks põllumajandusliku edenemise tunnuseks. Ka on paljud põllupidajad Tapa kõrtside sagedasteks ja isegi pikemaajalisteks külalisteks. Leidub isegi põllupidajaid, kes tarvismineva leiva väikesel hulgal kauplustest ostnud, seejuures endal põllud söötis seista lasknud. Nii on mõnedki talud raskustesse sattunud, olgugi et põllumajanduse alal vähemaidki uuendusi silma ei puutu. Vallasvara oksjonite kuulutusi võib silmata sageli küla vahel ja neid on esinenud seni tervelt kuue talu kohta. Peale selle läheb ühe talu kinnisvara müügile. Ja kõiges neis raskustes on süüdi just linna lähedus. Kuid leidub siiski ka korralikke talupidajaid, kelle hulgas nii mõnigi täiesti edumeelseks ja uuenduste pooldajaks osutub, eriti just vanemate põllupidajate hulgas.